FOLK: kokkuvõtvalt

2 08 2011

Viimane folgipostitus: kokkuvõtvalt.
Pean häbiga mainima, et see oli minu esimene Viljandi folgikogemus. Kuidagi niimoodi oli läinud. Ja tegelikult oli mul ajalimiit 24 tundi, seega: kiirfolk.
Lühidalt ja selgesõnaliselt: meeldis ja läheb kordamisele.
Oli palju elamusi, palju muusikat, palju rütmi, palju rõõmu. Oli omajagu tuttavaid, oli värvikas inimeste galerii.
Meenub armas blondide kiharate ja kahara roosa printsesskleidiga tilluke folkija, kelle seljal olevalt “mina olen see-ja-see-kui kadunud olen helistage”-sildilt võis lugeda uhket (hüüd)nime – Kuri Kitseke. See oli nii armas. Pisipiiga ise oli ka tõeline sära ja elurõõm.
Meenuvad igas vanuses mõnusad ja rahumeelsed folkijad. Kõik kõrvu ja kõik säravate silmadega.
Aga meenuvad ka vastuolulised hetked. Vanemas keskeas meesterahvas selili kui silk,  magamas roppsügavat viinaund keset kontserti tantsuplatsi.
Meenuvad telkla öised draamad ja traagikad.
Seda vastuolu ei saa tegelikult folgile ette heita. See kõik ongi kokku rahvuslik kvintessents – särasilmad ja viinast võetud. Eks seda ole läbi aegade olnud. Ega eestlane pole kunagi pitsi sülitanud ja piiripidamisega on lood kehvapoolsed olnud. Visaku esimesena kivi, kes…  Eriti kui rääkida juba peo kolmandast päevast.
Ja ikkagi:  see viinast hulluks aetute suur hulk teeb meele kurvaks. Lihtsalt, et nii väga sooviks, et särasilmi oleks rohkem ja viinale allajääjaid vähem. Ega siin ilmselt muud abi polegi kui ise kindel olla ja vaikselt sõnuda: “Ma soovin, ma soovin, ma soovin…” Kõik on ju ikka inimestes kinni: sinus ja minus, sinu vennas ja minu ões, sinu naabrinaises ja minu klassivennas jne.





FOLK: Zetod

2 08 2011

Ja ikka veel folgilainel.
Zetod.
Puhas elurõõm ja elaan. See jõuab ka lavalt otse alla publikuni. Paneb jala tatsuma ja kandu kokku lööma.  Ja see on tore, rahvale meeldib. Kohati võtab üritus isegi külapeo tuure üles: “joostakse ussi” ja tantsitakse “vaest ja rikast”. Selle viimase hoogsas liikumises olles meenub kohe Taarka-film ja Anna Raudkats “tantse üles kirjutamas”.  Ilmselgelt on setude vägi ka ilma üleskirjutamise, läbi kummaliste metamorfooside ja pea sajandijagu aastaid,  jõudnud selleks hetkeks Viljandimaale, kus suur hulk rahvast lustib ja tantsib ja kaasa laulab. Puhas vägi. Hing oli rõõmus ja eaohatult lärmakas:)





FOLK: Trilok Gurtu

1 08 2011

Endiselt folgilainel.
Trilok Gurtu.
See, mida See Mees teeb, on peaaegu, et sõnutsi kirjeldamatu.
See on rütm. See on maailm. See on meditatsioon.
Jääd kuulama ja rütm tuleb sinu sisse. Viib mõtted kaasa, reisima mingitele sisekaemuse radadele. Saatjaks Trilok Gurtu loodud rütm ja heli. Kummastav kogemus. Võimas.

धन्यवाद





FOLK: Nikns Suns

1 08 2011

Panen mõned folgimälestused ka siia üles.
Nikns Suns.
Pean ausalt tunnistama, et ei teadnud neist  enne laupäevast kontserti midagi. Aga selgus, et toredad tegijad. Väga lahe oli. Ja kuum. Nii kuum, et tegijatel jäi isegi ihupesu seljas järjest vähemaks.
Folgivihikus öeldi, et muusikaline kollektiiv tegutseb juba kuuendat aastat. Vat, siis!
Rohkem infot neist on siin  ja FB kodu on siin.
Mõned pildihetked folgilt (klõpsates lähevad suuremaks):





ELUST ENESEST: Folk, mis läks üle Kurjamiks ja Metstölluks

31 07 2011

Eile oli muusikat tulvil päev. Ja vihm, mis Tallinnas võimutses, oli Viljandi jätnud kuivale ilmale. Tore oli.
Ja kui folgipäev hakkas lõpule jõudma, selgus, et Kurjam ja Metsatöll on ka Viljandis. Oli meeleolukas.
Mõned seisatatud hetked ka allpool.

This slideshow requires JavaScript.





FILM: This is it/Michael Jackson – kogu lugu

28 01 2011

MJst sai legend juba eluajal. Ja seda mitte ainult muusikalises mõttes. Ta ise hakkas looma enesest ja oma elust mingit kummalist PR-muinasjuttu. Ja kadus ise sinna muinasjutu sisse ära. Igaveseks uinunud printsimeelne Kuningas oleks ilmselt oma nägemuses pidanud saama oma klaasmäe ja klaaskirstu. Kes teab…
Ilmselt vaid väga vähesed lähedased teavad, kes oli MJ tegelikult. Meile jäävad laulud ja meediatsirkus. Ja film Suure Etenduse ettevalmistamisest, millel ei olnud saatust valmis saada, sest Kuningas lahkus…
Aga Etendus oleks tulnud suurepärane. Moodne tehnika, väga tegijad taustajõud. Ja täiesti “töökorras” Kuningas. Tõsi, natuke kummaline, natuke oma maailmas, natuke alakaaluline ja natuke vanainimeslikult sooniline ja kokkukuivanud, silmnähtavalt parukaga ja kallite kirurginugade veetud kolejäljed näos. Aga tantsuliigutused täitsa kehas olemas ja laulud lauldud saav ja huviga harjutav. Võibolla olid need Vana Tsirkusekaru sisseharjunud rollid, mine tea.  Väljaspool laulu ja tantsu tundus Kuningas küll väheke omas maailmas olevana: vaikne, viisakas, väheke vabandava moega ja kõiki kogu aeg jumala nimega õnnistav. Nii õrn ja habras. Nagu eksootline taim tuuletõmbuses.
Muidugi kui piisavalt “musta” materjali käes, saab ju näidata kinolinal just neid külgi, mida tahetakse, aga mulje jäi küll küllaltki ehe.
Ja kahjutunne jäi. Kahjutunne suurest tööst, mille ilu jäigi näitamata-laulmata-tantsimata. Ja kahju printsimeelsest kileda häälega Kuningast, kes lahkus valel ajal. Või siis mitte. Võibolla oleks inimõeluse hammasrattad ta ikkagi tükkideks rebinud…Ei tea. Kuningas on lahkunud…oma kummalisest muinasjutust veelgi kummalisemal moel.

 





RAAMAT: “Lubage mul olla. Ott Lepland 8 kuud superstaarina”

27 01 2011

Jaaah, et …ei – ma tegelikult ei häbene, et ma selle raamatu läbi lugesin. Tegelikult mulle meeldib kui /tsiteerides klassikuid/ süüdatakse tähed, sest ju neid on kellelgi vaja. Superstaari saade on täpselt just selline “tähtede süütamine”. Mullu oli ka keda süüdata. Tunnistan ausalt, et olin ka sellel “20. detsember 2009. Pimedusse mattunud talviselt karge Tallinn. Täna avab Linnahall oma uksed publikule viimast korda ja üle aegade on selle hiidkultuuripalee poole sammud seadnud sajad ja sajad muusikahuvilised. Täna õhtul kuulutatakse äravajunud pinkidel istuva ja laest tilkuvat vett trotsiva mitme tuhande pealise publiku ees välja 2009. aasta Eesti uus superstaar…” üritusel. Ja hoidsin Ott Leplandile pöialt (ja isegi helistasin ja hääletasin). Sest hääl meeldis ja temas tundus olevat rohkem tõsimeelsust ja sisu (on vist see just see sõna). Teistes oli rohkem ih-ah-uh-oh rõõmsameelset mõtetvaba siutsumist. Tõsi, Birgiti Varjunil  on ka võimas hääl ja kerglast lapsemeelsust temas ka polnud…ometigi – meesstaar on ikka meesstaar.
Lühidalt. Mulle meeldis “kui süüdati täht”. Senini meeldib. Kuigi, eks ole neid konarusi silma hakanud, samas: veatu pole meist keegi ja ma siiani usun, et Ott Leplandist võib saada laulja, kellele võiks jaguda lavalaudu ka väljaspool mede riiki. Kui vaid mehel enesel tahtmist ja püsivust, tarkust ja natuke ka õnne on.
Raamatust ikka ka.  Ma ei peatu sellel, et kas on vaja kirjutada raamatut veel alles peaaegu poisikesest, kelle suured teod peaksid alles ees olema. Miks ka mitte. Kirjutada võib ju kõigest ja kõigist. Aga… see raamat oli nüüd küll üks kesine lugemismaterjal. Tsiteeriti Ott’i tuttavaid (mõnd tsitaati kohe mitmes kohas), lasti Ott’il enesel natuke rääkida, aga …kõik see oli selline keskmise koolilehe tasemel jutt. Igapäevane. Ma ei tea, ma ilmselt lootsin hulga rohkem emotsioone, natuke legendiloomist, rohkem avatust. Ei tea. Aga mida ma kindlasti lootsin, olid head fotod. Kaanefoto andis lootust, et raamatus on kümnete kaupa häid fotosid. Aga..mida polnud, seda polnud. Mõned ja kesised. Arvestades, et tegu on noore meesartisti fänniraamatuga,  siis mõned uhked stuudios tehtud kvaliteetfotod ja mõned nn staaristaatust toetavad esinemisfotod, mõni kunstfoto väsinud esinejast lava taga jne. Et oleks noortel neidistel pilte mida vaadata, oleks ohkamiseks silmailu. Ma olen aru saanud, et selleks ju selliseid raamatuid tehaksegi: et kinnistada staatust, et kinnistada fänni, et “toita” fänni silmailuga ja lugulauludega….- luua legendi…Või olen ma millestki valesti aru saanud…ei tea.
Igatahes soovin ma Ott Leplandile edu ja jaksu ja häid lugusid ja tööd-tööd-tööd.
Raamatu asemel tuleks ikka plaat osta või kontserdipilet:)





ÜRGMEES ja Ühendatud Ürgmehed (2 DVD + CD)

16 01 2010

WOW!!! See kõik oligi nii hea ja paremgi veel kui ma iganes ette kujutasin. Mingi kurjam minu eluteel sättis alati nii, et ei jõudnud ma neid ühendatud mehi vaatama, aga kuna nad nüüd kenasti kodus vaadatavad on, siis lõpuks ometi õnnestus. Oi, ma olen rahul.
Kui ma oleksin Kütt, siis peaks ma vist ütlema midagi stiilis “Pe..se, Kur..ima Türah..nlased – si..ks kõvaga tehtud asi!”  Korilasena peaks ma laskuma oma tunnetest rääkimisse. Aga vot ei lasku. Ütlen lihtsalt mõned märklaused:
1. Rob Beckeri tekst on hea. Võtab naerma, mõtlema ja paaril korral isegi kriibib päris valusa tõena hinge.
2. Jan Uuspõld on …noh, kurjam, on ikka andekas! Väga.
3. Tanel Padar ja The Sun on tasemel hääd.
4. Mihkel Raud on mõnus vana rokipeer. Kiusab kitra ja laulab oma isa lugu, sellest kuidas Musta Pori Näkku loobib… Hää. Väga hää.
5. Ines on ilus nagu ime ja kuum nagu keris, millele visatud vesi aurustub enne kui silma pilgutada jõuad.
6. Tagasi Uuspõllu juurde – kordan veel ja veel ja veel – Puhas Anne (ja ilmselt ikka ka omajagu Tööd).
Oi, ma olen rahul!
10/10

PS Ürgmeest saab veel viimaseid kordi lavalt vaadata. Ühendatud mehi enam mitte.
PPS Tänud Ennule oma plaate jagamast.





Mis on ühist Durrelli raamatul ja Mamma Mia! filmil?

12 01 2010

 

Ok. Pealkiri sai ilmselt intrigeerivam kui alljärgnev.
Algatuseks ühist niipalju, et veetsin nende seltsis pühapäeva (ok, remark, et mitte ainult, ikka muudki huvitavat jagus sellesse päeva).
Aga tegelikult on ka neis kahes teoses (mis on kui siga ja kägu) ühtteist ühist:
Kreeka – kaunis loodus, sinine meri, klišeelik ilu. Samas ka hoolimata ajalisest nihkest (Durrellil enne sõda ja Mamma Mia! lähiaeg) on tegelaste hulgas ikka ka mustades pikkades kleitides talunaised – elukogemused näol kortsudeks naerdud ja pudulojus või tööjärg käe otsas.
Lapsik rõõm – Mamma Mia! muusikaliformaadist tingituna, aga ka Durrelli kirjeldustes on paljutki, mida võib peaagu, et muusikalivõtmes ette kujutada. Näiteks stseen kuidas kaks purjus härrasmeest tulevad ta vennale öisel ajal külla – vonklevat vanrit on kaugelt näha, laulujoru on kaugelt kuulda ning härrased vehivad laulu taktis uhkete kandelaabritega, milles on põlevad küünlad.
Aeglaselt kulgev aeg – Durrelli maailm on ennesõjaaegne maailm. Inimesed suhtlevad, inimestel on aega ja aeg omasoodu kulgeb vaikselt ja rahulikult päevast-päeva sinise mere ja kuldse päikese saatel. Mamma Mia! aeg on aeg enne interneti sissetungi. Tõsi, nagu Durrelli maailma vapustab koheselt sõda, nii vapustab ilmselt ka Mamma Mia! maailma hotelli kodukülg ja veebibroneeringud, mida tulevane väimees lubab teha ja luua ja maale tuua. Aga hetkel on ka Mamma Mia! aeg selline, kus infot luuratakse päevikustest, küla vahendab kuulujutte ning sidet peetakse paberkirjade abil. Aeg kulgeb…
Seega, sellised rõõmsad ja helged ning aeglased ning tehnikakauged – rahu ja rõõmu jutustavad, elamusi ja kogemusi jagavad.
Kokkuvõttes mõlemad tubli 7/10

PS Mamma Mia! puhul oli ärritav vaadata, kuidas esimestest armastajatest (Brosnan, Firth) on saanud teises värskusastmes esimesed armastajad. Mitte, et neil midagi häda oleks, aga Aeg on ikka halastamatu…





FILM: Kadunud linn/The Lost City

9 08 2008

Ääretult kurb ning traagiline perkonnasaaga, mille taustaks kõlab nuttev kuid kaunis muusika ning mille traagilisi momente käivitavaks jõuks on revolutsioon, inimeste unistused ning erinevad arusaamad elust. Film, mis peamiselt näitab ühe perekonna lugu, kuid ei analüüsi, ei moraliseeri, ei põhjenda. Kurblooline paratamatus ning kulgemine. Ühe perkonna lugu, paljude perekondade lugu, rahvuse lugu, põlvkonna lugu.
Traagikale ja vägivallale kontrastiks on filmis imalmagusaid ja kuid ka hingematvalt ilusaid looduskaadreid ning muidugi muusika.
Kohati isegi meie ajaloost tuttavlikud olukorrad: ühe pere mitu poega, igaühel oma arusaamad elust ja poliitikast. Ja see esimeste heitmise ja tagumiste tapmise ja keskmiste kojutulemise rahvatarkus. Fico Fellovi (Andy Garcia) on maineka perekonna vanim poeg, Havanna parima ööklubi El Tropico omanik, kes püüab olla kaitsev vend, hea poeg, tulevane perkonna pea ning väärtuste edasikandja. Samas on temas seda keskmiste kojutulijate tarkust. Tõsi, antud loos jääb kojutulemine kunstiliseks, mitte reaalses ruumis toimivaks. Ning kuigi isa kell (kestmise sümbol, mida armastavad paljud kirjanikud ja kinomeistrid) võetakse revolutsiooni fondi, jääb siiski kõigi kohtumiskellaajaks kell kuus. Täpselt kell kuus. Ja kuigi konkreetselt oma perekonna kilde, keda kokku kutsuda ja hoida, on vähe, on olemas oma rahva killud ja unistused ja vabadus ja kohtumispaik kell kuus.

7/10