FILM: Adore. Kaks ema (2013)

21 08 2013

adore-poster

Prantslanna Anne Fontaine´i (“Coco enne Chaneli”) ingliskeelne režiidebüüt. Filmi aluseks on Doris Lessingi novell “Vanaemad”. Pean ütlema, et kuigi mulle meeldib reeglina raamatut enne lugeda ja alles siis filmi vaadata, läks sel korral teistpidi ja ma pole veel jõudnud jutustust lugeda. Aga see on mul lugemisjärjekorras. Seega ma ei tea, kas Lessing on jutustanud sama lugu või on linalugu pigem Fontaine’i tõlgendus, Nüüd filmist.
Iseenesest kõlab filmi kokkuvõte kui banaalne lugu bulvarilehest. Kaks lahutamatut sõbrannat. Koos kasvanud. Sama vanad pojad. Saavad vanemaks. Pojad sirguvad noorteks meesteks. Ja arenevad mõlemal suhted teise sõbranna pojaga. Tundub lühikokkuvõttena üks lame ja labane lugu. Puhas “ptüi!-ptüi!-ptüi!” – nii ei tehta. Aga…
Aga vaatad filmi ja ei oskagi kohe sajatama ja hukka mõistma hakata. Hästi õhukesel moraalsel jääl kõndimine see lugu muidugi on. Samas väga …inimlik. Täis inimlikku jumaldamist, kirge, andumist, reetmist. Nagu ikka üks lugu Elu lugude seas. Tegelikult küll mitte üks lugu, film jutustab ikka kohe mitut lugu.
Ma ei oska ette kujutada, mis moodi paistab see lugu meesinimese vaatevinklist. Ja ega ma ju tea, mis moodi see lugu mõne teise naise silmade ja südame kaudu paistab. Igatahes mulle meeldis. Meeldis iseenesest keeruline teema, meeldis kuidas pilt oli üles võetud, meeldis näitlejatöö. Naomi Watts ja Robin Wright  ning Xavier Samuel  ja James Frecheville on need, kellede tõlgendus teeb labasest bulvarilehe teemast hoopis ühe piirpealse armastusloo.
Ja tegelikult ju armastusel ei ole sugu ega vanust. Armastust ei saa nimetada, lahterdada. Ta kas lihtsalt on või pole. Ja kui su silma all on üles kasvanud kaks noort mees, nagu jumalad, kelledest üks on su enese liha ja veri, teine aga mitte.
Üks keeruline lugu. Ja samas nii lihtne. See vana ürgne lugu.
8/10





FILM: Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu/Lisa Limone and Maroc Orange (2013)

18 03 2013

Lisa_Limone_sisu_670x250px

Ma pean kohe üles tunnistama, et ma olen omajagu lapsemeelne. Igasugune nuku-multifilmindus koos laulvate puuviljade, tantsivate juurikate ja serenaade laulvate penidega sobib mulle meelelahutuseks päris kenasti. Sestap olid mu ootused lugedes tutvustavaid ja lahtijutustavaid tekste, väga kõrgele kruvitud.
Pean tunnistama, et mulle meeldib, et on tegemist käsitööga. Meeldib, et on 3D; meeldib, et on nn rockooper; meeldib, et on mitmekeelne. Meeldib ka kandev idee: põgenik; uus maa, oma vigadega; armastus; multi-kulti jne. Lühidalt: tundus, et selles filmis on palju, mis mulle meeldida võiks või meeldima peaks. Võib öelda, et peaagu hõljusin pilvedes filmivaatamise ootuses. Õnneks või kahjuks tõi üks hea filmisõbrast sõber mu enne filmi nägemist pilvedest külmunud kodumaisele kamarale ja soovitas oma ootusi kõvasti kärpida. Eks ta lõpuks hea oligi, sest muidu oleksin kõva pettumuse osaliseks saanud. Olin enesele ise tohutud ootused loonud, aga tegelikkus oli nagu tegelikkus ikka. Korralik koolipoisi kolm ja paar prisket plussi lisaks.
Minu jaoks jäid miinuspoolele filmi pikkus ja karakterite äärmine pinnapealsus. Lugu jutustati antud filmi pikkuse juures lohisevalt. Enamus tegelased ilmus nagu jänesed mustkunstniku kübarast, tegid oma triki ära ja kogu lugu. Ainult apelsinipoisist Esimesel Armastajal oli natuke minevikulugu. Naisterahvana ei saa ma jätta urisemata ka selle kallal, et sidrunitüdrukust Esimene Armastaja, töösturitütar Lisa on nii armuvalus ja nii rumal, et isegi hale ei ole teisest.
Positiivse poole pealt: mulle meeldis muusika, meeldisid lauljad, nukumeistrite töö oli kohati väga nauditav. Ja kokkuvõtvalt jäi meeldima isegi kandev idee, kuigi seda oleks võinud paljuski teistmoodi jutustada.
Mis aga filmitegijatele peaks pika paina mõjuma, on fakt, et kinosaalis oli rohkesti lapsi, väga erinevas vanuses. Nende hulgas kindlasti ka neid, kes veel subtiitreid lugeda ei oska, aga neile meeldis. Neile kõigile meeldis. Nad vaatasid ja ei nihelenud, ei vingunud. See peaks olema kvaliteedimärk küll.

——–

Filmi lavastas Mait Laas, stsenaariumi kirjutasid Kati Kovács ja Peep Pedmanson, operaatoritöö tegi Ragnar Neljandi. Originaalmuusika autor on helilooja Ülo Krigul ja helirežissöör on Karri Niinivaara. Tegelastele andsid oma hääle Iiris Vesik, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, Omar Nõmm, Risto Joost jt.

3+++/5





FILM: Deemonid

26 11 2012

Kolm lugu. Ajas põimuvad, mõneti on ka tegelaste kokkupuuteid. Aga see pole oluline. Olulised on lood. Kolme täiesti tavalise ja nn toredate inimeste kategooriasse kuuluva inimese lood. Lood, milles peategelaseks saab kontrollimatu iha. Iha raha, illusiooni, tõestuse jne järgi. Iha, mis kisub neid vastikusse suletud ringi. Iha, mis katab nende helgema poole ja kisub esile vastiku olemuse.
Kurvad lood. Ma ei tea, kas igaühes meis on sees see Iha, kontrollimatus. Kas igaühest meist on võimalik välja kiskuda selline Saast Inimene. Ei tea, aga kardan, et küll. Teistsugused on ilmselt juba eluajal pühakuteks kuulutatud. Vana küsimus ostetavusest ja hinnast. Igatahes on õnnelikud need, kelle teele pole valikuid ja ahvatlusi sattunud või kellel on tarkust olnud neist mööda käia.
Filmist. Meeldis. Meeldisid näiteljatööd. Meeldis kaameratöö. Kui meie filmi märksõnaks on olnud “lüürilised silmad”, siis selles filmis on mitmeidki muid häid silmi: fanaatilisi, säravaid, tuhmunud, üllatunuid. Kõik kenasti välja mängitud ja filmi peale püütud. Ja mitte ainult silmad. Hulk häid näoplaane. Ja kuigi siin ehk vähe kohatu tundub, pean siiski vajalikuks märkida, et muuhulgas on filmi jäädvustatud Liina Tennosaare hunnitud jalad. Mitte, et ainult jalad mängiksid, Liina Tennossaar teeb (koos oma jalgadega) väga hea rolli.
Ainuke, mis küsimusi tekitas, olid kasiino ruumid. Ei saanud aru, kas oli see stenaristide nägemus või olud, miks filmikasiino selline vähe kipakas ja niru oli. See selleks.
Tambet Tuisk oli suurepärane. Filmi alguses olev müügistseen on lausa lummav. Kui piltpostkaart liikuvate piltidega müügimehe õpikust. Särav.
7,5/10
—–

Filmi stsenaristid on Ain Mäeots ja Toomas Tilk, operaator Elen Lotman, monteerija Tambet Tasuja. Filmis mängivad Tambet Tuisk, Ene Järvis, Ain Lutsepp, Evelin Võigemast, Mait Malmsten, Eva Püssa,  Kaia Skoblov, Liina Tennossaar, Peeter Oja. Produtsent on Anneli Ahven ja filmi tootja on Kopli Kinokompanii.





FILM: Vousaari/Naked Harbour (2012)

19 09 2012

Üksindus, ükskõiksus, hüljatus. Lõputu talv. Tõsi, suurte hangede ja valge lumega, mitte s…akarva porine. Elud. Lood. Möödaelamine. Üleelamine. Kaamos. Soome film. Aga võib otsapidi vaadata ka kui Eesti elu.
Filmi on nimetatud armastusfilmiks. Mina nägin seda pigem kui kannatusfilmi. Kannatusfilmi, kus tegelased veel mäletavad, et polnud päris nii, et adud  “ükskord elu saab otsa ja armastust nagu polnudki”. Nende lugude tegelaste mälus on veel tempel, et kunagi nagu oli midagi. Võibolla armastus. See millegi, võibolla armastuse, otsingul lugude osalised visklevadki. Ühest kannatusest teise. Valgete lumehangede vahel, pimedas Põhjamaa talves.
Filmi tõlgendatakse kui purgatooriumi eeskoda, et filmi lõpp näitavat rõõmu ja lahendusi. Ma ei tea. Ma pigem vaataks seda kui suvist vahemängu. Hetkelist hingetõmmet. Saabub valgus, soojus, killuke rõõmu. Tundub, et elul on mõte, olukordadel lahendused. Aga tegelikkuses see alla 100päevane vahemäng möödub, naaseb pimedus ja külm ja hanged. Kõik mattub. Telerid keeratakse lahti ja taustaks kilkavad poolpaljad plikad tõsielusarjast. Reaalne elu aga pakub vaikimist, huuldehammustusi, peksu, vägivalda, ükskõiksust.
Samas, see 100päevane valguse ja soojuse vahemäng ongi ehk see mälestus armastusest, see ravim, mis annab jõudu uskuda, otsida ja taaskord otsast alustada.
Tegelikult on  Aku Louhimies väga hea töö teinud. Karmi kui rusikahoop ja nukra kui paistes nina. Vaadakem peeglisse.
Veel kaamoslugudest. Riika Pulkkinen. Jätke see nimi meelde ja lugege. Noor soome autor. Kirjutab ka inimestest ja nende lugudest. Sellistest Põhjamaistest inimestest ja nende lugudest, mis omavahel põimuvad. Väga hästi kirjutab. Kusjuures tema kirjeldatud lood on ehk natuke helgemad. Niivõrd kuivõrd saab ahastus ja üksildus ja armastuse puudumine üldse helge olla.





FILM: Puhastus/Puhdistus

17 09 2012

Enne filmi oli raamat. Oma raamatukogemusest kirjutasin kunagi siin. Nüüd siis filmist.
Esilinastusejärgselt tõmmati kohinaga kohe eht-eestlaslikult vesi peale. Olevat stampe ja lõputult vägivalda ning seksi täis. Peab ütlema, et sellised arvamusavaldused võtsid filmivaatamissoovi kohe jupiks ajaks ära. Teades, et teema on niikuinii raske ja kui see veel ka s…sti filmiks on tehtud – noh, ega ei torma kohe vaatama. Aga uudishimu sai võitu ja film vaadatud.
Ei, minu meelest polnud see film sugugi nii halb. Tõsi, valus vaadata, ebameeldiv, kohati äärmuslikult vastik. Kes ikka tahab, kui suurel ekraanil näidatakse sinu enese rahva lugu, mis polegi lihtsalt kaunis rahvuslippude all Tuljaku tantsimine või isegi mitte ainult ränk ööpäevad kestev töörabamine. Näidatakse sinu rahva loo pimedat poolt. Seda poolt, millest aastakümneid vaid sosistati. Tõsi, hiljem on mõned ausambad rajatud ja mõned tollased näpuganäitajad ja äraviijad avalikkuse ja kohtu ette veetud. Aga need on vaid piisad merest.
Ma pole nõus nendega, kes arvavad, et vägivalda oli palju. See oligi tegelik elu. Suur hulk selliseid lugusid on jäänud rääkimata. Osalised on viinud oma hirmu, läbielamised, alanduse hauda kaasa. Püüdes unustada läbielatut, vaikides, selleks, et jaksata edasi elada.
Aga igal lool on mitu poolt. See teine pool on veelgi vastikum. Aga ka see on meie enese rahva lugu. Koputajad ja kaasajooksikud, äraandjad, tapjad ja vägistajad. Suur Ajalugu on siin maakamaral pannud mitmel puhul siinseid inimesi otsustama, millisel poolel nad on. Kelle poolel. Kas mina või tema. Elu või surm. Rasked valikud. Kangelasi on vähem kui tavalisi inimesi, kellede edasiviivaks jõuks on eelkõige surmahirm ja sugutung. Ja nii saidki ühtedest tõprad ja teistest kannatajad. Kangelased lasti enamasti kohe maha. Ajaratas käis omasoodu edasi ja ellujäänud kraapisid kildhaaval oma maailma kokku ning katsusid edasi minna.
Meie oleme nende inimeste mitmes järelpõlv. Need on ka meie perelood. Mõned hirmsamad, teised helgemad. Meie veri kõneleb nendes lugudes ja see ongi see, mis ärritab.
Tegelikult mulle meeldis, et see oli suuresti soomlaste film. Ma ei kujuta ette, millised mõtte- ja tundeseosed tekiksid, kui Aliide Truud oleks mänginud näiteks Ita Ever.
Ja olgu see lugu kirja pandud ja üles võetud nooremat põlve soomlaste poolt. Nii säilib mingi väike kõrvaltvaate filter. Pole puhas enesepeks.
Ja tegelikult on see muuhulgas üks Suure Armastuse lugu. Või õigemini on Suur Armastus ettekäändeks ja tegudele tõmbajaks. Suur Armastus, mis oli vaid üks hull mõte ühe noore plika peas. Aga eks vabandusi oma tegude vabaduseks otsime me ju kõik.
Ja kui suuremat sorti ihupesu, rõivaste põletamine ning lugude mahavaikimine enam ei aita, siis aitab surm. Surma ees oleme me kõik võrdsed.





FILMID: Sõjaratsu ja Artist

25 01 2012

 

Kaks suurepärast filmi. Minu meelest kaks peamist kandidaati parima filmi Oscarile. Mina ise panustaks Artistile. Mida Akadeemia arvab? Keeruline. Artist puudutab neist paljusid isiklikult. Artist on nn peenem ja kõrgem kunst. Seda tüüpi kunst, mida lihtrahvas ei pruugi armastada. Sõjaratsu on ääretult ilus film. Südamlik film. Film hoolimisest, armastusest, sõjast. Kohutavate sõjastseenidega, kus sõda ei ole pelgalt nupule vajutamine ja seejärel ekraanilt kahjude ülevaatamine. Sõda, kus on muda, veri, kannatused, õpitud/õpetatud kangelaslikkus, millest ei saa taganeda ja samas ka au, väärikus, kasvatus.
Ma kartsin, et Sõjaratsu on nn puhas sõjafilm. Õnneks mitte. Ilus ja suurejooneline film. Jutustab õigetest nn vana aja väärtustest. Ometigi…Minu meelest on seda siiski vähe, et Oscar saada parima filmi eest.
Artist omakorda on üllatuslik. Tummfilm (vabandust, mõned heliefektid ja lõpulause on ikkagi ka), must-valge. Tänapäeva inimesele täiesti harjumatu  elamus. Seda enam, et tegemist ei ole kottpükstes mehega, kes pardi-jooksu-sammul nalja teeb, vaid täiesti traagilise looga sellest kuidas Aeg ja TTR röövivad inimestelt nende töö, elu…
Lühidalt. Mõlemad filmid on 10/10 vaatamissoovitusega. Mina ise hoian pöialt Artistile.
PS Sõjaratsust ilmus ka eesti keeles raamat. Kuna raamatus on lugu jutustatud läbi hobuse silmade ja tunnete, siis ilmselt on see super lugemiselamus. Võtan ise lähiajal plaani.
Raamatu kohta info on siin.
Sõjaratsust tehti enne filmi väga edukas muusikalavastus. Kuna hobust lavale täispikkuses etenduseks näitlema ei too, siis kasutati innovaatilist lähenemist. Katkendit Londoni  etendusest võib näha siin.

 

 





FILM: Beginners

17 01 2012

Mõne inimese elu on vaikne ja rahulik nagu kesksuvise pühapäevane päikesetõus; teisel kirev nagu rähni kuub; kolmandad elavad kui Ameerika mägedel: rahust ja rahulolust emotsioonide kiirteele ja keerdkäikudesse, lammutuslikust faasist ülesehituslikku ja niimoodi ristpisteliselt edasi-tagasi. See ongi elu. Erinevad käsitlused, üks maailm.
Beginners on suurepärane film. Suurepärane film suhetest, maailmast, valust ja leppimisest. Aga eelkõige armastusest. Omajagu erinevatest armastuse väljendusvormidest. Aga armastusest.
Suurepärased rollitäitmised kõigilt peategelastelt, aga eelkõige Christopher Plummerilt (jah, muuseas, kas mäletate Heliseva Muusika perepead), kes ka Kuldgloobustel selle rolli eest auhinnatud sai.
Ma ei hakka filmi ümber jutustama. Süžees on nii palju erinevaid nüansse ja konksukesi, kuhu taha mõte ja emotsioonid kinni saavad jääda. Alates sellest ,et maailm 50ndatel-60ndatel-70ndatel jne on erinevad käesoleva hetke maailmast. Aga ka sellest, kuidas leppida teadmisega, et su armastatud isa leiab üle keskmise pensionieas, et tegelikult on ta gei ja asub aktiivselt oma elustiili ümber ehitama. See selleks, aga kui su armastatud isa leiab umbes sinuvanuse poisssõbra, kellest saab tema elu Kõige Olulisem Inimene…Ja kui kõik otsa saab. Kuidas leida armastus, kuidas armastada…? Seda peab õppima, kukkuma ja alustama uuesti. Armastust pole vaja jagada, piisab korrutamisest:)

IMBD link on siin.

Filmi kodukülg on siin. Sealt pärineb ka postitusele lisatud foto.





FILMID: pühadeaegsed

28 12 2011

Pühade ajal on mul kombeks ikka mingi hulk filme ära vaadata. Mitte küll neid kõige tõsisemaid. Selliseid servast-serva keskpõrandale kokku. Tänavu kujunes täiesti juhuslikult siis selline kogum.

Midnight in Paris
Ilus film. Ilusad värvid, ilus valgus. Ilusad kostüümid. Aga lugu ise on küllaltki pealiskaudne poster, mille abil meerikamaa inimestele püütakse selgeks teha, et Pariis on Euroopa, Euroopa on kunst ja kultuur ja ajalugu.

Jane Eyre 
Väga suurejooneline. Ilus. Klassikaline. Kostüümid 12 points.

Confessions of a Shopaholic
Moodsam ja lihtsam versioon Bridget Jones’i mõttekaaslasest. Lõpp hea, kõik hea.

A Little Bit of Heaven
Surm võib meid oodata nurga taga või pesitsed vähirakkkudena sinu isikliksu tagumikus. Ja ole kui positiivne sa oled, surm on surm. Kuigi ehk natuke lohutavam, kui tead, et enne surma julgesid üht-teist teha ja jumal on Whoopi Goldbergi moega. Aga surm on surm. Lõpp.

Hop
Nüüd ma tean, et lisaks Jõuluvana Vabrikule ja Willy Wonka tehasele on ka Lihavõttejänesel oma töökoda. Ja hukkaläinud täiskasvanud poeg võib ümber kasvada. Olgu siis, et kasvõi Lihavõttejäneseks. Veidrad need meerikamaalased:)

Paul
Natuke isegi naljakas. Sterotüüp sterotüübis kinni, aga hoogne.

Paulie
Isegi üle kümne aasta vanad nn loomafilmid on täietsi vaadatavad. Aga eks ta lihtne meelelahutus ole. Aga mõnikord on päris hea vaadata väga vähese arvutitöötlusega loodud looma-muinasjuttu.

Zookeeper
Nojah. Ma lootsin natukenegi rohkem. Ei olnud minu teetass.

I Don’t Know How She Does It
Raamat oli parem. Film jäi erinevate piltide kogumikuks ja lõpplahendus kuidagi nõrgalt usutavaks. Mina ei oleks naispeaosa kellegi teise mängida andnud.

One Day
Väga armas ja dünaamiline film. Head rollid. Ja kuna mulle tundub, et ma olen filmis hoopis omamoodi aru saanud, siis peaksin kiiresti raamatu läbi lugema. Mõnikord on mul mingid oma nägemused:)

This slideshow requires JavaScript.





FILM: Rumal pöörane armastus/Crazy, Stupid, Love (2011)

4 09 2011

Järjekordne meelt lahutama loodud romantiline ja natuke naljakas film oma ala meistritelt. Parem kindlasti kui viimase aja sama žanri filmid. Vähem viimase piirini labast nalja ja suhu-taha-maha simuleerimist.
Film keskeakriisist tingitud lahkuminemisest ja enese leidmisest  ja maailma avastamisest, kokkusattumustest ja elust enesest. Armumisest ja üheöösuhetest ning nende kroonimata kuningast ka. Ning muidugi armastusest, mis lõpuks ikka lootuse saab, võidab ja haavu ravib. Huvitava vaatenurga annab see, et kriisist tingitud eneseavastamise ja -ravimisvalu kannatab sel korral mees.
Eesrinna näitlejad on film täitsa ok, aga minu südame murdis Analeigh Tipton, kes mängis 17aastast naabermaja piigat, kes lapsehoidjaks käies oli murdnud 13aasase perepoja südame ning, kelle enese hing kuuvalgel ulus pereisa poole. Imeline tüdruk, kes ühe autosõidustseeni jooksul suutis oma näoilmetega meenutada meile, kui haavatavad ja kui ebakindlad ja milliste põhjendamatute lootustega on üks teismeline inimene.
Analeigh on varemgi ekraanilt tuntud, tõsi TV-ekraanilt. Meilgi on jooksnud teles see USA supermodelli hooaaeg, kus endine iluuisutaja kolmandaks krooniti. Aga tundub, et filmiäris peaks tal päris kenasti minema.





FILM: Tomboy

3 08 2011

Elu on alati keeruline. Ole sa 10 või 60-aastat vana.  Probleemid on erinevad, aga sisemised kõhklused ja kriipimised on valusad alati. Ja keerulised.
10-aastane Laure kolib perega uude elukohta. Pere, see on: Laure, tema 6-aastane  ingelkaunis õde, peret hoidev isa ja kolmandat last ootav ema. Idüll. Ja ongi idüll. Laure ja tema noorema õe suhted on siirad ja sügavad. Nad hoiavad ja armastavad teineteist, nad on ühe ja sama maailma kaks erinevat, aga kokkukuuluvat poolt. Mõlemad tüdrukud jagavad seda ühtekuuluvusarmastust juba ka veel sündimata lapsele. Näiteks äärmiselt liigutav hetk filmist, kui Laure sosistab “kõhule” mingi soovi või saladuse. Perekonda ei häiri ka see, et Laure on omamoodi tüdruk. Tüdruk, kes on alati eelistanud mängida poistega ja kes näeb välja nagu väike eelteismeline poiss. Tal lastakse olla selline, nagu talle meeldib.
Ilmselt ühelt poolt selline omaksvõtt pere poolt annabki Laure’le julguse võtta enesele uute kaaslaste ees uue kodu hoovil see roll, kellena ta end tunneb. Ta lihtsalt ütleb, et on poiss – Michael. Väikeste kavaluste ja mõningaste kõhkluste järel saab Laure tunda end  kaunis suves Michaelina. Tal on sõbrad ja tüdruksõbraks seltsiv naabripiiga, tal on suvi täis elurõõmsat poiss-maailma. Ilmselgelt saab see maailm otsa.
Film on läbivalt helge. Täis laste naeru ja elurõõmu. Lapsi näidatakse pikalt omavahelistes mängudes, dialoogides, elus.  Ja hoolimata filmi lõpus toimuvast pöördumatust katastroofist, lõppeb film siiski positiivse tulevikunoodiga. Ma ei tea, kuidas selised asjad päriselus edasi lähevad.
Aga film on … helge. Peaosa mängiv Zoé Héran on vapustavalt hea.
Ja kui aus olla, siis ongi see film väikesest poisilikust tüdrukust.  Ma ei saagi veel teada, kes temast lõpuks kasvab. Ja see polegi oluline. Me teame, et temast kasvab armastav ja hooliv inimene.
***
Ja kummastav. Film avas mu mälestustes mingi perioodi lapsepõlvest, mille olin unustanud. Perioodi, millal mulle meeldis olla rohkem poiss kui tüdruk. Poistel olid huvitavamad mängud, poiste maailm oli lihtne ja põnev. Ja mingi perioodi ma olingi selline tüdruk-poiss. Ok, ma ei varjanud oma sugu, aga  ega ma paigutanud end ka tüdrukute maailma. Kummaline, et ma olin selle suisa unustanud. Ja ma ei mäleta, millest see algas ja millega lõppes. Ilmselt oli see mingi “faas”, mis ise tekkis ja ise ka möödus. Ilma suurema valuta. Sest suurt valu ju ikka peaks mäletama. Aga ma otsisin vanades piltides ja leidsin isegi ühe sellest perioodist. Panen siia üles, et enam ei ununeks:)





FILM: Pruutneitsid/Bridesmaids

27 07 2011

Koomilisi hetki, nalja ja naeru. Tihtipeale üle võlli ja omajagu üle hea maitse. Mõnikord on isegi piinlik, et naerma ajab. Aga ajab.
Filmi võibki võtta kui lihtsakoelist meelelahutust, aga tegelikult on selle lamedakoelise naljaliini all peidus ka hoopis tõsisemad teemad. Need hakkavad mõtetes keerlema alles hiljem. Sõprus, armastus, üksindus, näilisus, püüdlus olla-teistest-parem…ja kõik need muud teemad.
Paar olulist mõttekäiku, mida sellest filmist kaasa võtta: keda sa süüdistad? Seda ei teinud keegi teine, vaid sa ise. Järelikult saad ainult sina seda muuta.
Ja see: mida sa ennast haletsed, kus on see sinu tõeline sina, otsi ennast selle haletsusvirina alt välja.
Midagi sellist siis.





FILM: Hanna

24 07 2011

Tsiteerides (ebatäpselt) klassikuid: “Mõni koht oleks võinud kui minu Tiidu kirjutatud olla, aga siis äkki see imelik Pisuhänd…”
Umbes samasugused kahetised emotsioonid ja mõtted on minul filmi “Hanna” puhul. Selels filmis on midagi. Selle midagi moodustavad imeline peaosatäitja  Saoirse Ronan (kui tähesära tüdrukut ära ei riku, saab temast filmimaailma raskekahurvägi); imelised kümmekond minutit filmi alguses; mõningad väga hästi üles võetud pikad kaadrid.
Aga siis see teine pool: pigem koomiksiks sobiv lugu. Tõsi, sellele sekundeerib mõnes kohas äärmuslikult klišeelik pildikeel, mis tegelikult naelutab sind ekraani ette.
Teismeline supertüdruk, tapjaks kasvatatud – ma ei tea, kas on sündinud uus Superkangelaste perekonna liige, kelle tegemistest veel annab filmi teha? Mis olulisem, ma tegelikult ei taha selliseid kangelasi. Ei taha mõttetut vägivalda ja inimtappu. Isegi siis, kui see kõik toimub mingi ebamäärase kättemaksu või eesmärgi nimel.
Eriti ei taha seda kõike Norra-sündmuste valguses…
Aga ma väga ootan Saoirse Ronan’i uusi rolle.





FILM: Rio

17 07 2011

Läks aega, mis läks, aga ära vaadatud ta sai. Tõsi, tavalisena, mitte 3D.
Hoogne ja värviline. Pisut muusikat ja karnevali ka “kirsiks koogil”. Teadjate ja oskajate poolt tehtud. Midagi paha pole ette heita, aga midagi jääb puudus, et olla sensatsiooniline, igavesti meelespüsiv ja unenägudesse tükkiv.
Ilus ja korralik. Armastust, moraali, hoolimist: kõike, mida sellises filmis vaja. Ja muidugi tõelised sõbrad.
Minu jaoks olid filmi tipphetked värvikad alguskaadrid ja romantiline trammisõit.
Tuju teeb heaks, meelt lahutab ja aega aitab mööda saata. Sünnib vaadata üksi, lastega, vanavanematega või kahekesi käest hoides.





FILM: No Strings Attached/Võta vabalt

25 06 2011

Romantilistel komöödiatel on raviv toime. Kui oled ületöötanud ja stressis ning hoolimata igast pingutusest jooksevad 24×7 kõikvõimalikud töömõtted peas ja öösel unes näed ka pidevalt teletekstivõimalusena exceli tabelit eelarvega, siis …Vat, siis on ajuga selline kurb lugu, et anna talle natukenegi mõtlemisainest ja kohe on töised arvutused ja tähtaegade üle muretsemised kohal. Seega on vaja midagi, mis aju ei koorma. Romantine komöödia on selleks väga hea ravim. Või siis vähemalt ajaveetmisviis. Siin on aga üks oluline “aga”. Nimelt peab film olema hästi tehtud. Muinasjutt keskmisele täiseale. Ilusate inimeste ja kauni lõppakordiga. Alati 100% kindlustatud – armastus võidab ja nad elavad õnnelikult kuni…nad jätkuosas just lahutamisega ei tegele.
Filmist enesest ka.  Adam (Ashton Kutcher) ja Emma (Natalie Portman) on noored inimesed, vanad juhututtavad. Lõpuks saab heast seksist ka tundeline suhe. Seekord on vastupõtkivaks pooleks ratsionaalne arstipiiga. Tradistiooniline lugu väikese vürtsiga.
Lisaväärtuse annavad Ashton Kutcheri lummav kutsikapilk ja Natalie Portmani omapärane võlu. Kaunid inimesed. Ilus vaadata. Natuke nalja tehakse ka.
7/10 





FILM: Vesi elevantidele / Water for Elephants

27 05 2011

Sara Gruen’i romaanist on filmi teinud Francis Lawrence. Eestikeelne raamat tuli ka just müügile. Raamatut veel lugenud pole, aga arusaadavalt on raamatus rohkem tegevusliine. Auhinnatud on raamatut mitmete auhindadega. NYT raamatute tipp ühena püsis 12 nädalat. Nii paljud ei saa korraga nii pikalt eksida. Ilmselgelt on raamat hea või siis suisa väga hea. Võtan lugemisplaani. Nüüd filmist.
Film on ilus, kaunis. Mõtlesin juba eile õhtul, et kuidas sõnastada seda tunnet, et ekraanilt kumab saali mingit imelist valgust, nagu võlukunsti koolis oleks mingi lumma ja ilu mikstuur katki läinud. Ei oskagi teistmoodi selgitada. Mingi kummaline sära, valgus. Selline, mis aegajalt jõuab isegi südame sisse helgusekiirena. Kuigi filmis on natuke verd ja kübeke vägivalda, paar pikantset suudlust ja pisut paljast kehapinda, on tegemist sellise “vana kooli filmiga”. Sellisega, mida (parafraseerides filmist üht mõttekäiku) sünnib kogu perega vaadata (ja kassa aina täitub). Tõsi, film on rohkem ikka naisinimestele hingelähedasem. Sest Armastus võidab ja Headus saab võidule.
Filmis olevat lugu siin ümber jutustama ei hakka.
Ütlen vaid, et kõik kolm: 
Reese Witherspoon, Robert Pattinson, Christoph Waltz, teevad head tööd. Superrolli teeb ka elevant Tai.
Armastusest on kirjutatud suuremaid lugusid kui elu ise. Sellistest lugudest saavad Elu lood. Selliste lugude puudutustest sünnivad lapsed.