FILMID: Sõjaratsu ja Artist

25 01 2012

 

Kaks suurepärast filmi. Minu meelest kaks peamist kandidaati parima filmi Oscarile. Mina ise panustaks Artistile. Mida Akadeemia arvab? Keeruline. Artist puudutab neist paljusid isiklikult. Artist on nn peenem ja kõrgem kunst. Seda tüüpi kunst, mida lihtrahvas ei pruugi armastada. Sõjaratsu on ääretult ilus film. Südamlik film. Film hoolimisest, armastusest, sõjast. Kohutavate sõjastseenidega, kus sõda ei ole pelgalt nupule vajutamine ja seejärel ekraanilt kahjude ülevaatamine. Sõda, kus on muda, veri, kannatused, õpitud/õpetatud kangelaslikkus, millest ei saa taganeda ja samas ka au, väärikus, kasvatus.
Ma kartsin, et Sõjaratsu on nn puhas sõjafilm. Õnneks mitte. Ilus ja suurejooneline film. Jutustab õigetest nn vana aja väärtustest. Ometigi…Minu meelest on seda siiski vähe, et Oscar saada parima filmi eest.
Artist omakorda on üllatuslik. Tummfilm (vabandust, mõned heliefektid ja lõpulause on ikkagi ka), must-valge. Tänapäeva inimesele täiesti harjumatu  elamus. Seda enam, et tegemist ei ole kottpükstes mehega, kes pardi-jooksu-sammul nalja teeb, vaid täiesti traagilise looga sellest kuidas Aeg ja TTR röövivad inimestelt nende töö, elu…
Lühidalt. Mõlemad filmid on 10/10 vaatamissoovitusega. Mina ise hoian pöialt Artistile.
PS Sõjaratsust ilmus ka eesti keeles raamat. Kuna raamatus on lugu jutustatud läbi hobuse silmade ja tunnete, siis ilmselt on see super lugemiselamus. Võtan ise lähiajal plaani.
Raamatu kohta info on siin.
Sõjaratsust tehti enne filmi väga edukas muusikalavastus. Kuna hobust lavale täispikkuses etenduseks näitlema ei too, siis kasutati innovaatilist lähenemist. Katkendit Londoni  etendusest võib näha siin.

 

 





FILM: Oscarid kokkuvõtvalt

28 02 2011

Kokkuvõtvalt läks enamvähem nii nagu ma arvasin/ootasin. Kõik nn suured kategooriad igatahes küll.
Muidugi on puistas natuke pipart pidutordile see, et Tanel Toom ei saanud Kuldset Mehikest. Samas, nagu ma eile kirjutasin, et  juba nominatsioongi on Tipptulemus. Noor mees, jõuab veel teha ja auhinnatud saada.
Gala ise oli minu maitse jaoks liiga steriilne. Üks sellistest, mis aastate möödudes ei meenu. Kahjuks.
Aga uus filmiaasta on alanud. Pidu läbi aasta. Häid filme meile kõigile!





ELUST ENESEST: Oscarite ootuses

27 02 2011

Loetud tunnid. Ja siis hakatakse Kuldseid Mehikesi jagama. Tunne on nagu lapsel kommipoes. Ausalt. Ma olen aastaid sellele sündmusele lapsemeelse siiruse ja elevusega läbi teleriekraani kaasa elanud ja ei kavatse aastate lisandudes muutuda. Lühidalt: pidupäev. Vabandust: piduöö!
Tegelikult on tänavune öö Suur Pidu. Me ilmselt ei ole enesele selgeks suutnud mõelda, mida tähendab Tanel Toomi nominatsioon.  See on tegelikult Tipp. Selle maailma Absoluutne Tipp. See ongi muinasjutt reaalses elus. Muidugi ma loodan oma hinges, et selle muinasjutu lõpp saaks veelgi kuldsem. Ühe mehikese võrra. Aga ka ilma mehikeseta on see võrratu. Kahju, et me oma rahvuslikes kadeduskammitsates (ja tont teab milles veel kõiges) ei oska seda hinnata. Lühidalt: pöidlad-varbad pihku ja hurrraaaaa!!!! Õnnitlused ja kõik hääd soovid niikuinii. Super!
Nüüd teistest lühidalt. Mees- ja nais-pearollid on ilmselt selged. Colin Firth ja Natalie Portman. Asja eest saaksid ka.
Minu meelest võiks Kuninga kõne saada  Filmiks kroonitud. Naiskõrvalosa eest annan mina oma hääle Melissa Leole ja meeskõrvalosa Oscar minult läheb Christian Bale’le.
Aga kuna Kuldsete Mehikeste jagamine toob alati kaasa üllatusi, siis …emotsioonid on garanteeritud. Ainuke, mis mind kurvastaks, oleks Sotisaalvõrgustiku filmi edu. Ei, see film on hea film, aga mitte Oscari kvaliteeti film. Minu silma ja ajukese jaoks.
Maitse üle ei vaielda vaid …selle maksimaalset kasumlikkust välja arvutada püüdes luuakse impeeriume ja rikastutatakse või siis, et läheb teistpidi ja laostutakse.
Aga täna on Piduöö. Ühtede aktsias tõstetakse teiste omadest veelgi kõrgemale. Ja aasta pärast kordub kõik.
Head Piduööd!

Igaks juhuks ka link nominatsioonidele. Siin.

 

 





FILM: Blue Valentine

15 02 2011

Inimese elu on kui teivasjaama rong, mis kihutab ühest kriisist teise. Nii ka kooselud. Millal saabub see tunne, et Armastus lõplikult otsa sai, on reeglina aja küsimus. Argipäev sööb tillukeste hetkede haaval ära naeru, seejärel ka nutu ja jääb vaid tühjus. Ma ei tea, ma ei tunne, ma ei taha…
Filmis näidatakse ühte Armastuse lõppjaama jõudnud suhet, tagasivaadetega suhte algusesse. Mitte, et see alguski oleks olnud teab kui kaunis ja probleemivaba, aga oli Armastus, Tunded, Kirg, Hoolimine. Nüüdseks on need kõik otsa saanud. Kuigi ma ei saanud täpselt aru, miks oli vaja sisse tuua hukka saanud perekoera teema, aga kui läheneda pildimõistukeelest, siis: nagu truu koer, kes otsa leidis, nii oli ka kõik muu oma otsani jõudnud.
Ja ei saa küsida, et kes on süüdi. Lihtne oleks sõrmega näidata, süüdlast otsida. Kui miski süüdi on, siis argipäev ja aeg. Lihtsalt läks nii. Ja kuigi proovitakse, siis ei: lappida saab auku sokikannas, suhteid reeglina selles faasis enam mitte.
Ja nõnda viibki tee kahes suunas, varasema ühe asemel.
Selline…kurb ja hinge auku jättev film. Väga head rollid teevad Ryan Gosling ja Michelle Williams. Viimasel on selle eest ka Oscari nominatsioon. Kuigi ma arvan, et kuldne mehike läheb siiski selles kategoorias Portmanile, suurema kunstilise käsitluse eest. Williamsi roll on puhas realism, aga väga hästi näidatud realistlik bluus….
8/10





FILM: Võitleja/The Fighter

1 02 2011

Järjekordne film, mille prototüübid on senini meie keskel. Järjekordne Oscari -nominatsioonidega esile tõstetu (7 nominatsiooni) ja nii Kuldgloobuste kui kriitikute kui näitlejate poolt auhinnatu. Asja eest.
Kuni üks poolvend Dicky Eklund (Christian Bale) oli oma kaalukategooria meister, au ja uhkus ; oli teine poolvend Micky (Mark Wahlberg) tema parim treeningkaaslane, sõber, vend. Aga tagaplaanil. (Millegipärast meenub analoog vendadest kuningakojas filmist “Kuninga kõne”). Siis Dicky kaotab tiitli ja sportlasest saab slummielu “magususse” vajuv tavaline kaak. Naps ja narkots, eided ja elu. Kuni kinnimajja pandi.
Noorem vend võitleb iseenese, eneseusu, perekonnaga etc ning lõpuks saab temast ikkagi Poksija. Tiitliga Poksija. Tema teel lõpuks abistab teda ka Dicky, kes kinnimajas end kätte võttis, selge silmavaate sai ja taas end vormi ajas. Aga nüüd olid rollid vahetunud. Nooremast sai tegija.
Kandev roll on ka managerist pereemal Alice’l (Melissa Leo). Kujutage ette nüüd seda naabritüdrukut Alice’t, kellel on 9 täieealist last (2 poega + 7 tütart), kõpskingad, loomamustriga tisse esiletoov topp, endiselt prink pepu, viskiklaas konstantselt näpu vahel ning, kes üritab kogu seda “tsirkust” juhtida. V a p u s t a v. .. Kuigi aegajalt kummitab lause: “Kas sellist Ameerikat me tahtsimegi” ajusoppides, siiski…see on elu. Ilmselt natuke värvi lisatud, aga täiesti tavaline elu. Seal Ameerikas.
Ja film on hea. Värvikas. Läbi kivi minemisest silmad verevermeis. Elu.
9,4/10

 





FILM: Kuninga kõne/The King’s Speech

31 01 2011

Ilma häbenemata pean ütlema, et on hea film. Ja kui mitte rohkem, siis meespeaosa Oscar tuleb siit küll.
Lugu mehest, kellest sai juhuste kokkulangemise tõttu kuningas George VI. Mitte, et ta ise oleks sellest erilises vaimustuses olnud. Pigem vastupidi. Ta oli niikuinii olnud lapsest saati oma peres “vigane teine viiul”. Ei olnud temas sellist karismat kui tema vanemas vennas. Lisaks korralik kõnehäire, mis kellelegi autoriteeti ei lisa, kuningale seda enam.
Ometigi sai sellest mehest kuningas. Kuningas, kes hoidis rahva vaimu II maailmasõja ajal kõrgel. Kuningas, keda austati. Eks selles kõiges oli suur roll ka tema abikaasal. Elizabeth, kes meie põlvkond mäletab väikese käbeda moorina, käekott käevangus ja hallid lokid kübara all; kurjad keeled rääkimas, et ega see proua oma päeva ilma korraliku gin-toonikuta alusta. Ometigi on see naine läinud II maailmasõja ajal ajalukku sellega, et ei tema ega ta pere lahkunud sõja ajal Londonist. Midagi sellist olnud ta öelnud: “Lapsed ei saaks minna ilma minuta, mina ei lähe kuningata ja kuningas ei lahku kunagi.” Julge naine, sellisena rahvas teda ja tema peret ka armastas.
Film jutustab lugu, kuidas kõneterapeut “ravib” värske kuninga kõnet. Ebatraditsionaalselt. Paraneb kõne ja kasvab kuninga enesekindlus. Edukalt. Ja kahest väga erinevast mehest saavad eluaegsed sõbrad. Kuningas on valmis saama Kuningaks. II maailmasõda on ukse ees.
Väga head rollid: Colin Firth (George VI), Geoffrey Rush (Lionel Logue), Helena Bonham Carter (kuninganna Elizabeth). Neile on Oscari nominatsioonid  (lisaks 9 muud nominatsiooni).
9,5/10

 





FILM/OSCARI NOMINENT: District 9/ 9. rajoon

16 02 2010

Ma olen kohe mitu päeva vaikinud. Mõtlesin, et võibolla pole isegi aus, et ma sellest filmist kirjutan.  Pole absoluutselt minu žanr. Tõsi, ideestik – inimesed on julmad manipulaatorid, on piisavalt rämedate-jämedate joontega ette mängitud (ja eks see paljuski tõsi ole, või siis, et ettevaatavalt hoiatav).  See oleks siis plusspoolel.  Samuti hoiatavad sõrmeviibutused meie (st inimkonna) poole, et me kipume kõike, mis võõras, ülimusliku jõu positsioonilt kohtlema – kõik on õige. Aga…
Kõik need limased hiidelukad, prügilad, sõjamasinad, agul – kuidagi jämedate pliiatsijoontena tundusid  mu silmale.  Aga nagu ma juba mainisin – ei ole minu žanr. Teismeline oli väga pöördes ja kiitis filmi iga kandi pealt. Saa siis aru. Teismelisele poisile meeldib ja akadeemia austab nominatsioonidega. Mina ei mõista. Loodan, et Kuldmehikesi ei jagu, juba nominatsioonid on liiast. Ok – silmamoondamise eest tehnika abil, selle eest võib kiita.

Kuldmehikeste nominatsioonid:

  • Film Editing
  • Best Picture
  • Visual Effects
  • Writing (Adapted Screenplay)

5/10

PS Täiesti teisest, reaalsest maailmast. Uskuge mind – Sõbrad on Sõbrad on Sõbrad! Aitähhhh…





FILM/OSCARI NOMINENT: An Education/Haridus

9 02 2010

Armas ja õpetlik lugu. Tegevus 1960ndate alguse Inglismaal. (Väike)kodanlikust perekonnast pärit tütarlaps õpib ja pingutab hea kõrghariduse nimel. Seniks kuniks ellu sekkub Armastus. Aga armastusel on mitu nägu ja mõnigi neist on petturlik.
Jääb küsimus, kas elada hetkes ja heleda leegiga või pingutada tuleviku nimel. Mis on tulevik? Milleks? Mitmed eetilised küsimused. Kas Armastuses ja Sõjas on kõik lubatud?
Palju eetilisi küsimusi. Mõned valikud. Õiged ja valed.
Mulle film meeldis, väga. Ometi ei saa ma aru parima filmi nominatsioonist. Ei ole see Kuldmehikese film.  On lihtsalt rahulik, õpetlik, hea ja ilus film.

Lavastaja: Lone Scherfig
Stsenarist: Nick Hornby (baseerub Lynn Barber-i memuaaridel)
Osades: Carey Mulligan, Peter Sarsgaard, Alfred Molina, Cara Seymour, Dominic Cooper, Rosamund Pike, Olivia Williams, Emma Thompson

Oscari nominatsioonid:

  • Actress in a Leading Role
  • Best Picture
  • Writing (Adapted Screenplay)

8,5/10





FILM/OSCARI NOMINENT: The Hurt Locker/ Piinakamber

8 02 2010


Lavastaja: Kathryn Bigelow
Produtsent: Kathryn Bigelow, Mark Boal
Stsenarist: Mark Boal
Muusika: Marco Beltrami, Buck Sanders
Näitlejad: Jeremy Renner, Anthony Mackie, Brian Geraghty, Guy Pearce, Ralph Fiennes, David Morse

Oscari nominatsioonid:

  • Actor in a Leading Role
  • Cinematography
  • Directing
  • Film Editing
  • Music (Original Score)
  • Best Picture
  • Sound Editing
  • Sound Mixing
  • Writing (Original Screenplay)

Algatuseks – ei ole ma rahul emakeelse pealkirjaga. Muidugi on raske sellist filmi pealkirjas edasi anda. Ehk on parim valik Uruguais ja Argentiinas tehtud  – Elu äärel.
Film on karm. Meestest, kes vabatahtlikult tänapäeval sõtta lähevad. Inimestest, kellede kodutanumal lõhkevad pommid. Erinevad usud, erinevad riigid, erinevad maailmad – aga ikkagi samas ajas ja samal maakeral. Kus on elu? milline on elu? Kas sõda muudabki inimesed sellisteks, et neil rahuaegses perekeskses maailmas pole kohta? Kas mõne mehe elu ongi neis mõnes minutis, mille jooksul sõltub tema (ja ümbritsevate elu) tema tarkusest ja käteosavusest ning Saatusest?
Filmi vaadates tekib palju küsimus. Olen kindel, et ilmselt peaks seda filmi vaatama veel mõned korrad – ja küsimusi tekiks veelgi. Võibolla mõni saaks ka vastuse.
Kätt südamele pannes – ei meeldi mulle sellised filmid. Samas – film on väga hästi tehtud; kõnetab paljusid; omab suurt sotsiaalselt kõlapinda jne. Rääkimata sellest, et naise lavastatud. Kui panustaks kihlveokontoris, siis panustaksin parima filmi Kuldmehikese saajaks + veel umbes 3 mehikest.

Hindeid sel korral 2: minu isiklik (aga see on puhas žanrieelistus/mitte-eelistus) ja erapooletu hinnang:

4/10

9/10





FILM/OSCARI NOMINENT: Slumdog Millionaire

5 02 2009

slumdog_millionaire

 Vat, see on nüüd üks õite hää film:)
Lugu vaesest tänavalkasvanud kontoris teejagaja-poisist, kes rinnutsi saatuse valusate keerdkäikudega olles iseeneseks jääb, armastust rinna sees kannab ja kõigesest sellest võitjana välja tuleb. Raamlooks “Kes tahab saada miljonäriks?” mängu India versioon, mille küsimustele on kangelasele vastused kirjutanud Elu ise ette.
Lugu on huvitav, montaaž on äge ja mis mind enim võlus, on üldine meeleolu. Võibolla on see midagi Idamaadele omast, mida luterilikus maailmas kasvanud Valge Inimene ei oskagi tunda, käsitleda? Kui meie kultuuris on midagi halvasti, kui keegi kannatab, siis on see must ja hall, taevas langeb madalale ja vinguvad viiulid nutavad. Aga selles filmis (samuti nagu ka osaliselt “The Kite Runner’is”) on üldtoonid helged, suisa kuldsed. Kuigi kangelased kannatavad (ja omajagu rämedalt) on üldine elu ja aja kulg rahumeelne – päike tõuseb igal hommikul ja inimesed astuvad oma igapäevase karmi elu ning sitase maailma sisse rahumeelselt ja tihti isegi lapselikult säravate silmadega. Samas, kõike ei jäeta sugugi Saatuse hooleks, ikka ise ka tehakse, püüeldakse, võideldakse. Ainult, et ebaõnne korral ei langeta nutu ja hala sajanditepikkusesse võrku.
Veelkord: väga hea film!
PS lõputiitrid tuleb kindlasti ära vaadata, vähemalt see osa neist, mis lõpetab filmi klassikalise India filmi traditsiooni järgides (mõningate moodsama aja lisandustega).

9,8/10

10 nominatsiooni:

1. Parim film
2. Parim režissöör
Danny Boyle
3. Parim kohandatud stsenaarium
Simon Beaufoy
4. Parim kinematograafia
Anthony Dod Mantle
5. Parim montaaž
Chris Dickens
6., 7. Parim originaallaul
«Jai Ho» A.R. Rahman
«O Saya» A.R. Rahman & M.I.A.
8. Parim muusika
A.R. Rahman
9. Parim heli
Ian Tapp
Richard Pryke
Resul Pookutty
10. Parim helimontaaž
Tom Sayers





FILM/OSCARI NOMINENT: The Reader/Ettelugeja

4 02 2009

reader_ver2

Ühe noorpõlve esimese armastuse, kire ja voodikogemuse lugu, mis kasvab mõtisklusfilmiks oluliste inimlike kategooriate üle. Tõsi, ega armastus ka kao.
Noor Michael kohtub juhuslikult Hannaga (mitte enam nii väga noorega) ja neil tekib omapärane suhe – noore kogenematu mehe ja väga rangepiirilise vanema naise kirge täis voodielu, millele vahemänguks loeb noormees naisele raamatuid ette. Nagu kõik siin ilmas, saab ka see suhe otsa. Inimesed lähevad lahku nagu laevad öös – äkki ja jälgi jätmatult.
Aastad mööduvad ning Michael, nüüdseks juba noor juuratideng kohtub Hannaga uuesti – kohtusaalis, kus Hanna, kui SS-i vangivalvuri üle kohut mõistetakse…
Inimhing on lõputu ja raskesti mõistetav, inimese teod ja tegudeni viivad tõed on erinevad. Raske on mõista, hukkamõistmine on lihtsam. Süü ja süütus, tegu ja tagajärg, põhjus ja eesmärk. Palju eetilisi kategooriad.
Kate Winslet on väga hea Hanna rollis. Pisarakiskujaks film ka kätte ära ei lähe. Pigem selline film, mille tekitatud küsimused vaikselt veel mitu päeva kummitavad.
8,5/10

Nominatsioone viis:
1. Parim film
2. Parim näitlejanna
Kate Winslet
3. Parim režissöör
Stephen Daldry
4. Parim kohandatud stsenaarium
David Hare
5. Parim kinematograafia
Chris Menges