ELUST ENESEST: Eroviisu esimene vaatus

11 05 2011

Let the Celebrations Begin!
Ütleme, et ma nüüd natuke tahan viriseda ja virisen ka. Mitte palju, aga natuke.
Algab virin, sekka mõni parem sõna ka:
Saatejuhtide “naljad” olid lamedad. Ma ei tahagi mõista seda sorti huumorit. Ei, see polegi miski huumorivorm. See on piinlik olukord lihtsalt.
Laulud olid nõrgemad kui ma ootasin. Ma polnud spetsiaalselt kedagi enne kuulanud, midagi enne vaadanud. Et oleks üllatusmoment. Üllatust natuke oli, aga üldiselt mitte rõõmsat üllatust.
Formaat, kus sisuliselt kahe imepisikese vahelülitusega Rohelisse Tuppa, pannakse vaatajaskond ära vaatama-kuulama 19 kekspärast laulu, on tervist kahjustav. Igavus süvenes, süvenes; uneke kiusas-kiusas. Ja ma ei püüagi teha nägu, et ma poleks Leedu laulutädi keskpärase Disney-filmi laulukese ajal korduvalt “silm kukkus, uni tuli” olukorras olnud.
Need mehed, kes olid puuri pannud rohelise tädi väänlema, peaks karistatud saama. Naisinimese väärkasutuse või puurilooma piinamise eest.
Vene poisid pärinesid 80ndate aastate stiilipeolt. Kahju. Muusikaliselt oldi igavad, stiil oli “oleme tore korralik positebänd”. Samas igati sümpaatsed poisid, tantsivad-laulavad.  Vahetagu stilisti ja laulgu midagi moodsamast maailmast.
Soome poiss oli kui muinasjuturaamatust. Noh, see kolmas vend. Kes hiljem ikkagi kuningatütre saab ja pool kuningriiki. Euroviisu võitu ilmselt ei saa, aga pooled Euroopa naised mäletavad seda tõeliselt süütut pilku ja naeratust. Finaalis jooksul suudan ehk nime ka meelde jätta. Päris Kuningas Artur vist polnud.
Üllatavalt jäi kuldses kangas tagumisi palgeid võdistav “tsumka-tsukka-punpa-pampa” finaalist välja.
Kui esimene finaal oli nõrguke, siis on karta, et teine on tugevam ja meie Ilusal Lapsukesel seetõttu keerulisem. Mine tea, eks ole näha ja kuulda.
Eks siis näeme-kuuleme ja ma saan edasi viriseda:)





ELUST ENESEST: Eesti laul 2011 – ootuses

26 02 2011

Täna on siis See Õhtu. Meelelahutus kodumaisel moel euroopalikus kastmes. Mida ma õhtult ootan?
Kuna piletid olid minu meelest liigkallid, siis panustan selle raha pigem toidulauda ja lasen tagumistel palgetel diivani embuses logeleda. Lootuses, et saate heli on parem kui poolfinaalide ajal.
Erilist elevust pole, sest isiklikku favoriiti mul pole ja Avandit ka pole. Ainult Sepp. Samamoodi on esinejate ja lauludega: natuke nagu on, aga samas ka mitte.
Ithaka Maria on särav noor naine, oskab laulda ja viisi pidada, aga laul on liiga slaavilik ja tõmbab liiga paralleele ühe eelmise eurotähega. Kahju. Kokkuvõtvalt: mulle laul ei meeldi. Aga kihveokontoris vist panustaksin just sellel loole. Plusspooleks on nn story: laulu saamislugu, miinuseks plagiaadisoo serval kõndimine.
Rolf on 100% Eurovisooni esineja. Aga All & Now pole See Laul. Kahju.
Jana Kask. Hiilgav hääl. Aga minu meelest puudub tal see Jumalik Sära, milleta ei saa  rahva lemmikuks.
Getter on tubli ja ilus noor inimene. Tema tiim meenutab meeriklaste seriaali Glee seltskonda. Kindlasti oleks tema see esineja, kes saaks Eurovisioonist kõige suurema emotsionaalse elamuse. Noor inimene. Unistuste ja ideaalidega. Lugu üle keskmise, aga soola ja pipart ning elu- ja lavakogemust jääb veel vajaka.
Victoria – minu silma-kõrva ja maitse jaoks on ta Toode. Hea ja korralik Toode. Ei muud.
Noorkuu poisid on oma “otsingutes” kuidagi pidetud…midagi on väga valesti.
Orelipoiss on mede eneste oma. Kahjuks ei mõisteta ilmselt kirevavärvilisel eurovõistlusel mede  keelt ja meelt.
Outloudz. Tegelikult peaksid nemad võitma ja sõitma.
MID ja Mimicry – ei ole minu teetassis nad sel korral.
Eks õhtu toob selgust.
PS. Rõõm oleks, kui hääleandjate hulk oleks märkimisväärne, mitte marginaalne.