FILM: Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu/Lisa Limone and Maroc Orange (2013)

18 03 2013

Lisa_Limone_sisu_670x250px

Ma pean kohe üles tunnistama, et ma olen omajagu lapsemeelne. Igasugune nuku-multifilmindus koos laulvate puuviljade, tantsivate juurikate ja serenaade laulvate penidega sobib mulle meelelahutuseks päris kenasti. Sestap olid mu ootused lugedes tutvustavaid ja lahtijutustavaid tekste, väga kõrgele kruvitud.
Pean tunnistama, et mulle meeldib, et on tegemist käsitööga. Meeldib, et on 3D; meeldib, et on nn rockooper; meeldib, et on mitmekeelne. Meeldib ka kandev idee: põgenik; uus maa, oma vigadega; armastus; multi-kulti jne. Lühidalt: tundus, et selles filmis on palju, mis mulle meeldida võiks või meeldima peaks. Võib öelda, et peaagu hõljusin pilvedes filmivaatamise ootuses. Õnneks või kahjuks tõi üks hea filmisõbrast sõber mu enne filmi nägemist pilvedest külmunud kodumaisele kamarale ja soovitas oma ootusi kõvasti kärpida. Eks ta lõpuks hea oligi, sest muidu oleksin kõva pettumuse osaliseks saanud. Olin enesele ise tohutud ootused loonud, aga tegelikkus oli nagu tegelikkus ikka. Korralik koolipoisi kolm ja paar prisket plussi lisaks.
Minu jaoks jäid miinuspoolele filmi pikkus ja karakterite äärmine pinnapealsus. Lugu jutustati antud filmi pikkuse juures lohisevalt. Enamus tegelased ilmus nagu jänesed mustkunstniku kübarast, tegid oma triki ära ja kogu lugu. Ainult apelsinipoisist Esimesel Armastajal oli natuke minevikulugu. Naisterahvana ei saa ma jätta urisemata ka selle kallal, et sidrunitüdrukust Esimene Armastaja, töösturitütar Lisa on nii armuvalus ja nii rumal, et isegi hale ei ole teisest.
Positiivse poole pealt: mulle meeldis muusika, meeldisid lauljad, nukumeistrite töö oli kohati väga nauditav. Ja kokkuvõtvalt jäi meeldima isegi kandev idee, kuigi seda oleks võinud paljuski teistmoodi jutustada.
Mis aga filmitegijatele peaks pika paina mõjuma, on fakt, et kinosaalis oli rohkesti lapsi, väga erinevas vanuses. Nende hulgas kindlasti ka neid, kes veel subtiitreid lugeda ei oska, aga neile meeldis. Neile kõigile meeldis. Nad vaatasid ja ei nihelenud, ei vingunud. See peaks olema kvaliteedimärk küll.

——–

Filmi lavastas Mait Laas, stsenaariumi kirjutasid Kati Kovács ja Peep Pedmanson, operaatoritöö tegi Ragnar Neljandi. Originaalmuusika autor on helilooja Ülo Krigul ja helirežissöör on Karri Niinivaara. Tegelastele andsid oma hääle Iiris Vesik, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, Omar Nõmm, Risto Joost jt.

3+++/5





ELUST ENESEST: EV 95!

25 02 2013

Palju õnne, Eesti!
Mõned hetked.





FILM: Puhastus/Puhdistus

17 09 2012

Enne filmi oli raamat. Oma raamatukogemusest kirjutasin kunagi siin. Nüüd siis filmist.
Esilinastusejärgselt tõmmati kohinaga kohe eht-eestlaslikult vesi peale. Olevat stampe ja lõputult vägivalda ning seksi täis. Peab ütlema, et sellised arvamusavaldused võtsid filmivaatamissoovi kohe jupiks ajaks ära. Teades, et teema on niikuinii raske ja kui see veel ka s…sti filmiks on tehtud – noh, ega ei torma kohe vaatama. Aga uudishimu sai võitu ja film vaadatud.
Ei, minu meelest polnud see film sugugi nii halb. Tõsi, valus vaadata, ebameeldiv, kohati äärmuslikult vastik. Kes ikka tahab, kui suurel ekraanil näidatakse sinu enese rahva lugu, mis polegi lihtsalt kaunis rahvuslippude all Tuljaku tantsimine või isegi mitte ainult ränk ööpäevad kestev töörabamine. Näidatakse sinu rahva loo pimedat poolt. Seda poolt, millest aastakümneid vaid sosistati. Tõsi, hiljem on mõned ausambad rajatud ja mõned tollased näpuganäitajad ja äraviijad avalikkuse ja kohtu ette veetud. Aga need on vaid piisad merest.
Ma pole nõus nendega, kes arvavad, et vägivalda oli palju. See oligi tegelik elu. Suur hulk selliseid lugusid on jäänud rääkimata. Osalised on viinud oma hirmu, läbielamised, alanduse hauda kaasa. Püüdes unustada läbielatut, vaikides, selleks, et jaksata edasi elada.
Aga igal lool on mitu poolt. See teine pool on veelgi vastikum. Aga ka see on meie enese rahva lugu. Koputajad ja kaasajooksikud, äraandjad, tapjad ja vägistajad. Suur Ajalugu on siin maakamaral pannud mitmel puhul siinseid inimesi otsustama, millisel poolel nad on. Kelle poolel. Kas mina või tema. Elu või surm. Rasked valikud. Kangelasi on vähem kui tavalisi inimesi, kellede edasiviivaks jõuks on eelkõige surmahirm ja sugutung. Ja nii saidki ühtedest tõprad ja teistest kannatajad. Kangelased lasti enamasti kohe maha. Ajaratas käis omasoodu edasi ja ellujäänud kraapisid kildhaaval oma maailma kokku ning katsusid edasi minna.
Meie oleme nende inimeste mitmes järelpõlv. Need on ka meie perelood. Mõned hirmsamad, teised helgemad. Meie veri kõneleb nendes lugudes ja see ongi see, mis ärritab.
Tegelikult mulle meeldis, et see oli suuresti soomlaste film. Ma ei kujuta ette, millised mõtte- ja tundeseosed tekiksid, kui Aliide Truud oleks mänginud näiteks Ita Ever.
Ja olgu see lugu kirja pandud ja üles võetud nooremat põlve soomlaste poolt. Nii säilib mingi väike kõrvaltvaate filter. Pole puhas enesepeks.
Ja tegelikult on see muuhulgas üks Suure Armastuse lugu. Või õigemini on Suur Armastus ettekäändeks ja tegudele tõmbajaks. Suur Armastus, mis oli vaid üks hull mõte ühe noore plika peas. Aga eks vabandusi oma tegude vabaduseks otsime me ju kõik.
Ja kui suuremat sorti ihupesu, rõivaste põletamine ning lugude mahavaikimine enam ei aita, siis aitab surm. Surma ees oleme me kõik võrdsed.





ELUST ENESEST: Ilus on….

23 05 2011

Ma ei tea, kuidas mul oli kahe silma vahele jäänud suur ja uhke lipp lennujaama parklas. Kuigi ma külastan seda kohta küllalt tihti. Alles eile jäi silma. Ilus ja suur lipp. Teadja väitis, et olla juba detsembris seal olnud. Häbi, et pole varem näinud. Aga uhke tunne oli seda nähes.





RAAMAT: ANDRUS KIVIRÄHK “Mees, kes teadis ussisõnu”

17 01 2011

Nagu ma juba “Puhastuse” juures mainisin, on mul see tõrksusepind tagumikus, et ma kardan suureks räägitud asju. Kivirähu Ussisõnade raamatuga läks sootuks nii, et ma korra (umbes aasta tagasi) hakkasin raamatut ka lugema, aga, vat ei jõudnud kuhugi. Ju oli tähtede seis ristpisteline või oli mu pea sees mingi ajukäärdedevaheline solgiummistus või oli keegi hinge sülitanud ning hingelukud olid roostes, ei tea. Midagi igatahes oli, mis raamatust eemale kiskus, lugeda ei lasknud ja mind raamatuga kuidagi “haakima” ei saanud. Las siis olla nii. Otsustasin. Ja nii jäigi. Seniks-kuniks.
Seniks-kuniks raamat ringiratast pidi minuni taas tee leidis (sest pojal koolis lugeda oli tarvis) ja ma mõtlesin, et avaks kaane ja kaeks uuesti sisse. Ja sel korral oli see nagu üks teine raamat. Nii kui sisse kaesin, ei saanud enam silmi lahti. Kuni kaas jälle tagantkätt lõpus kinni sai.
Pagan. Pole seda Kivirähku auhindadega niisama püünele tõstetud, pole see ostetud raamatute hulk niisama number. On ikka mida lugeda. Ludinal loed ja mõnikord peenikest naerugi pead, aga samal ajal saad aru küll, et sulle peegel on nina ette pistetud ja tsiteerides nüüd Vene klassikut: “Ära sõima peeglit, kui kärss on kärnane!”. Kärnad kärnadeks. Kurb on ka. Ussisõnad kaovad ja mets on inimestest tühjaks jäänud. Külas on uued kombed ja uued nimed. On Kivirähul ja on ka meil läbi aegade olnud. Ka praegu. Põhimõtteliselt.
Aga on ka lennumasinaga vanaisad ja muud. Mis/kes on ka olnud ja on.
Keeruline on see ilm. Lihtsad on laulud. Raske neid mõnikord lugeda.
Aga autorile kummardus. 10 punkti 10st.

 





FILM: Punane elavhõbe

7 05 2010

90ndad – imeliste võimaluste aeg. Samas – enamus neid võimalusi loodi räpaste kätega (tõsi, mõnel vennikesele olid lihtsalt kindad käes). Karm aeg ja inimesed…

Punase elavhõbeda tegelased on hoolimata sellest, kummal pool hea-halb liini nad paiknevad, lootusetu põlvkond. Tulevikuta, rikutud. Igaveseks kaotatud unistuste, illusioonide ja headusega. Võib-olla vaid mõnel õnnestub neist jääda-saada Inimeseks. Võib-olla…

Ma ei materdaks filmi. Filmis on mõningaid asju, mis mind isiklikult häirisid, aga kokkuvõtvalt korralik koolipoisi 3+.

Meeldisid:

Rahulikkus ja vaospeetus, millega serveeriti õudu ja vastikust, ebainimlikkust. Aeg oligi selline. Ohati, võeti teadmiseks ja mindi oma eluga edasi. Võib-olla mõnikord köögilaua taga teeklaasist viina juues ohati ja siis hõõruti rusikaga silmaauk kuivaks ja elati edasi. Või lasti kuul pähe. Enesele või kellelegi teisele. Ei olnud lüürikute aeg.

Meeldis Märt Avandi tegelaskuju oma kahevahelolekus. Meeldis Kristjan Sarve mängitud tundetu (aga tegus) sadist. Meeldisid Ulfsaki ja Malmsteni mängitud tahumatus, lihtsus, koledus.

Ei meeldinud:

Moskva, millest näidati pikka katuspanoraami (tõsi, ei ühtegi ajakohatut reklaami, aga ikkagi niru lahendus).

Mõned ajastutruudusest väljakukkumised (laste mänguväljakud ei olnud 90ndate alul kindlasti sellised).

Ei meeldinud Peeter Oja mängitud Buldooser. Kuidagi pealiskaudne sahmija ja säutsuja. Oleks lootnud tõsisemat meherolli. Aga võibolla on Peeter Ojal lihtsalt selline koomiku „slepp“ kaasas, et ..noh, aga ei saa ju tõsiselt võtta Oja mängitud tegelaskuju, kes jookseb hommikuvalguses Pirital liibuvad treeningpüksid jalas ja Kalevi dressikas üll. Itsitama ajab, kuigi peaks natuke aukartust tekitama.

Vene nn keskmise ärieliidi rollitäitmised jäid ka kuidagi ..kahvatuks.

Lõpetuseks

Nagu ma ütlesin, korralik koolipoisi plussiga hinne. Ja õnn, et need ajad möödas on. Loodetavasti ajalugu ei korda ennast.





RAAMAT: Nirti: Ja anna meile andeks meie võlad…

22 02 2010

Ja selline on meie igapäev, kui maha puhuda unistuste haldjatolm ja valede hõbedased võrgud. Mitte küll meie kõigi, aga osade. Päev päeva kõrval. Igapäev. Iga päev.
Lugu sellest, kuidas hakkama saadakse. Kurb, natuke haisev ja omajagu joomane. Agul XXI sajandil. Mõnus kõrvakiil unistustel ronijatele.
Noore (nais)autori esimene mahukam lugu. Päris korralikult kirja pandud. Väga hea lauseseadamisega ja natuke kehvema ajaliini loomise ja otsade sõlmimisega. Värvikaid karaktereid on hulgim, mõned neist siiski liigsed (vähemalt antud raamatu kontekstis. Aga mine tea, võibolla on see lugu tulevikus vaid üks kild kaleidoskoobist ning siis saavad põhjendatud ka liigsed karakterid – no, lubage vähemalt minul unistada:))
Kui üks Noor Naine sellise loo kirja pani, siis on oodata-loota, et peagi saab veel paremaid. Kui külm, pimedus, depressioon ja väikekodanlus ära ei võta.

Tänud, Nirti!

8,5/10





RAAMAT: Justin Petrone “Minu Eesti. Kas lubate elada?”

5 01 2010

Selle raamatu kohta on juba korduvalt kirjutatud. Kõlama on jäänud, et suuresti on see Minu Epp raamat. Ei tea. Lugesin (kusjuures mõnuga ja mõnel korral isegi avalikult naeru lagistades. Lagistades, mitte kihistades) ja leidsin sealt peale kahe noore leidmiseloo ja kokkuharjumise loo, ikka omajagu seda va meie eneste äratundmise lugu.

Ma ei saa jätta muidugi koheselt mainimata, et minu jaoks kangastub selle raamatuga ilmselt igaveseks mõttepilt hirmunud silmadega Justinist ja teda nurga tagant hiilv-jälitavast süldist:)

Aga äratundmistväärivat oli palju: meil kõigil on sugulasi, kellede tüübiliste esindajatega Justin kohtub; me kõik teame seda külma ja libedat ja pimedat aega, mis tundub lõputu; me kõik oleme näinud neid kevad-suviseid kauneid neid-nais-nümfe, kellede nägemine meestel pulsi püksi ajab ja naised kadedusest nina krimpsutama kisub. Meie Eesti.

Lühidalt: väga armas, aus ja natuke meid eneseid kõrvalt vaatav raamat. Iga loetav rida lugemist väärt.

10/10





MUUSIKAL: “Nii on meil moes!”

17 11 2008

nii-moes

Lubati teravmeelset situatsioonikomöödiat, mis lavastaja sõnul olla naljakaim muusikal, mida ta lavastanud. Võibolla olid ootused suuremad kui elu ise. Tegelikkus oli natuke kurvameelsem. Kui nüüd jupp-jupi haaval lahata, siis oli nii head kui halba. Nii palju halb ei olnud, et oleks minema tahtnud minna ja etenduse lõpus vilistas vähemalt nimilugu kõrvus küll. Aga võrreldes eelmiste nn Linnahalli-muusikalidega, jäi kuidagi kahvatuks.

Headest asjadest. Märt Avandi saab kenasti rolliga hakkama. Isegi siis kui etenduse-armastatud süles teeb ca 8 pööret, hingab korraks ja laulab veel mõned fraasid. Ülle Lichtfeldt on väga heas vormis ja koomilises rollis täpselt selline nagu olema peab. Tõnu Kark on piisavalt naljakas ja tema soololugu väärib aplausi. Kaire Vilgats on muusikalitäht, noor tulevane muusikalistaar Kristi Roosmaa oskab nii laulda kui tantsida (ning näeb välja nagu unistus). Teine vaatus oli peaagu superluks. Ja orkester saab maksimumpunktid.

Halvematest asjadest. Esimene vaatus venib, etendus “ei lähe kuidagi käima”. Alles esimese vaatuse finaaliks hakkab õige hoog ja tunne tekkima, aga selleks ajaks on oma poolteistund kulunud. Vähemalt esietendusel oli helikvaliteet niru. Tantsunumbreid oleks tahtnud rohkem näha. Polnud ühtegi steppimisega seadet. Paari dueti puhul oleks oodanud  korralikku tantsuseadet laulule lisaks (Tõsi, liikumine oli, aga mitte eriti hoogne). Ja kuidagi kaduma jäi selle situatsioonikomöödia varju sotsiaalne sõnum, mis ju etenduses on ja kõlab kenasti kokku reaalse hetkeolukorraga siin ja paraegu. Aga võibolla polnudki see tegijatel prioriteediks.

Ja muidugi, väline tegur, et Linnahall on endiselt hirmjahe (ja garderoobis tahavad nad nüüd saada 25 krooni oma teenuse eest).

Kokkuvõtteks. Tegemist on ju muusikaliteatri juubelietendusega. Ja nad on “oma asja ajanud” pea püsti ja järjekindlalt. Pikka iga neile ja jaksu ja jonni. Iga asi ei saa ka 100% õnnestuda ning eks eelnev ole ju pelk ühe vaataja hinnang. Seega, soovitan minna ja oma silmaga vaadata. Mõned korrad saab ikka südamest naerda ja silmal on ühtteist vaadata ja kõrval mõnda kuulata ka. Iga rõõmukild kaamoslikus majanduskriisisügises on väärtus!





FILM: “Mina olin siin”

12 11 2008

mina_siin1

Uskumatult hästi tehtud film. Tõsi, lugu, mida näidatakse on karm, tulvil kõike, millest ei tahaks teada, aga mis on tegelikult meie kõrval. Sass Henno raamat ise on väga hea ja filmis pole midagi ära rikutud. Kinost väljudes on vastikult räpane tunne, tahaks suisa pesta ennast.

Rasmus Kaljujärv teeb väga hea rolli. Ja kui aus olla, siis enamus noortest. Montaaž on hea. Ja kogu lugu on vastikult reaalne. Valusalt lõikav ja nii kummastav kui see ka pole, kübeke lootust jääb “õhku rippuma”.

Kindlasti on neid, kes siinkohal vastu vaidlevad, aga olgu. Minu poolt igatahahes kiidusõnad ja vaatamissoovitus.

9/10

Filmi ametlik kodukülg: http://www.minaolinsiin.com/





FILM: Detsembrikuumus

21 10 2008

Jah, Detsembrikuumus on propagandafilm. Ja kohe alagatuseks ütlen, et mina olen seda meelt, et selliseid filme on vaja. Mida väiksem rahvas, seda rohkem on tal vaja lugusid (laule, filme etc), mis kinnitaksid ühte kuulumist ja juuri pidi ajaloos kinni olemist.

Selge on see, et iga põlvkond vaatab seda filmi erinevalt. Palju sõltub isiklikust ajaloolisest-poliitilisest kogemusest, palju ka koolihariduse jagamise ajal jagatud teadmistest ja hoiakutest. Selle filmi ilmselt tänuväärseim vaatajaskond on teismelised kooinoored, kellede jaoks on antud teemavaldkond küllaltki tühi valge leht, millele nad siis selle filmi läbi mingi loo kirjutavad.

Filmist enesest. Eks me vaata ju kõiki kodumaiseid filme mitme pilguga. Esiteks on vaatame näitlejaid antud rollis ja siis tuttavaid võttekohti ja siis kolmandana ehk lugu ja seda kuidas see üles võetud ja esitatud on.

Kui nüüd aus olla, siis eks see lugu ise on üles ehitatud küllaltki nirult. Et nagu oleks lugu ja nagu poleks ka. Mitmed esile kerkivad tegelased ja nende omavahelised suhted, mis võiksid loo tekitada, või vähemalt kõrvallugu jutustada, jäävad jutustamata. Ja tunduvad kusjuures kõvasti huvitavamad kui pakutav noore pere keskne lugu. Kahe juhtkommunisti omavaheline intriig, lisaks veel kolmandaks nurgaks Kingissepa lesk, tundub huvitav, aga vat, seda ei jutustata, ainult paar vihjekest antakse.

Liiga palju tundub olevat auru läinud püssipaugutamisele. Efekt on (ja mitte kõige hullem), aga mis inimeste mõtetes ja hingedes toimub, milline oli üldse tollaste inimeste hoiakud. Oli ju ka tollal majanduslikult niru aeg…

Esimesel vaatamisel jäid silma kaks head kohta, aga kahjuks oleksid nad nagu teisest filmist – liiga teistmoodi on nad selle filmi jaoks. Mõtlen kindral Põdderi efektset sisenemist lõbunaise korterisse, et “paar pauku” aknast teha ja Juristi (Anvelti) ja Elis Kingissepa eelmängu suitsunurgas.

Kark mängis hästi, Malmsten ja Carmen Mikiver olid päris head. Kuigi Carmen Mikiveri Elis Kingisseppa oleks tahtnud rohkem näha – jõuline “paha”, põhjendatud missiooniga. Ülejäänud rollide puhul kippus kõrvus helisema fraas “joonistatud mehed”. Sellised lihtsad rollilahendused, milliste puhul ei jää usutavat tunnet, et neil mängitavatel tegelaskujudel on minevik ja elulugu.

Kokkuvõtteks. Tegelikult oli veel üht, teist ja kolmandat, mis ei olnud tee minu tassile, aga olgu. Plusspoolele võib kanda selle, et kogu filmi vaatamise jooksul ei vaadanud ma kordagi kella. Ja suur töö on tehtud. Pildikvaliteet oli hea ja heli samuti. Rohkem Eesti filme!

6,5/10

PS Filmi ametlik kodukülg (kust pärineb ka sissekande juures olev foto):

http://www.detsembrikuumus.ruut.com/

PPS Igaüks, kes selle nüüd läbi luges (ja filmi näinud on) võiks ju oma muljed ka siia kirja panna:)





FILM: Taarka

15 09 2008

Oi-oi-oi-oi-oi-oi-oi….
Tehti film. Ilus loodus, pidurõivastega setud kõik kokku kogutud ja lugu ja ainest nagu oleks, aga välja tuli…
Vat, ei oskagi nüüd ei lühidalt ei pikalt öelda, mis välja tuli. Nagu paganama pisuhänd oleks filmist üle käinud või et siis, oleks mitu meest-naist oma filmi teinud ja lõpuks on juppidest lugu kokku lõigatud.
Häirivat on filmis nii paganama palju, et paremad asjad jäävad selle häiriva varju. Muidugi ma ei tea, kuidas kuuleb seda filmi inimene, kes pole setude keelt kuulnud. Aga kui sa ikka juba lapsena oled seda keelt kuulnud, siis filmis kõlav lõikab kõrva. Veel hullemini lõikab kõrva see, et Taarka osatäitjad kõnelevad kõik “oma” setu keelt – mis kõlab kokku nagu oleks kolm erinevast rahvusest diivat esietendusel sama rolli tegemas.
Ja ei ole Siiri Sisaski Taarka minu jaoks veenev. Taarka oli ju setude keskel sündinud-kasvanud, aga mulje jääb nagu oleks metsast sassispäine moorlane tulnud ja oma tahtsi ning moodi laulma hakanud.
Ehedat setu laulu kõlas minu kõrvade jaoks filmis vähe. Taarka elust nn ühiskondlikult olulised momendid jäid segaseks – miks ta ikka Sooma presidendi juures laulmas käis ja mille eest talle tare kingiti. Kuigi setude silmale võis “tantsu” korjav Anna Raudkats veider tunduda, on siiski arusaamatu, miks tast filmis on tehtud Buratino etenduse koomiline hüpiktegelane.
On tänuväärne, et filmi lõppu on lisatud tekstiline selgitus, mis sai tegelastest edasi ja kust kuhu on Setumaa teel, aga kuna see on lisatud väikeses kirjas ja sprinteri kiirusel, siis jääb see hariv teadmine ainult monteerijate ja filmitegijate teadmiseks.
Kujundeid on filmis loodud ja otsitud – toodetud nii, et kohe tunned, millist vaeva on nähtud. Kui ikka kujund ekraanilt nõndamoodi silma kargab, et hiljem on hirm, et verepiisad, mudas kakerdav Taarka või konn Vassilissa unenägudesse stammkundedeks trügivad, siis on natuke kõhe küll sellise näpuga kunsti poole näitamise üle.
Aitab virisemisest.
Tegelikult oli hääd ja ilusat ka, nagu ma ütlesin, Ilus jäi nurga taha, sest Kole oli suurem.

Aga võibolla olen ma liiga ülekohtune. Kirjutage, kes te näinud olete.
3/10





FILM: Kuhu põgenevad hinged?

1 08 2008

 

Film viieteistaastaste ja ka vähe vanemate inimeste üksildustundest, läheduseotsinguist ja eestlastele omasest depresiivsest elulaadist. Mõningate väikeste eranditega.
Teismelise Anni (Ragne Veensalu) emal on uus mees ja kohe-kohe on perre sündimas nn “uue pere” maimuke. Keskealine (ja uuest mehest vanem) ema (Viire Valdma) on rasedusaegse hormoonidemöllu tõttu veelgi hullem (ja ebakindlam/hüsteerilisem) kui tavapärane keskealine teise-ringi-naine. Eelkeskealine “uus isa” Ants (Ivo Uukkivi) on klassikaline “otsin oma kohta” kontorikarjerist. Annile ei jagu selles koosluses piisavalt ema tähelepanu ning “las ma kutsun sind isaks, kuigi sa pole mu isa” hool ning tähelepanu on (vähemalt ema silmis) konkureeriv ning ohtlik.
Reeglina teismeline ei võta enesele kaua kannatamise kaunist rolli vaid vähemalt püüab midagi muuta. See on see, mille kohta keskealised stagneerunult targutavad – teismeline mässab, teismeline otsib pahandusi. Tegelikult on ta pagendatu, kes otsib kohta ja inimhinge, kes teda kuulaks ja kuuleks.
Anni “mäss” algab sündimata lapsele “needuse peale panemisega” ning kui maimuke südamerikkega sünnib, siis hakkab teda painama süütunne ning tahtmine öeldut-mõeldut tagasi võtta.
Oma “otsingute teel” sõlmub ta elu Mayaga (Lenna Kuurma) ja Sethiga (Andres Lõo) ning kamba hilispoisikestega, kes oma arenguteel on jõudnud religiooniga seotud huvitavate katsetuste faasi elik “püüavad end läbi satanismi huvitavaks teha”.
Tegelikult on Ann tugev natuur. Saab hakkama ja tundub, et tuleb sellest eluperioodist tunduvalt vähem kriimustatuna välja kui teised tegelased. Aegajalt tundub, et tema just see ongi, kes ise manipuleerib – seab üles stseeni ning valib enesele sobiva rolli. Kindlasti on tema see, kes on “ellujääja” kes teab (nagu ütleb ka filmi nimilugu), et saatus naerdes homse toob.
Noored inimesed ei saa ega peagi võtma elujuhtumisi veel nii traagiliselt ja pöördumatult kui need, kes on oma otsused juba teinud ning “uuteks pööreteks” ei pruugi enam ei aega ega jõudu jaguda.
Ja lõpetuseks, et kuhu need hinged siis põgenevad? Arvan, et pole midagi lihtsamat – eks ikka kellegi juurest ära ja kellegi teise juurde. Inimlik – lähedusevajadus.