FILM: Söö, palveta, armasta

23 09 2010

Raamatust kirjutasin ma kunagi siin. Seega, lugu ümber jutustama ei hakka. Lihtsalt mõne lausega filmist.
Film on nauditav. Vähemalt naistele. Ma ei tea, kas mehe mõistus jagab filmis näidatavaid naisehinge ja -mõtte karisid ja tippe, kõhklusi ja varje. Me ju tegelikult oleme nii erinevad. Mehed ja naised. Ja see teebki meid vastastikku  huvitavaks.
Naisterahvad aga peaksid filmist omajagu äratundmist leidma. Kõhklusi, mis on tuttavad, protesti, sisemist kõrbe. Kangelanna tegutses. Läks otsima – iseennast ja tasakaalu.
Filmis on ehk kõik natuke lihtsam kui raamatus, sest eks ole kirjapandul ja silmaga nähtaval omad eripärad. Aga silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav on hea. Veenev.  Lohutav ja samas pisikesi kiuslikke enesesse vaatamisega seotud küsimusi tekitav.

Kõik keeruline on ju tegelikult lihtne. Kui suudad seda lihtsana võtta.
Filmi pärl on nõidarst Ketut (Hadi Subiyanto). Ainuüksi tema naeratuse ja “tarkuseterade” (need ” ” on siin nüüd küll kaheldavad, aga ma ei saanudki, ei raamatust ega filmist, 100% aru, kas see mees on jumalik geenius või rõõmus veiderdaja ) pärast peab seda filmi vaatama.

Naeratage – nii, et ka maks naeratab:)





RAAMAT: Elizabeth Gilbert “Söö, palveta, armasta”

4 02 2009

s66_palveta_armasta1

Mida peaks tegema naine, kes on jõudnud oma elus punkti, kus kõik on kulgenud plaanijärgselt – mees, kodu, karjäär ja käes oleks elu päevakorra järgmine plaanitud punkt – lapsed, aga…
…aga kui ta tunneb, et see plaan talle enam ei sobi. See ei ole ikkagi tema Elu Plaan. Võimalusi on suures plaanis kaks – kergem vastupanutee, järgida hambad risti ennast ja oma soove tahaplaanile surudes valu ja kahetsusega hinges plaani või siis, et järgida enese südant, soove ja loobuda plaanist. See viimane tee on keerulisem, toob kaasa sekeldusi, valu, pettumusi, samas annab võimaluse minna Oma Elu Plaaniga edasi.
Autobiograafilise romaani kangelanna Liz valib raskema (aga kindlasti enese jaoks parema, ausama) tee. Ta saab räsitud keerulises lahutusprotsessis ning läheb aastaks laia maailma – Ennast ostima ja leidma.
Aasta. Kolm I-ga algavat riiki (Itaalia, India, Indoneesia). Kolm erinevat maailma. Naudingutest loobumine, nende leidmine, sisemise rahu otsimine. Hea arengulugu. Väga hästi kirjutatud. Piisavalt eneseirooniline, ei muutu halisevaks ega läägeks. Sisaldab omajagu tarkuseteri ja nii mõnegi tsitaadi, mida saab omadega ummikus olles pidepunktiks võtta.
Vaata ka Liz-i kodukülge.
Kuulu järgi tehtavat raamatu järgi ka järgmisel aastal film. Kuulu järgi Julia Robertsiga nimirollis.

9/10





ELU: Argentiina tango, mu arm

29 10 2010

Nüüd ma tean. Kui ma võiks ja saaks valida enesele “vaba-kui-tuul-kui-metsik-hobune” elik “söö-palveta-armasta” aasta, siis ühe valikuna läheksin ma kindlasti Argentiinasse tangot õppima.
See 19. sajandi lõpus Rio de Plata ümbruse linnade puhvetites kirest ja ihast, ilust ja alkoholist, hinges olevast rõõmust ja kibedatest pettumustest jutustatud lugu on tänini lummav. Erk ja kibemagus. Ilus. Hästi tantsitult kindlasti isegi nii intiimne, et kohati on natuke isegi piinlik vaadata.
Tegelikult ei oskagi ma veel seda kõike sõnadesse panna, sest Argentiina tango on kahjuks üks nendest tantsudest, mida ma ei oska. Ja kui pole ise varbast juustejuureni tunnetanud, siis ei ole ju midagi süvitsi kobiseda. Saab ainult jagada seda, mida silmailuks nähtud.
Panen siia ka kaks USA eelmise hooaja Tantsud Tähtedega Argentiina tango linki. Neis jääb seda intiimsuse hetke pisut väheseks, aga ilusad on küll.
Jah…ja muidugi – It Takes Two to Tango…

Nicole Scherzinger ja Derek Hough (tango algab 1:30) tantsivad siin.

Evan Lysacek ja Anna Trebunskaya (tango algab 1:10) tantsivad siin.