FILM: Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu/Lisa Limone and Maroc Orange (2013)

18 03 2013

Lisa_Limone_sisu_670x250px

Ma pean kohe üles tunnistama, et ma olen omajagu lapsemeelne. Igasugune nuku-multifilmindus koos laulvate puuviljade, tantsivate juurikate ja serenaade laulvate penidega sobib mulle meelelahutuseks päris kenasti. Sestap olid mu ootused lugedes tutvustavaid ja lahtijutustavaid tekste, väga kõrgele kruvitud.
Pean tunnistama, et mulle meeldib, et on tegemist käsitööga. Meeldib, et on 3D; meeldib, et on nn rockooper; meeldib, et on mitmekeelne. Meeldib ka kandev idee: põgenik; uus maa, oma vigadega; armastus; multi-kulti jne. Lühidalt: tundus, et selles filmis on palju, mis mulle meeldida võiks või meeldima peaks. Võib öelda, et peaagu hõljusin pilvedes filmivaatamise ootuses. Õnneks või kahjuks tõi üks hea filmisõbrast sõber mu enne filmi nägemist pilvedest külmunud kodumaisele kamarale ja soovitas oma ootusi kõvasti kärpida. Eks ta lõpuks hea oligi, sest muidu oleksin kõva pettumuse osaliseks saanud. Olin enesele ise tohutud ootused loonud, aga tegelikkus oli nagu tegelikkus ikka. Korralik koolipoisi kolm ja paar prisket plussi lisaks.
Minu jaoks jäid miinuspoolele filmi pikkus ja karakterite äärmine pinnapealsus. Lugu jutustati antud filmi pikkuse juures lohisevalt. Enamus tegelased ilmus nagu jänesed mustkunstniku kübarast, tegid oma triki ära ja kogu lugu. Ainult apelsinipoisist Esimesel Armastajal oli natuke minevikulugu. Naisterahvana ei saa ma jätta urisemata ka selle kallal, et sidrunitüdrukust Esimene Armastaja, töösturitütar Lisa on nii armuvalus ja nii rumal, et isegi hale ei ole teisest.
Positiivse poole pealt: mulle meeldis muusika, meeldisid lauljad, nukumeistrite töö oli kohati väga nauditav. Ja kokkuvõtvalt jäi meeldima isegi kandev idee, kuigi seda oleks võinud paljuski teistmoodi jutustada.
Mis aga filmitegijatele peaks pika paina mõjuma, on fakt, et kinosaalis oli rohkesti lapsi, väga erinevas vanuses. Nende hulgas kindlasti ka neid, kes veel subtiitreid lugeda ei oska, aga neile meeldis. Neile kõigile meeldis. Nad vaatasid ja ei nihelenud, ei vingunud. See peaks olema kvaliteedimärk küll.

——–

Filmi lavastas Mait Laas, stsenaariumi kirjutasid Kati Kovács ja Peep Pedmanson, operaatoritöö tegi Ragnar Neljandi. Originaalmuusika autor on helilooja Ülo Krigul ja helirežissöör on Karri Niinivaara. Tegelastele andsid oma hääle Iiris Vesik, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, Omar Nõmm, Risto Joost jt.

3+++/5