FILM: Adore. Kaks ema (2013)

21 08 2013

adore-poster

Prantslanna Anne Fontaine´i (“Coco enne Chaneli”) ingliskeelne režiidebüüt. Filmi aluseks on Doris Lessingi novell “Vanaemad”. Pean ütlema, et kuigi mulle meeldib reeglina raamatut enne lugeda ja alles siis filmi vaadata, läks sel korral teistpidi ja ma pole veel jõudnud jutustust lugeda. Aga see on mul lugemisjärjekorras. Seega ma ei tea, kas Lessing on jutustanud sama lugu või on linalugu pigem Fontaine’i tõlgendus, Nüüd filmist.
Iseenesest kõlab filmi kokkuvõte kui banaalne lugu bulvarilehest. Kaks lahutamatut sõbrannat. Koos kasvanud. Sama vanad pojad. Saavad vanemaks. Pojad sirguvad noorteks meesteks. Ja arenevad mõlemal suhted teise sõbranna pojaga. Tundub lühikokkuvõttena üks lame ja labane lugu. Puhas “ptüi!-ptüi!-ptüi!” – nii ei tehta. Aga…
Aga vaatad filmi ja ei oskagi kohe sajatama ja hukka mõistma hakata. Hästi õhukesel moraalsel jääl kõndimine see lugu muidugi on. Samas väga …inimlik. Täis inimlikku jumaldamist, kirge, andumist, reetmist. Nagu ikka üks lugu Elu lugude seas. Tegelikult küll mitte üks lugu, film jutustab ikka kohe mitut lugu.
Ma ei oska ette kujutada, mis moodi paistab see lugu meesinimese vaatevinklist. Ja ega ma ju tea, mis moodi see lugu mõne teise naise silmade ja südame kaudu paistab. Igatahes mulle meeldis. Meeldis iseenesest keeruline teema, meeldis kuidas pilt oli üles võetud, meeldis näitlejatöö. Naomi Watts ja Robin Wright  ning Xavier Samuel  ja James Frecheville on need, kellede tõlgendus teeb labasest bulvarilehe teemast hoopis ühe piirpealse armastusloo.
Ja tegelikult ju armastusel ei ole sugu ega vanust. Armastust ei saa nimetada, lahterdada. Ta kas lihtsalt on või pole. Ja kui su silma all on üles kasvanud kaks noort mees, nagu jumalad, kelledest üks on su enese liha ja veri, teine aga mitte.
Üks keeruline lugu. Ja samas nii lihtne. See vana ürgne lugu.
8/10





RAAMATUD: Epp Petrone. Kas süda on ümmargune? 2. osa

19 08 2013

file66296796_syda2

Kirjanik harutab oma mõtted ja hinge kildude kaupa jutulõngaks ja laotab selle siis lugejate ette. Tegelikult puudutab see igat loojat, olgu siis väljendusvahendiks liikumine, sõnad, heli, pilt… Kõik loodu käib läbi aju ja hinge. Lisaks midagi, mida võib nimetada Jumala Puudutuseks või Muusa Hinguseks või lihtsalt Looja Andekuseks.
Looja paneb ennast veel keerulisemasse olukorda, kui püüab oma läbielatut piisava kirjandusliku katteloorita läbi Mina-tegelase ja reaalsete sündmuste peegelduse jagada. Selline lähenemine on kui hõlmad avali eesliinil lahingusse tormata, aga samas ka kui teraapia. Kõik läbielatu tuleb läbikirjutades uuesti enese hingest, ajust ja kehakeemiast läbi lasta ning mõtestada. Mõnikord elu laineharjal surfates või siis sealt harjalt läbi laine kukkudes ning haiget saades, me lihtsalt elame. Laseme ennast emotsioonidel, kirel, juhusel kanda ja püüame vältida analüüsi ja mõtestatust. Hiljem oma lugu läbi kirjutades, saabub mõtestamise aeg.  Ja siis ongi kõik. Valu ja rõõm, kirg ja unistused, otsingud ja leidmised on looks saanud. Kõik on oma koha leidnud. Ajust ja hingest, südamest ja veenidest läbi käinud. Looks saanud. Saabub lõpetatus. Ravikuur on läbi. Ravim on mõjunud. Kaante vahele vangistatud aeg.
Umbes selliste mõttekäikudega mängisin ma kui olin Epu “südameraamatu” teise osa läbi lugenud.
Lisaks olin enesele üles kribanud lugemise ajal veel mõned märkmõtted. Panen siis needki siia kirja.

  • Kui raamat loetud, siis on mingi aeg selline tunne, et ka sinul oli liivakärbsed naha all. Midagi on selles loos, mis paneb nahaaluse sügelema ja ei lase mõtteid lahti. Ehk “selle raamatu peale kohe samal õhtul järgmist võtta ei saa”.
  • Looja peab pidevalt otsima. Elamusi. Täiuslikku Hetke. Aga kuna Täiuslik Hetk on mööduv, siis Looja muudkui tormab otsides, leides, pettudes, lahti lastes, otsides, otsides, ostides. Sest loov isiksus, Looja, ei saa ilma selle otsinguprotsessita. Täiuslik Hetk on lihtsalt otsinguga kaasas käiv nn bonus track,
  • Ja lõpetuseks minu enese klassika. Kui (elu)olukord tundub segasevõitu või tuhm, siis tuleb minna (elu)olukorrast kaugemale. Eemalt vaadates kaovad ebaolulised asjad ja ainult olulised jäävad nähtavaks ja tuntavaks. See on klassikaline füüsika, aga töötab väga hästi ka südameasjades.

Lõpetuseks. Ma vist pean viisakalt vabandama, et otseselt raamatust ma nagu ei kirjutanudki. Pigem sellest, mis oli selle lugemise nn tagajärg. Ja kokkuvõttes on see hea. Raamatud peavadki meid (kaasa)mõtlema panema, tooma muutusi või kinnitama meie kivistunud dogmasid. Mina sain mitu head lugemistundi ja vähemalt samapalju mõtlemise rõõmu. Järelikult väärt raamat. Tänud, Epp!