RAAMATUD: Epp Petrone. Kas süda on ümmargune? 2. osa

19 08 2013

file66296796_syda2

Kirjanik harutab oma mõtted ja hinge kildude kaupa jutulõngaks ja laotab selle siis lugejate ette. Tegelikult puudutab see igat loojat, olgu siis väljendusvahendiks liikumine, sõnad, heli, pilt… Kõik loodu käib läbi aju ja hinge. Lisaks midagi, mida võib nimetada Jumala Puudutuseks või Muusa Hinguseks või lihtsalt Looja Andekuseks.
Looja paneb ennast veel keerulisemasse olukorda, kui püüab oma läbielatut piisava kirjandusliku katteloorita läbi Mina-tegelase ja reaalsete sündmuste peegelduse jagada. Selline lähenemine on kui hõlmad avali eesliinil lahingusse tormata, aga samas ka kui teraapia. Kõik läbielatu tuleb läbikirjutades uuesti enese hingest, ajust ja kehakeemiast läbi lasta ning mõtestada. Mõnikord elu laineharjal surfates või siis sealt harjalt läbi laine kukkudes ning haiget saades, me lihtsalt elame. Laseme ennast emotsioonidel, kirel, juhusel kanda ja püüame vältida analüüsi ja mõtestatust. Hiljem oma lugu läbi kirjutades, saabub mõtestamise aeg.  Ja siis ongi kõik. Valu ja rõõm, kirg ja unistused, otsingud ja leidmised on looks saanud. Kõik on oma koha leidnud. Ajust ja hingest, südamest ja veenidest läbi käinud. Looks saanud. Saabub lõpetatus. Ravikuur on läbi. Ravim on mõjunud. Kaante vahele vangistatud aeg.
Umbes selliste mõttekäikudega mängisin ma kui olin Epu “südameraamatu” teise osa läbi lugenud.
Lisaks olin enesele üles kribanud lugemise ajal veel mõned märkmõtted. Panen siis needki siia kirja.

  • Kui raamat loetud, siis on mingi aeg selline tunne, et ka sinul oli liivakärbsed naha all. Midagi on selles loos, mis paneb nahaaluse sügelema ja ei lase mõtteid lahti. Ehk “selle raamatu peale kohe samal õhtul järgmist võtta ei saa”.
  • Looja peab pidevalt otsima. Elamusi. Täiuslikku Hetke. Aga kuna Täiuslik Hetk on mööduv, siis Looja muudkui tormab otsides, leides, pettudes, lahti lastes, otsides, otsides, ostides. Sest loov isiksus, Looja, ei saa ilma selle otsinguprotsessita. Täiuslik Hetk on lihtsalt otsinguga kaasas käiv nn bonus track,
  • Ja lõpetuseks minu enese klassika. Kui (elu)olukord tundub segasevõitu või tuhm, siis tuleb minna (elu)olukorrast kaugemale. Eemalt vaadates kaovad ebaolulised asjad ja ainult olulised jäävad nähtavaks ja tuntavaks. See on klassikaline füüsika, aga töötab väga hästi ka südameasjades.

Lõpetuseks. Ma vist pean viisakalt vabandama, et otseselt raamatust ma nagu ei kirjutanudki. Pigem sellest, mis oli selle lugemise nn tagajärg. Ja kokkuvõttes on see hea. Raamatud peavadki meid (kaasa)mõtlema panema, tooma muutusi või kinnitama meie kivistunud dogmasid. Mina sain mitu head lugemistundi ja vähemalt samapalju mõtlemise rõõmu. Järelikult väärt raamat. Tänud, Epp!





RAAMATUD: Kaja Sepp: Hetk enne homset

18 07 2013

WP_001309

Ma olen viimasel ajal väga laisk olnud ja pole ette võtnud loetud raamatute kohta mõtteklõbistamist. Aga Kaja raamatu puhul ei saanud seda tegemata jätta. Kui mul peaks kunagi esimene raamat ilmuma, siis ma oleksin kui sütel, et mida arvatakse. Peamine, et loetaks, öeldaks, kirjutataks. Sestap kirjutangi sel korral.
Algatuseks. Kaja, mul on su üle lõpmata hää meel. Sa oled kirjutanud ühe väga hää raamatu ja see on ka väärilise äramärkimise leidnud. Tõesti – hää meel. Väga.
Samas. Su igapäevatöö on su igapäevatöö. Et sul jaguks rohkem aega selle kõrvalt kirjutada. Oleks rõõmuks. Ilmselt nii sulle kui lugejatele.
Raamatust.
See on üks meie lugu: meie ajastu lugu, meie inimeste lugu. Ja see ongi see, mis minu jaoks selle loo väärtuslikuks teeb. Siin ja praegu. Meie aja erinevad põlvkonnad, erinevad keskkonnad. Aga meie omad. Kaja, sa oled olnud oma kirjeldustes väga detailne ja samas …leebe. On vist õige väljend. Ma ei teagi, kuidas ma tõlgendan seda, et “depressiivses väikekülas” pole ükski noor “pärishukas” joomar. Isegi sinu episoodilised ossid on enamasti kainelt inimnäolised. Ma käsitlen seda pigem kui lootust, kui et helgemaks kirjavat ilukirjandust.
Mulle meeldib, kuidas sa omaloodud tegelastega käitud.
(Siit edasi need ei loe, kes lõpuvihjeid ei taha saada)
Sa jätad neile lootuse ja tuleviku. Isegi, kui see tulevik on räsitud minevikuga, ikkagi on see tulevik.
Ja mõtlema panid mind. Kaks erinevat ühiskonda. Külakogukond, kus tegelikult polegi olemas saladusi, sest kõik teavad kõike ja kõigist ning tilgutavad servamööda seda teadmist ka uutele kogukonnaliikmetele. Linna anonüümsus, kus üksikisiku saladused võivadki jääda varju, aga kui üksikisik tõuseb keskmisest korrakski nn “suuremasse plaani”, siis on ta kõigile vaadata, arvustada ja tema olevik-minevik-tulevik kõigil keelel. Kumb on ausam? Lihtsam kanda? Olemise talumatu raskus…
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus lapsed kasvavad hirmkiirelt suureks, sest elu ise sunnib. Teine, kus lapsepõlv kestab mõnikord isegi liiga kaua ja lubab peaaegu täiskasvanud inimestel olla egoistlikult solvunud oma vanemate peale, kui need on otsustanud veel lapsi saada.
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus juba esimeste kuudega saad teada kogu kogukonna lood. Teine, kus mitu aastat kõrvuti elades kasulapsed ei tea teineteisest õieti midagi.
Tegelikult tõstatas see lugu veel mitemidki eetilisi sõlmkohti, mis mõtteid tekitavad. Näiteks ajakirjaniku roll selles loos; endise sõbranna rohkesõnalisus meediaga suheldes; nn talendisaadete ja tõsielusarjade mõju nende kangelastele.
Ma arvan, et üks korralik noorteromaan peabki seda tegema. Et saaks kaasa mõelda ja võibolla ka koos lahata ja arutada.
Maailm ongi nii lihtne ja samas nii keeruline. Ja homme on juba üks teine päev.

Tänud, Kaja! Ja tsiteerides klassikut: Ära sa siis sulge rooste lase minna!

PS Ei saa, pean ikka kirja panema. Et ei jääks hingele kriipima. Vot, kaanekujundus ei meeldi mulle. Võibolla pole see lihtsalt “minu teetass”, aga ei meeldi. Vabandust. Ega ma ju tegelikult pole otsene sihtgrupp ka:)





RAAMAT: Kai Aareleid. VENE VERI

20 09 2012

Vanarahvas lausus ikka, et veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib ning, et veri olla paksem kui vesi. Eks ta paljuski nii ole, mõningate eranditega.
Kai Aareleid, kes tulenevalt oma mehe ametist, kolib mõneks aastakse Peterburgi, püüab raamatus leida kooskõla selle linnaga. Ja mitte ainult, algab ka kirjanduslik monoloog vaaremaga, kes oli kaugelt Venemaalt pärit ning kelle vaarisa sinised silmad, võõras hingelaad ja aednikuoskused kodumaalt kaugele võõrale maale tõid. Koos lastega, koos perega.
Hetked kahest erinevast pereloost, kahest maast ja ilmatajust, ühisosa otsimine ja lootus kirvendavatele küsimustele vastuse leidmine.
Isiklikud lood, väga head üldistused, kirjeldused. Mõtteid tekitav. Ühe naise raamat kahe naise lugudega.
PS Verd ei maksa karta, see seob ja ühendab. Samavõrra kui veri, ühendavad lood: sinu perelood, edasi-tagasi ajarattal.





RAAMAT: Mika Keränen: Minu Supilinn. Tõelise elu mekk

18 09 2012


Väike Puust Linn. Tuul kõnnib tänavatel, lohuliseks käidud lävepakust immitseb päikesesoojas õrnalt tolmu ja puidu lõhna. Suvi on rauge ja rammestunud ja talvel on ahjusooja maitse. Inimesed. Inimesed on inimesed.
Ma olen lapsest saati Supilinna…ei, armastanud on vale sõna. Tegelikult on Supilinn lihtsalt minu jaoks kogu aeg olemas olnud. Juba mu ema ristiema elas Supilinnas ja mõned lapsepõlve tuttavad. Pigem ei kujutaks ma Tartut ette ilma Supilinnata (nagu ka ilma Karlovata, Tähtvereta jne). Supilinn on Supilinn. Tartu põlisosa.
Ja nüüd on üks Soomemaa juurtega tartlane pannud kirja oma Supilinna armastuse. Hästi on kirjutanud. Selline natuke hingevahele pugev ja ühe hingetõmbega (olgu, ühe õhtuga/ühe korraga) läbiloetav.
Soe raamat, inimlikust maailmast. Maailmast, kus elul on lõhn ja värv, oma rütm ja hoog. Kus trepid naksuvad ja kus lapsed veel tänapäevalgi kula ja muna mängivad. Elust Supilinnas.





RAAMAT: Meeli Lepik. MINU OMAAN. Kaamelist Porscheni, 56 sõlme tunnis

25 08 2011

Kohe alguses pean üles tunnistama, et minu maailmapilti antud raamatu lugemine laiendas. Sain teada, et olen ikka omajagu sterotüüpides kinni ja mõnes maailmaasjas suisa harimatu ja pimedusega löödud. Näiteks olin ma veendunud, et Omaanis elades peab naisinimene end kandadest sõrmeküünteni kinni katma, palmikutest ja blondidest lokkidest kõnelemata. Puhas sterotüüp ja polnud mu magav vaim pannud varem antud riigi kohta täiendavat-täpsustavat- (ja ütlen ausalt, isegi elementaarteamist) otsima.  Nüüd olen targem. Tänud autorile.
Kaks aastat Omaanis, mida autor kirjeldab on paljuski kaks tööaastat  konkreetsel laeval. Laevapere ja igapäevane töörutiin. Selle üle võiks natuke viriseda, sest laevaelu on rohkesti ja Omaani on selle võrra vähem. Samas, optimistina nendin, et isegi see “vähem” avardas mu teadmist.
Olen alati Minu-sarja raamatute puhul võtnud lähtekohaks, et kuna tegemist on küll alati konkreetse linna või riigi elu-olu kirjeldamise, on see ikkagi konkreetselt selle inimese kordumatu kogemus: väga individuaalne ja väga intiimne. Paljuski on ju Minu-sarjal ka seda “läbi lukuaugu teiste elu kaemist”. Olgu see “teiste elu” siis laiemas mõttes elu teises riigis või kitsamas mõttes konkreetse autori eraelu. Tänu sellel olen täiesti veendunud, et näiteks Merca võiks vabalt kirjutada müügieduri Minu Supilinn.
Meeli Lepiku Omaan oli siis paljuski laevaelu Omaan. Ja sellisena on ta jutustav, ülevaatlik, natuke valgustuslik.
Korralik koolitüdruku 4.

 





RAAMAT: Peeter Vihma. KÄTTPIDI KEENIAS ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas

29 07 2011

Valge mees läheb Aafrikasse ja leiab…suuresti ikka erinevaid tahke iseenesest. Aafrika “ei anna ennast lihtsalt kätte” ja valge mehe kommete ja tõekspidamistega pole kohapeal eriti midagi teha. See on üks teine maailm. Seda teistmoodi maailma ja selle elanikke Peeter Vihma kirjeldab. Ausalt ja läbi oma kogemuse ning valge mehe kannatuste. Või pigem mitte kannatuste vaid arusaamatuse, jõuetuse. Kui sa näed, kui asjad on pahasti, aga sa ei saa ka kuidagi aidata. Sest sinu aitamist ei taheta, ei peeta vajalikuks, ei saada aru. Ainuke abi, mida mõistetakse on valge mehe raha ja seda võetakse nii hea meele, kavaluse kui hirmutamisega.
Umbes sellise pildi sain raamatut lugedes. Kusjuures see kõik on kirja pandud ehk isegi natuke aafriklasele omase minnalaskmismeeleolus või midagi sellist.
Selleks, et üldse hakata Aafrikat mõistma, peab ilmselt seal elama aastaid. Kui siiski. Me oleme erinevad. Nii see lihtsalt on ja selles on nii oma võlu kui valu.
Lõpetuseks. Tahaks näha seda dokfilmi, mille tegemisest raamatus juttu oli, aga millele ei leidnud kuskilt viiteid. Ja kurjustavat ka: need paganama mustvalged (ja millegi pärast ka ebakvaliteetsed) fotod raamatus teevad kurjaks. Loed ja lood kujutluspildi ja tahaks vaadata värvilist ja detailset salvestust tegelikkusest, aga …no ei näe. Mustvalge kehva kvaliteediga tuhmus. Kurb ja karm. Ilmselt peaks kirjastajaga kurustama.





RAAMAT: Tove Ditlevsen. LAPSEPÕLVE TÄNAV

25 07 2011


See raamat ilmus originaalis 1943. aastal. Autor kirjeldab paljuski oma lapsepõlvekogemuste kaudu tütarlaps Estri kujunemist plikast naiseks. Taanimaal, agulis, enne sõda.
Elu nagu elu ikka. Kirja pandud (ja tõlgitud: au tõlkijale) nõndamoodi, et kuuled iga põrandalaua kriiksu ja tunned kapsasupi lõhna. Mulle läks hinge. Aga võib-olla sellepärast, et ka ma ise olen agulist pärit. Ja kuigi autori agulielu ja minu agulielu vahe on üle veerand sajandi ja mitme riigikorra,  on paljuski need mälestused sarnased. Kitsikus ja tööliklassi elu. Lapsele on muidugi lapsepõlv ikkagi rõõmumaa. Palju pole vaja: et kõht natukenegi täis oleks; et oleksid sõbrad, kelledega koos maailma avastada ja pahandusi teha; et ei saaks kasvatuslikel eesmärkidel liiga valusalt üle kukla; et perverdid ei hirmutaks ja käed eemal hoiaksid. Selline elu lapse elujanu ja elurõõm. Ilmselt kesk parkettpõrandaid ja siidpesu umbes samamoodi kui lampkasti ja pesuköögi vahel.
Aga agul…ma võib-olla kirjutan kunagi sellest. Ammu ma enam ei häbene seda. Pigem on seda kõike meenutades mõtetel nukkermagus toon man.