RAAMAT: Kai Aareleid. VENE VERI

20 09 2012

Vanarahvas lausus ikka, et veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib ning, et veri olla paksem kui vesi. Eks ta paljuski nii ole, mõningate eranditega.
Kai Aareleid, kes tulenevalt oma mehe ametist, kolib mõneks aastakse Peterburgi, püüab raamatus leida kooskõla selle linnaga. Ja mitte ainult, algab ka kirjanduslik monoloog vaaremaga, kes oli kaugelt Venemaalt pärit ning kelle vaarisa sinised silmad, võõras hingelaad ja aednikuoskused kodumaalt kaugele võõrale maale tõid. Koos lastega, koos perega.
Hetked kahest erinevast pereloost, kahest maast ja ilmatajust, ühisosa otsimine ja lootus kirvendavatele küsimustele vastuse leidmine.
Isiklikud lood, väga head üldistused, kirjeldused. Mõtteid tekitav. Ühe naise raamat kahe naise lugudega.
PS Verd ei maksa karta, see seob ja ühendab. Samavõrra kui veri, ühendavad lood: sinu perelood, edasi-tagasi ajarattal.





FILM: Vousaari/Naked Harbour (2012)

19 09 2012

Üksindus, ükskõiksus, hüljatus. Lõputu talv. Tõsi, suurte hangede ja valge lumega, mitte s…akarva porine. Elud. Lood. Möödaelamine. Üleelamine. Kaamos. Soome film. Aga võib otsapidi vaadata ka kui Eesti elu.
Filmi on nimetatud armastusfilmiks. Mina nägin seda pigem kui kannatusfilmi. Kannatusfilmi, kus tegelased veel mäletavad, et polnud päris nii, et adud  “ükskord elu saab otsa ja armastust nagu polnudki”. Nende lugude tegelaste mälus on veel tempel, et kunagi nagu oli midagi. Võibolla armastus. See millegi, võibolla armastuse, otsingul lugude osalised visklevadki. Ühest kannatusest teise. Valgete lumehangede vahel, pimedas Põhjamaa talves.
Filmi tõlgendatakse kui purgatooriumi eeskoda, et filmi lõpp näitavat rõõmu ja lahendusi. Ma ei tea. Ma pigem vaataks seda kui suvist vahemängu. Hetkelist hingetõmmet. Saabub valgus, soojus, killuke rõõmu. Tundub, et elul on mõte, olukordadel lahendused. Aga tegelikkuses see alla 100päevane vahemäng möödub, naaseb pimedus ja külm ja hanged. Kõik mattub. Telerid keeratakse lahti ja taustaks kilkavad poolpaljad plikad tõsielusarjast. Reaalne elu aga pakub vaikimist, huuldehammustusi, peksu, vägivalda, ükskõiksust.
Samas, see 100päevane valguse ja soojuse vahemäng ongi ehk see mälestus armastusest, see ravim, mis annab jõudu uskuda, otsida ja taaskord otsast alustada.
Tegelikult on  Aku Louhimies väga hea töö teinud. Karmi kui rusikahoop ja nukra kui paistes nina. Vaadakem peeglisse.
Veel kaamoslugudest. Riika Pulkkinen. Jätke see nimi meelde ja lugege. Noor soome autor. Kirjutab ka inimestest ja nende lugudest. Sellistest Põhjamaistest inimestest ja nende lugudest, mis omavahel põimuvad. Väga hästi kirjutab. Kusjuures tema kirjeldatud lood on ehk natuke helgemad. Niivõrd kuivõrd saab ahastus ja üksildus ja armastuse puudumine üldse helge olla.





RAAMAT: Mika Keränen: Minu Supilinn. Tõelise elu mekk

18 09 2012


Väike Puust Linn. Tuul kõnnib tänavatel, lohuliseks käidud lävepakust immitseb päikesesoojas õrnalt tolmu ja puidu lõhna. Suvi on rauge ja rammestunud ja talvel on ahjusooja maitse. Inimesed. Inimesed on inimesed.
Ma olen lapsest saati Supilinna…ei, armastanud on vale sõna. Tegelikult on Supilinn lihtsalt minu jaoks kogu aeg olemas olnud. Juba mu ema ristiema elas Supilinnas ja mõned lapsepõlve tuttavad. Pigem ei kujutaks ma Tartut ette ilma Supilinnata (nagu ka ilma Karlovata, Tähtvereta jne). Supilinn on Supilinn. Tartu põlisosa.
Ja nüüd on üks Soomemaa juurtega tartlane pannud kirja oma Supilinna armastuse. Hästi on kirjutanud. Selline natuke hingevahele pugev ja ühe hingetõmbega (olgu, ühe õhtuga/ühe korraga) läbiloetav.
Soe raamat, inimlikust maailmast. Maailmast, kus elul on lõhn ja värv, oma rütm ja hoog. Kus trepid naksuvad ja kus lapsed veel tänapäevalgi kula ja muna mängivad. Elust Supilinnas.





FILM: Puhastus/Puhdistus

17 09 2012

Enne filmi oli raamat. Oma raamatukogemusest kirjutasin kunagi siin. Nüüd siis filmist.
Esilinastusejärgselt tõmmati kohinaga kohe eht-eestlaslikult vesi peale. Olevat stampe ja lõputult vägivalda ning seksi täis. Peab ütlema, et sellised arvamusavaldused võtsid filmivaatamissoovi kohe jupiks ajaks ära. Teades, et teema on niikuinii raske ja kui see veel ka s…sti filmiks on tehtud – noh, ega ei torma kohe vaatama. Aga uudishimu sai võitu ja film vaadatud.
Ei, minu meelest polnud see film sugugi nii halb. Tõsi, valus vaadata, ebameeldiv, kohati äärmuslikult vastik. Kes ikka tahab, kui suurel ekraanil näidatakse sinu enese rahva lugu, mis polegi lihtsalt kaunis rahvuslippude all Tuljaku tantsimine või isegi mitte ainult ränk ööpäevad kestev töörabamine. Näidatakse sinu rahva loo pimedat poolt. Seda poolt, millest aastakümneid vaid sosistati. Tõsi, hiljem on mõned ausambad rajatud ja mõned tollased näpuganäitajad ja äraviijad avalikkuse ja kohtu ette veetud. Aga need on vaid piisad merest.
Ma pole nõus nendega, kes arvavad, et vägivalda oli palju. See oligi tegelik elu. Suur hulk selliseid lugusid on jäänud rääkimata. Osalised on viinud oma hirmu, läbielamised, alanduse hauda kaasa. Püüdes unustada läbielatut, vaikides, selleks, et jaksata edasi elada.
Aga igal lool on mitu poolt. See teine pool on veelgi vastikum. Aga ka see on meie enese rahva lugu. Koputajad ja kaasajooksikud, äraandjad, tapjad ja vägistajad. Suur Ajalugu on siin maakamaral pannud mitmel puhul siinseid inimesi otsustama, millisel poolel nad on. Kelle poolel. Kas mina või tema. Elu või surm. Rasked valikud. Kangelasi on vähem kui tavalisi inimesi, kellede edasiviivaks jõuks on eelkõige surmahirm ja sugutung. Ja nii saidki ühtedest tõprad ja teistest kannatajad. Kangelased lasti enamasti kohe maha. Ajaratas käis omasoodu edasi ja ellujäänud kraapisid kildhaaval oma maailma kokku ning katsusid edasi minna.
Meie oleme nende inimeste mitmes järelpõlv. Need on ka meie perelood. Mõned hirmsamad, teised helgemad. Meie veri kõneleb nendes lugudes ja see ongi see, mis ärritab.
Tegelikult mulle meeldis, et see oli suuresti soomlaste film. Ma ei kujuta ette, millised mõtte- ja tundeseosed tekiksid, kui Aliide Truud oleks mänginud näiteks Ita Ever.
Ja olgu see lugu kirja pandud ja üles võetud nooremat põlve soomlaste poolt. Nii säilib mingi väike kõrvaltvaate filter. Pole puhas enesepeks.
Ja tegelikult on see muuhulgas üks Suure Armastuse lugu. Või õigemini on Suur Armastus ettekäändeks ja tegudele tõmbajaks. Suur Armastus, mis oli vaid üks hull mõte ühe noore plika peas. Aga eks vabandusi oma tegude vabaduseks otsime me ju kõik.
Ja kui suuremat sorti ihupesu, rõivaste põletamine ning lugude mahavaikimine enam ei aita, siis aitab surm. Surma ees oleme me kõik võrdsed.