RAAMAT: MARGUS KARU “Nullpunkt”

2 02 2011


Pean triviaalselt alustama. See oli esimene raamat Eestis, mida treileriga reklaamiti. Ja väga hästi tehtud treileriga. Vaata  siit. Oma silm on kuningas.
Ega raamat ise ka palju kehvem ole. Poistekas. Mitte päris meestekas veel, aga  poistekas. Ühe noore mehe suureks kasvamise/saamise lugu. Kuidas ennast leida, kuidas vastutus enese elu eest võtta, kuidas kasvada. See kirjapandu kõlab küll natuke nagu eneseabiõpik või motivatsioonikoolitus, aga tegelikult on see lihtsalt ühe noore mehe kirja pandud okkaline teismeliseiga.
Natuke ehk hüperbooli viidud. Aga eks teismelisena tunduvadki asjad-inimesed-olukorrad äärmustesse viiduna nagu aknepunn suurendusklaasi all: hiiglaslik, põletikuline ning igavene. Distantsilt (eriti vanuseliselt distantsilt) vaadatuna on asjadel natuke teine perspektiiv.
Raamatus on häid karaktereid (bipolaarne ema, värvikas galerii klassikaaslasi) ja natuke ehk liiga värviküllaseid tegelasi ja sündmusi. Aga hüljatuse ja üksinduse tunne on ehe. Kasvamise valu. Otsused. Lugu sellest, et tuleb otsustada. Muutuda, siis muutuvad ka teised/teiste reaktsioonid.
Isiklikult häiris mind natuke see klassika, et feim ja sull on  vajalikud. Ilma nendeta positsiooni ei paranda. Mine tea…
Aga huviga ootan samalt sulelt (vabandust: klaviatuurilt ikka ilmselt) uusi lugusid. Ja  lavalaudadele pidi see lugu ka jõudma. Ootan.





RAAMAT: REELI REINAUS “Must vares”

25 01 2011

Noorsooromaanid ja -juustused on omaette žanr. Ja kuigi ma enam ammu sihtgrupi alla ei käi, loen ma siiski aastas umbes kümmekond kodu- ja välismaist antud kategooria teost läbi. Milleks? Ilmselt uudishimust. Et kuidas siis tänapäeval, millest, mismoodi? Ei teagi. Tean, et enamuses panevad need teosed end kentsakalt tundma. Enese ees häbelikult sussinurka mööda põrandat lohistama ja nentima, et poleks ikka vaja olnud.
Reeli Reinausi “Must vares” on üks paremaid selles žanris, mis viimasel ajal loetud. Ega “Tänapäev” esimest auhinda asjata andnud.
Tõsi. Tegelaskujud on natuke üheplaanilised; tegevus kipub kohati keskpäraseks ameerika aktsioonfilmiks minema. Isiklikult häiris mind ka kesksele tegelasele õnnelikus lõpus rikkuse lisamine. Et ikka tuhalkükitajast printsiks. Või on tänapäevastes lugudes siiski rahal /st raha hulgal/ nii oluline koht, et teisiti ei kanna kangelase mõõtu välja? Ei tea.
Aga kui ma meenutan, siis oli see ilmselt esimene eesti lugu, kus üheks keskseks probleemiks on ka rassism /või õigemini: hirm ja viha võõra ees/. See  on omaette ajastu märk.

Kokkuvõtvalt: tubli tulemus.  Ja ikkagi jään ma lootma, et kunagi ilmuvad kodumaiste autorite sulest uued Kadrid ja Agu Sihvkad ja …ei meenugi kõik, kes veel. Kellel meenub ja jagada viitsib, kirjutagu kommentaare. Tänulik juba ette:)