ELUST ENESEST: Õhtud Kopli trammis

7 12 2012

Tegelikult ma valetasin pealkirjas.  Mitte õhtud vaid õhtu. Üks pikem sõit ühel õhtul.
Õues sadas valget lund ja Tallinn oli turistide silmade läbi vaadatuna kui keskaegne kitš-muinasjutt.
Pean ütlema, et ma pole mingi pirtspepu ega suure ökoloogilise jalajäljega maniakaalne roolipööraja. Autoga sõidan kui vaja, aga tramm ja muu ühistransport pole mulle sugugi võõrad. Aga tõsi, ma sõidan tavaliselt tööpäeva alguses-lõpus, mitte sulnitel õhtutundidel. Ja ma sõidan reeglina kesklinna, Kadrioru, Kristiine kandis; noh või siis äärmisel juhul Mustamäele. Aga juhtus nii, et sattusin liini nr 2 tagumisest Kopli otsast sõitma. Õhtul.
Tegelikult ma ei oskagi üheselt kokku võtta seda kaaskodanike galeriid, kes trammis olid. Tõsi, kaks kolmandikku oli täitsa tavalised linnakodanikud, kolmandik omajagu friikšõu. Ja kuigi ma ei ole eriti arg natuur, siis pean mainima, et käsi fotokaamerakoti ümber tõmbus pingule ja väike adrenaliinisutsakas keerles veres ning pisuke murepilv tilkus pea kohal muremõtteid.
Aga kodanikest siis. Kui nüüd hiljem tagasivaatavalt nende üle mõtiskleda, siis annab see galerii suisa novelli jagu materjali. Kes nad on, kust nad tulevad ja kuhu teel on….
Seltskond siis:
Kolmesest eelkeskealisest seltskonnast oli üks meesterahvas nii purjakil, et oli istme vahel poolröötsakil. Ülejäänud seltskond (mees ja naine) arutasid purjus inimese ülevoolava sõbralikkuse kuid siiski väikese murenoodiga, et kui kustunud kaaslane peaks oksendama hakkama, siis vist peaks ta juba ennetavalt pöörama nägu maa poole.
Peatusest astus peale joviaalne kodanik, hõlmad laiali ja jõuluvanale au tegevast kõhust viiluke karvast ihu kitsukese kampsiku serva alt välja paistmas. Näppude vahel kolm avatud õllepudelit. Nende sisu säilitamine oli omaette tasakaaluharjutus. Refrääniks hõikas kodanik pea iga peatuses suures vennasrahvaste keeles: “Mis number? XY.. Mis number? XY.. Mis number tramm see on?” XY…
Umbes 8ne kulunud trennirõivastes posiklutt istus, süles viis-kuus puutükki. Igas peatuses pildus ta neid avanevatest ustest välja. Äkktekkiva ja -kustuva vihaga.
Tagapingis niheles väljakutsuvate firmamärkidega rõivis päris ilus hirmkõhn noormees, kes kibeles peaaegu pingi alla pugedes paberossihülsis suitsukraami põlema panema. Katsetas korduvalt, aga ei tea, oli roheline taim märg või hakkas hirm kaaskodanikke pahandada. Igatahes põlema ta seda ei saanud.
Ja siis veel paar vaikselt tukkuvat tavalist hingematvat lehka eritavat vähese koduga kodanikku ja üks vastarmunud paarike, kellel polnud kas raha või aega tuba võtta kuid kes püüdsid enamvähem sündsuse piires võtta hetkest, mis võtta annab.
Sellilne sõit siis. Sellised kaaskodanikud. Uhkelt valgustatult säras Stenbocki maja trammi aknassegi ära. Huvitav, kas selle maja heades ülikondades härrad on mõnikord õhtuse Kopli liini trammiga sõitnud. Kas nad saavad aru, et ka see on Eesti. Ka need on meie inimesed. Kes nad on, kust nad tulevad ja kuhu teel on….

Advertisements

Actions

Information

One response

12 01 2013
tiinaprangli (@tiinaprangli)

Väga mõnusalt ja elulähedaselt kirjutatud, kuigi jah- teema on tõsine.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: