ELUST ENESEST: Suitsetamisest

7 01 2010

Tulen nüüd vahepeal raamatute ja filmide maailmast hetkeks päris ellu. Keerleb mu peas ja tiirleb (nahkhiire tiivul kriipides) hinges see suitsetamise teema.
Taustaks, et olen suurema osa oma elust olnud paadunud suitsetaja. Olen suutnud mingiteks pikemateks ajaperioodideks (4 aastat, pool aastat, kolm kuud, pool aastat jne) loobuda. Et siis taas vana koha pealt anduda pahele.
Hetkel olen jälle mittesuitsetav suitsetaja. Hea on olla, st tervisel on hea. Rahakott tunneb end ka paremini. Olen pikapeale hakanud aduma, et enam kui füüsiline sõltuvus nikotiinist, on minu jaoks olulised hoopis muud suitsetamisega kaasnevad väärtused – seltskond, hästi veedetud aeg, mõnus dekadents,  mõttepaus iseenese seltsis… See on kõik, mida ma saan suitsetamise plusspoolele kirja panna ja asendada ma neid asju millegi muuga ei oska või ei taha.
Ilmselgelt on suitsetamisel kümneid miinuseid. Ja mulle ei meeldi nendel perioodil kui ma ise ei suitseta, külastada suitsusnurka, mulle ei meeldi suitsulõhnased riided ja juuksed, mulle ei meeldi tänaval suitsetajad, mulle ei meeldi tuhatoosi konihais ja mulle ei meeldi suitsetajate kollased sõrmed ja hambavaap. Neid asju, mis mulle suitsetamise ja suitsetajate juures ei meeldi, on palju… Aga miks siis ikkagi mu hinges kriibib ja miks mu mõtted ei ole mittesuitsetaja mõtted vaid ikka kõigest mittesuitsetava suitsetaja…miks?

Igavesti teie,
…mittesuitsetav suitsetaja juba 3 kuud ja 3 päeva (miinus pool pakki sigarette aastavahetusel)

PS ja pildil ei ole hõrk sigaretisuits vaid hoopis kaunid-kummalised pilved mullusest varakevadisest taevast.





Läksin endast välja ja…avastasin lumememmeteraapia

22 01 2009

sunflower__childhood__by_primavera_britta

Tegelikult juhtus see juba kõik eile, aga siis tundus see kuidagi väga isiklik olema. Täna, distantsilt vaadatuna, võin juba jagada.  Natuke koomiline täitsa ja võibolla aitab kunagi kedagi veel.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et kui enne üheksat õhtul on oma pere teismelised otsustanud nigeleda-nägeleda-mängida-hängida ja sa oled jõudnud tõdemusele, et isegi oma enese mõtteid sa ei kuule ja tahaks käratada, sõimelda, uksi paugutada ja võibolla isegi mõne taldriku puruks lüüa. Aga ega see siis olukorda paranda, aga vaikselt kannatamine tundub masohismi ja enesealandusena. Ja siis ma läksin algatuseks endast välja (aga vaikselt, sissepoole, ilma kisata) ja siis läksin hoopis välja. Uksest (enne panin tutimütsi pähe, jope selga, kindad kätte ja tanksaapad jalga).

Õues oli tegelikult kena.
Ei olnud külm, aga õrnalt õhkas talve. Lumi oli valge-valge. Õhust õhkus sooja, lubadusi suveks. Aga hetkel oli ilm kaunis talveunes.

Kõndisin. Hakkas hingel parem. Rõõmsamaks läks meel. Ja siis ma hakkasin neid nägema.

Tillukeis ja suuri, täiuslikke ja väheke lohakas-lohmakaid – Lumememmesid. Aga nad kõik olid üksi. Tõsi, mõned olid vähemalt teisega silmsideme kauguses, aga teised jälle polnud. See on ju kurb, kui sõpru-sugulasi ei näe. Nii ma siis hakkasin Loojaks. Lumememmede Loojaks. Tegin pisikesi memmesid oma teele. Nõnda, et igal olemasoleval memmel oleks memm, keda näha. Patsutasin memmesid ja nii sai mu kodukvartali ümber loodud Lumememmede Võrgustik.

Koduukse juurde jõudes oli majaesisele mänguplatsile tekkinud Ühele Suurele Memmele lisaks Kaks Keskmist ja seda ilma minu abita.

Ja kurjad mõtted peast ning kibedus hingest olid kadunud. Vot,  selline teraapia.

PS Kuna ma ei suutnud oma piltide hulgast leida ühtegi Lumememme-pilti ja eile mul, kurjusega hinges, kodust lahkudes ei olnud ja kaamerat kaasas, siis pilt on hoops päevalille-lapsest. Noh, selline Lootuse-Ootuse sümbol.