RAAMATUD: Kaja Sepp: Hetk enne homset

18 07 2013

WP_001309

Ma olen viimasel ajal väga laisk olnud ja pole ette võtnud loetud raamatute kohta mõtteklõbistamist. Aga Kaja raamatu puhul ei saanud seda tegemata jätta. Kui mul peaks kunagi esimene raamat ilmuma, siis ma oleksin kui sütel, et mida arvatakse. Peamine, et loetaks, öeldaks, kirjutataks. Sestap kirjutangi sel korral.
Algatuseks. Kaja, mul on su üle lõpmata hää meel. Sa oled kirjutanud ühe väga hää raamatu ja see on ka väärilise äramärkimise leidnud. Tõesti – hää meel. Väga.
Samas. Su igapäevatöö on su igapäevatöö. Et sul jaguks rohkem aega selle kõrvalt kirjutada. Oleks rõõmuks. Ilmselt nii sulle kui lugejatele.
Raamatust.
See on üks meie lugu: meie ajastu lugu, meie inimeste lugu. Ja see ongi see, mis minu jaoks selle loo väärtuslikuks teeb. Siin ja praegu. Meie aja erinevad põlvkonnad, erinevad keskkonnad. Aga meie omad. Kaja, sa oled olnud oma kirjeldustes väga detailne ja samas …leebe. On vist õige väljend. Ma ei teagi, kuidas ma tõlgendan seda, et “depressiivses väikekülas” pole ükski noor “pärishukas” joomar. Isegi sinu episoodilised ossid on enamasti kainelt inimnäolised. Ma käsitlen seda pigem kui lootust, kui et helgemaks kirjavat ilukirjandust.
Mulle meeldib, kuidas sa omaloodud tegelastega käitud.
(Siit edasi need ei loe, kes lõpuvihjeid ei taha saada)
Sa jätad neile lootuse ja tuleviku. Isegi, kui see tulevik on räsitud minevikuga, ikkagi on see tulevik.
Ja mõtlema panid mind. Kaks erinevat ühiskonda. Külakogukond, kus tegelikult polegi olemas saladusi, sest kõik teavad kõike ja kõigist ning tilgutavad servamööda seda teadmist ka uutele kogukonnaliikmetele. Linna anonüümsus, kus üksikisiku saladused võivadki jääda varju, aga kui üksikisik tõuseb keskmisest korrakski nn “suuremasse plaani”, siis on ta kõigile vaadata, arvustada ja tema olevik-minevik-tulevik kõigil keelel. Kumb on ausam? Lihtsam kanda? Olemise talumatu raskus…
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus lapsed kasvavad hirmkiirelt suureks, sest elu ise sunnib. Teine, kus lapsepõlv kestab mõnikord isegi liiga kaua ja lubab peaaegu täiskasvanud inimestel olla egoistlikult solvunud oma vanemate peale, kui need on otsustanud veel lapsi saada.
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus juba esimeste kuudega saad teada kogu kogukonna lood. Teine, kus mitu aastat kõrvuti elades kasulapsed ei tea teineteisest õieti midagi.
Tegelikult tõstatas see lugu veel mitemidki eetilisi sõlmkohti, mis mõtteid tekitavad. Näiteks ajakirjaniku roll selles loos; endise sõbranna rohkesõnalisus meediaga suheldes; nn talendisaadete ja tõsielusarjade mõju nende kangelastele.
Ma arvan, et üks korralik noorteromaan peabki seda tegema. Et saaks kaasa mõelda ja võibolla ka koos lahata ja arutada.
Maailm ongi nii lihtne ja samas nii keeruline. Ja homme on juba üks teine päev.

Tänud, Kaja! Ja tsiteerides klassikut: Ära sa siis sulge rooste lase minna!

PS Ei saa, pean ikka kirja panema. Et ei jääks hingele kriipima. Vot, kaanekujundus ei meeldi mulle. Võibolla pole see lihtsalt “minu teetass”, aga ei meeldi. Vabandust. Ega ma ju tegelikult pole otsene sihtgrupp ka:)





ELUST ENESEST: Bulgaaria hetki

2 07 2013

Magusad mälestused. Ilusaid hetki.