RAAMAT: Mika Keränen: Minu Supilinn. Tõelise elu mekk

18 09 2012


Väike Puust Linn. Tuul kõnnib tänavatel, lohuliseks käidud lävepakust immitseb päikesesoojas õrnalt tolmu ja puidu lõhna. Suvi on rauge ja rammestunud ja talvel on ahjusooja maitse. Inimesed. Inimesed on inimesed.
Ma olen lapsest saati Supilinna…ei, armastanud on vale sõna. Tegelikult on Supilinn lihtsalt minu jaoks kogu aeg olemas olnud. Juba mu ema ristiema elas Supilinnas ja mõned lapsepõlve tuttavad. Pigem ei kujutaks ma Tartut ette ilma Supilinnata (nagu ka ilma Karlovata, Tähtvereta jne). Supilinn on Supilinn. Tartu põlisosa.
Ja nüüd on üks Soomemaa juurtega tartlane pannud kirja oma Supilinna armastuse. Hästi on kirjutanud. Selline natuke hingevahele pugev ja ühe hingetõmbega (olgu, ühe õhtuga/ühe korraga) läbiloetav.
Soe raamat, inimlikust maailmast. Maailmast, kus elul on lõhn ja värv, oma rütm ja hoog. Kus trepid naksuvad ja kus lapsed veel tänapäevalgi kula ja muna mängivad. Elust Supilinnas.





RAAMAT: Olev Remsu. MINU NEENETSIMAA. Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata

13 07 2011

Üks täiesti teistmoodi “Minu…”-sarja raamat. Ühe reisiloo kirjeldus, milles on segamini unenägu ja reaalsust. Kirja pandud mehe poolt, kellel on Neenetsimaaga ka rohkem kokkupuuteid, kui kirjeldatud reis.
Pean tõdema, et see raamat tekitas minus hästi mitmeid ja vastandlikke tundeid. Masendust, viha, arusaamatust, äratundmisrõõmu, naerupahvakuid…ja tahtmist rohkem teada saada. Teada saada Neenetsimaast. Mis maa see on, mis inimesed, mis toimub seal praegu.
See on kindlasti üks selle raamatu suur pluss – uudishimu tekitamine, toodud infole lisa otsimine, huvi.
Teine tugevus on tegelaste värvikas galerii. Harva, kui otsapidi reaalsusega seotud kirjasõnas antakse eestlastest nii värvikaid kirjeldusi. Üks negatiivsemaid “välistalendi” kirjeldusi raudselt. Aga tõde see on, eestlasi on ilmselt igas sadamas ja mitte kõik ei ole mulgi kuues meeste tantsu vihtuvad rahvuslippu lehvitavad mustermehed.
Kummastav ja unenäoline raamat. Ja kindlasti mitte heade ja ilusate unede vallast. Selline elu, sellised unenäod.





RAAMAT: Kaja Kahu. MINU GUATEMALA. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid

30 06 2011

Maailm on suur ja lai. Eriilmeline. Ja iga maanurga “sees” on omakorda mitu erinevat maailma. Kogukonnad, majanduslikult erinevad grupid, erinevad etnilised grupid…Erinevus on ilus. Veelgi ilusam on kui erinevus ühendab. Tõsi, tavaliselt küll kraabib see hoopis lõhet suuremaks.
Guatemala on väga erinevate ja väga “suurte lõhedega” maa. Kaja Kahu on kirja pannud selle, mida tema nägi ja tundis, olles oma abikaasa ametist tulenevalt paigutatud konkreetsesse gruppi. Tõsi, vaade sellelt positsioonilt on …omamoodi ikkagi kui kallihinnalise puurilooma oma. Näed, mida näidatakse; teed, mis sünnis ja seltsid omasugustega. Ma kirjutan seda ilma igasuguse iroonia ja pahatahtlikusesta. Lihtsalt nii on. Autor kirjeldab seda,  mida tema nägi ja mida temal lubati näha.
Seljakotiga maailmarändur (kes võtab enesele selle riski) näeb kindlasti teisi servi ja inimesi.
Maailm lihtsalt ongi väga paljude servade ja tahkudega.
Olulisim, mis raamatust kõlama jäi, oli armastus. Miski selles maas ja inimestes, kogukonnas, kliimas, looduses pani autori armastama ja rõõmu tundma. Ja see on ju imeline.
Guatemala on endiselt minu jaoks kauge. Ilmselt ei jõua ma kunagi oma silma ja südamega seda maad nägema ja tundma, aga mul on nüüd Kaja kogemus, mõned jagatud killud ühe kildkonna Guatemalast. Ja selle üle tasub rõõmus ja tänulik olla.





RAAMAT: Vahur Afanasjev. MINU BRÜSSEL. Läbikukkunud euroametniku pihtimus

26 06 2011

See on üks tõeliselt aus raamat. Aus ja samas väga delikaatne. Kõik, mis puudutab autori isiklikku suhestumist Brüsselisse on aus ja aval. Samas aga eraelu mäed ja orud, karid ja kraatrid, mis ilmselt kaasnevad lahutuse ja uue suhtega, vat, see osa on toodud paari delikaatse kirjeldusega. Super.
Seda eriti ajal, mil magamistubadesse ja logisevate jalgadega abieluvoodi manu kutsutakse ikka kirjutav ja näitav press. Et hiljem oleks, mida Kollalehes exidele kaasa lausuda. Pikkuse ja jämeduse, iseloomu ja sugupuu kohta. Selline kuulsusehoorade ajastu. Ja kuna Minu-sari on otsapidi ikkagi jupike reality-show rea peal, siis seda enam. Ausalt, ma olin siiralt liigutatud sellise delikaatsuse eest.
Nüüd siis Brüsselist. Ma olen ise Brüsselist kunagi pea paarkümmend aastat tagasi läbi sõitnud. Oli lausvihma päev ja Atomium paistis vihmakardina taga, aga  vihm võitis uudishimu. Brüsseli kapsast õppisin armastama alles umbes aastat viis tagasi. Igavate hallülikondades euroseppade pesa, see on veel kolmas link selle linnaga. Aga see oli ka kõik. Vihm, kentsakas haisev kapsanups ja hallid igavad ülikonnad.
Nüüd on mul palju rohkem. Rohkelt jagatud emotsioone, millel on värv ja lõhn. Inimtüübid, kohad. Võib klišeelikult ohata – nüüd on Brüssel inimnäoline ja elav.
Tegelikult kummardused autorile. Oli meeldiv lugeda/kogeda jagamiseks antut.
Ma arvan, et ma siiski lähen ja kaen seda linna, kui sinnakanti satun. Isegi vihm ei sunni enam edasi sõitma. Tasub kaemist, tasub olemist. Vahur kirjutas. Mina usun.





RAAMAT: Margot Roose. MINU AMSTERDAM. Normaalne on piisavalt hull

16 06 2011

Pilt pildi haaval jutustab Margot Roose oma Amsterdamist ja kõigest sellest, mida ja keda seal leida võib. Natuke värvikaid persoone, natuke ekstreemsemaid tegevusi, aga ka tavalist argipäeva ning lapsi ja pangaorjust.
See oli esimene raamat, mille puhul ma kuidagi eriti teravalt tajusin, et Mina-sarja võlu ja valu ongi selles, et need on konkreetse autori hetked, tema elu, tema sõbrad, tema maailm. Tema lugu, mida ta jutustab. Ja nii ongi hea. Nii jääb Margotile tema Amsterdam ja kellelegi teisele tema oma.
Ma jäin küll kahtlema 100% tõepärasuses kui lugesin raamatu üpris alguses olevat dialoogi, mille toimumisest möödas mitmeid aastaid, aga siis sain aru, et “tule taevas appi!”, see pole ju dokumentaaljutustus vaid ikkagi ühe inimese tõlgendus, tema elu ja hetkede jagamine. Üks rännumees on kaugel teel ja räägib lugu. Meie asi on lugeda ja kaasa kujutada. Ärksamad lähevad ehk oma silmaga kaema.
Värviline lugu. Paelus paljuski.





RAAMAT: Mae Lender: Minu Taani. Tuuline teekond keelatud maal

29 03 2010

Kuna blog.tr.ee ilmselt endiselt pildiga postitusi ei toeta, siis raamatu väljanägemist saab näha siin.

Minu Taani. Väga soe raamat.
Annab ausa sisepilgu Taanimaa väikelinna-/külaelule. Mulle andis ka lootuse ja usu, et midagi ilusat, ausat ja natuke Bullerby-elu meenutavat, on siiski maailmas veel olemas.

Elu, mis kulgeb aastaajast aastaaega, rahulikult, tihti jalgrattal, koduloomade häälte ja lõhnade segus. Inimesed, kelledel on aega lõpututeks kohvipausideks ning kes teavad, mida tähendab meie-tunne, mida tähendab kodukoht ja kodukoha inimesed.
Kahju on natuke sellest, et autor jääbki pildiserva taha ja pseudonüümi varju. Samas mõistan, et kuna ta on saanud juba servapidi “meieks” omade keskel ning arvestades, et tema tööelu algus ei olnud kõige seaduslikum seal maal, siis…juba vanarahvas on ölnud, et parem karta kui kahetseda. Las ta siis olla.

Kiidan ka autori head keelt ja toimetaja korralikku tööd. Heas keeles ja ülesehituses. Koostöö on vilja kandnud.

9/10





RAAMAT: Kaia-Kaire Hunt: Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt

25 01 2010

Minu Nepaal on taaskord isemoodi maailma- ja eneseavastamise raamat. Kaia-Kaire Nepaal on suuresti need konkreetsed lapsed ja see konkreetne lastekodu. Ja siis on tema Nepaal temas eneses, selles mis radu pidi mõtted käima hakkavad, selles, kuhu olulised asjad lahterduvad.
Eemal olles muutuvad alati olulised asjad nähtavamaks ja vähemolulised ei sega enam olulist nägemast-tundmast-ära tundmast.
Kokkuvõtvalt on autori üle hea meel ja ilmselt peab head meelt tundma ka nende lastekodulaste üle.
Oli turgutav ja rahu külvav lugemine. Paar märkust ka:

  • Mulle meeldib Nepaal, mitte Nepal. Vanamoodne nagu ma olen. Igatahes on suu- ja silmakohasem.
  • Kohati jäi raamatus häirivaks, et autor oli kokku kirjutanud mitme Nepaalireisi lood ja muljed (kuigi ta hoiatab selle eest raamatu alguses). Lugejana ei saanud ma mõne koha peal aru, et kaua autor oli kohal olnud, kaua ta oli nende inimestega suhelnud jne. Natukene häiris.
  • Ja siis: raamatuga sobivalt räägiks ma ühe mõistuloo ilmestamaks autori ja lastekodu omaniku/juhi Bikashi (vabandust, kui eksisin kirjapildiga) omavahelist suhestumist. Lugu siis:
    Kaks munka läinud jõest mööda. Jõe kaldal kaunitar, kellel vaja üle jõe minna. Võtnud siis üks munk kaunitari sülle ja kandnud süles üle jõe. Jätkanud mungad oma rännakut ja paari tunni pärast hakanud üks munk teise kallal võtma, et kas  see ikka oli väärikas ja nende seisusele kohane, võtta selline ilus ja noor naine sülle. Selle peale kostnud see munk, kes kaunitari üle jõe kandis: Näe, minul kaunitar ammu meelest ja hingest, aga sina kannad ikka patuseid mõtteid enesega kaasas. Vot nii:)

9/10