Mis on ühist Durrelli raamatul ja Mamma Mia! filmil?

12 01 2010

 

Ok. Pealkiri sai ilmselt intrigeerivam kui alljärgnev.
Algatuseks ühist niipalju, et veetsin nende seltsis pühapäeva (ok, remark, et mitte ainult, ikka muudki huvitavat jagus sellesse päeva).
Aga tegelikult on ka neis kahes teoses (mis on kui siga ja kägu) ühtteist ühist:
Kreeka – kaunis loodus, sinine meri, klišeelik ilu. Samas ka hoolimata ajalisest nihkest (Durrellil enne sõda ja Mamma Mia! lähiaeg) on tegelaste hulgas ikka ka mustades pikkades kleitides talunaised – elukogemused näol kortsudeks naerdud ja pudulojus või tööjärg käe otsas.
Lapsik rõõm – Mamma Mia! muusikaliformaadist tingituna, aga ka Durrelli kirjeldustes on paljutki, mida võib peaagu, et muusikalivõtmes ette kujutada. Näiteks stseen kuidas kaks purjus härrasmeest tulevad ta vennale öisel ajal külla – vonklevat vanrit on kaugelt näha, laulujoru on kaugelt kuulda ning härrased vehivad laulu taktis uhkete kandelaabritega, milles on põlevad küünlad.
Aeglaselt kulgev aeg – Durrelli maailm on ennesõjaaegne maailm. Inimesed suhtlevad, inimestel on aega ja aeg omasoodu kulgeb vaikselt ja rahulikult päevast-päeva sinise mere ja kuldse päikese saatel. Mamma Mia! aeg on aeg enne interneti sissetungi. Tõsi, nagu Durrelli maailma vapustab koheselt sõda, nii vapustab ilmselt ka Mamma Mia! maailma hotelli kodukülg ja veebibroneeringud, mida tulevane väimees lubab teha ja luua ja maale tuua. Aga hetkel on ka Mamma Mia! aeg selline, kus infot luuratakse päevikustest, küla vahendab kuulujutte ning sidet peetakse paberkirjade abil. Aeg kulgeb…
Seega, sellised rõõmsad ja helged ning aeglased ning tehnikakauged – rahu ja rõõmu jutustavad, elamusi ja kogemusi jagavad.
Kokkuvõttes mõlemad tubli 7/10

PS Mamma Mia! puhul oli ärritav vaadata, kuidas esimestest armastajatest (Brosnan, Firth) on saanud teises värskusastmes esimesed armastajad. Mitte, et neil midagi häda oleks, aga Aeg on ikka halastamatu…





MUUSIKAL: “Nii on meil moes!”

17 11 2008

nii-moes

Lubati teravmeelset situatsioonikomöödiat, mis lavastaja sõnul olla naljakaim muusikal, mida ta lavastanud. Võibolla olid ootused suuremad kui elu ise. Tegelikkus oli natuke kurvameelsem. Kui nüüd jupp-jupi haaval lahata, siis oli nii head kui halba. Nii palju halb ei olnud, et oleks minema tahtnud minna ja etenduse lõpus vilistas vähemalt nimilugu kõrvus küll. Aga võrreldes eelmiste nn Linnahalli-muusikalidega, jäi kuidagi kahvatuks.

Headest asjadest. Märt Avandi saab kenasti rolliga hakkama. Isegi siis kui etenduse-armastatud süles teeb ca 8 pööret, hingab korraks ja laulab veel mõned fraasid. Ülle Lichtfeldt on väga heas vormis ja koomilises rollis täpselt selline nagu olema peab. Tõnu Kark on piisavalt naljakas ja tema soololugu väärib aplausi. Kaire Vilgats on muusikalitäht, noor tulevane muusikalistaar Kristi Roosmaa oskab nii laulda kui tantsida (ning näeb välja nagu unistus). Teine vaatus oli peaagu superluks. Ja orkester saab maksimumpunktid.

Halvematest asjadest. Esimene vaatus venib, etendus “ei lähe kuidagi käima”. Alles esimese vaatuse finaaliks hakkab õige hoog ja tunne tekkima, aga selleks ajaks on oma poolteistund kulunud. Vähemalt esietendusel oli helikvaliteet niru. Tantsunumbreid oleks tahtnud rohkem näha. Polnud ühtegi steppimisega seadet. Paari dueti puhul oleks oodanud  korralikku tantsuseadet laulule lisaks (Tõsi, liikumine oli, aga mitte eriti hoogne). Ja kuidagi kaduma jäi selle situatsioonikomöödia varju sotsiaalne sõnum, mis ju etenduses on ja kõlab kenasti kokku reaalse hetkeolukorraga siin ja paraegu. Aga võibolla polnudki see tegijatel prioriteediks.

Ja muidugi, väline tegur, et Linnahall on endiselt hirmjahe (ja garderoobis tahavad nad nüüd saada 25 krooni oma teenuse eest).

Kokkuvõtteks. Tegemist on ju muusikaliteatri juubelietendusega. Ja nad on “oma asja ajanud” pea püsti ja järjekindlalt. Pikka iga neile ja jaksu ja jonni. Iga asi ei saa ka 100% õnnestuda ning eks eelnev ole ju pelk ühe vaataja hinnang. Seega, soovitan minna ja oma silmaga vaadata. Mõned korrad saab ikka südamest naerda ja silmal on ühtteist vaadata ja kõrval mõnda kuulata ka. Iga rõõmukild kaamoslikus majanduskriisisügises on väärtus!





FILM: SWEENEY TODD: Fleet Streeti deemonilk habemeajaja/SWEENEY TODD: The Demon Barber of Fleet Street

4 08 2008


Kui ma just eelmises postituses kirjutasin, kuidas muusikaline komöödia on ikka kerge ja värviline, siis nüüd pean hakkama vähemalt pooli oma sõnadest sööma. OK – Sweeney Todd pole ehk komöödia (kuigi mine tea, nende žanrimääratlustega on nagu on. Seda enam, et mis ühele naljakas, see teisele mitte), aga muusikal on see film nüüd küll. Tehtud Stephen Sondheimi menumuusikali järgi filmiks. Aga kerge ja värviline see film nüüd küll pole. Või siis teisest küljest – hämarsinine, roostepruun ja veripunane on ka värvid.
Lugu iseenesest on kurva armastuse, kannatuste ja kättemaksmisest saadava hingerahulolu lugu, sekka pisut pettumisi ja kordaminekuid. Selline kuri muinasjutt rohkete veriste kaadritega. Tõsi, lõpuks ikkagi saab ka valelikkus ning kättemaks omakorda karistatud ning vähemalt jääb noorpaarile lootus helgele tulevikule.
Johnny Depp on selline “pooldeemon” Sweeney Toddina. Aga ju ongi roll “poolsurnu” oma, sest Benjamin Parker temas on surnud, temaga koos ka kõik inimlikult hea ja kaunis.
Mõnusalt praktiline ja elulisi lahendusi leidev tegelaskuju on Pr Lovett (Helena Bonham Carter). Selline säästuaja kangelanna ja ökousu iidol. Midagi ei ole raiskamiseks, kedagi ei raisata – sellise filosoofia kandja. Väga tänapäevasesse maailma sobituv naine, kui nüüd natuke küüniline olla.
Ja lihapirukate isu on pikemaks ajaks läinud – vist…
PS DVD-d saab kiita lisade eest. Tegemist on kaheplaadilise väljaandega – ühel film ja teisel lisad. Vaatamist jätkub kauemaks.