FILM: Puhastus/Puhdistus

17 09 2012

Enne filmi oli raamat. Oma raamatukogemusest kirjutasin kunagi siin. Nüüd siis filmist.
Esilinastusejärgselt tõmmati kohinaga kohe eht-eestlaslikult vesi peale. Olevat stampe ja lõputult vägivalda ning seksi täis. Peab ütlema, et sellised arvamusavaldused võtsid filmivaatamissoovi kohe jupiks ajaks ära. Teades, et teema on niikuinii raske ja kui see veel ka s…sti filmiks on tehtud – noh, ega ei torma kohe vaatama. Aga uudishimu sai võitu ja film vaadatud.
Ei, minu meelest polnud see film sugugi nii halb. Tõsi, valus vaadata, ebameeldiv, kohati äärmuslikult vastik. Kes ikka tahab, kui suurel ekraanil näidatakse sinu enese rahva lugu, mis polegi lihtsalt kaunis rahvuslippude all Tuljaku tantsimine või isegi mitte ainult ränk ööpäevad kestev töörabamine. Näidatakse sinu rahva loo pimedat poolt. Seda poolt, millest aastakümneid vaid sosistati. Tõsi, hiljem on mõned ausambad rajatud ja mõned tollased näpuganäitajad ja äraviijad avalikkuse ja kohtu ette veetud. Aga need on vaid piisad merest.
Ma pole nõus nendega, kes arvavad, et vägivalda oli palju. See oligi tegelik elu. Suur hulk selliseid lugusid on jäänud rääkimata. Osalised on viinud oma hirmu, läbielamised, alanduse hauda kaasa. Püüdes unustada läbielatut, vaikides, selleks, et jaksata edasi elada.
Aga igal lool on mitu poolt. See teine pool on veelgi vastikum. Aga ka see on meie enese rahva lugu. Koputajad ja kaasajooksikud, äraandjad, tapjad ja vägistajad. Suur Ajalugu on siin maakamaral pannud mitmel puhul siinseid inimesi otsustama, millisel poolel nad on. Kelle poolel. Kas mina või tema. Elu või surm. Rasked valikud. Kangelasi on vähem kui tavalisi inimesi, kellede edasiviivaks jõuks on eelkõige surmahirm ja sugutung. Ja nii saidki ühtedest tõprad ja teistest kannatajad. Kangelased lasti enamasti kohe maha. Ajaratas käis omasoodu edasi ja ellujäänud kraapisid kildhaaval oma maailma kokku ning katsusid edasi minna.
Meie oleme nende inimeste mitmes järelpõlv. Need on ka meie perelood. Mõned hirmsamad, teised helgemad. Meie veri kõneleb nendes lugudes ja see ongi see, mis ärritab.
Tegelikult mulle meeldis, et see oli suuresti soomlaste film. Ma ei kujuta ette, millised mõtte- ja tundeseosed tekiksid, kui Aliide Truud oleks mänginud näiteks Ita Ever.
Ja olgu see lugu kirja pandud ja üles võetud nooremat põlve soomlaste poolt. Nii säilib mingi väike kõrvaltvaate filter. Pole puhas enesepeks.
Ja tegelikult on see muuhulgas üks Suure Armastuse lugu. Või õigemini on Suur Armastus ettekäändeks ja tegudele tõmbajaks. Suur Armastus, mis oli vaid üks hull mõte ühe noore plika peas. Aga eks vabandusi oma tegude vabaduseks otsime me ju kõik.
Ja kui suuremat sorti ihupesu, rõivaste põletamine ning lugude mahavaikimine enam ei aita, siis aitab surm. Surma ees oleme me kõik võrdsed.

Advertisements

Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: