KUNSTIST ja ELUST: Ma armusin teisse sel hetkel…

28 01 2010

Tead seda tunnet, kui kunst paneb hinge laulma ja südame kiirelt lööma. Üks näitleja liigutus, üks fraas, üks silmapilk…Ma olin selle tunde juba peaagu, et unustanud, aga hakates eile lugema kogumikku “Tartu rahutused” (kui raamatu kaanest kaaneni saan, siis kirjutan ka raamatust,  meenus mulle korraga mitu kaunist kunstihetke, mis on jäädavalt mu mällu söövunud ja endiselt südant rõõmustavad.
Ilusat tuleb jagada. Siin nad on:

  • Oli 90ndate lõpp. Vist isegi 1999. Vanemuises esietendus Undi seatud “Hamlet”. Hamletina Hannes Kaljujärv. Kaljujärv oli tuntud oma pikkade, tiba salkus juustega, aga muidu selline mehine parimais aastais mees. Esietendusel astus lavale värskelt juuksuritoolist tulnud hästikukkuva lüheldasema soenguga valges siidsärgis Hamlet – jõuline ja samas nii haavatav. Mehelikult ilus. Seisis (või isegi põlvitas) käed laiali, pea kuklas ja needis oma saatust. Oh, hetk – ilus, hinge minev, traagiline…
  • 1995. aasta Jim Jarmuschi “Dead Man” filmis on kaader, mis jääb igavesti minuga. Kusjuures, kõige totram on see, et Deppi näitlejameisterlikkus ei mänginud siin ilmselt mingit rolli, pigem loomulik prillikandja ehmunud-arusaamatu pilk, kui prille ees pole. Aga kaadrist: See on see hetk, kui tütarlaps, kes Deppiga voodit jagab, jääb voodis kuuli ette, mis oli Deppile mõeldud ja siis liigub kaamera Deppi näole, mis väljendab arusaamatust ja üllatust elu ja maailma suhtes. Mis kaunis hetk…
  • Veel üks hetk. Vanemuine. 1997 vist. “12 vihast meest etendus”. Riho Kütsar oli suur ja jõuline ja siis korraga asetas oma käed lauale Ain Mäeots. Ja midagi nii veenvat ja suurt ja jõulist oli selles liigutuses ja nendes suurtes (või suureks mängitud) kätes, et hetkega oli selge – selliseks mängitud tegelaskujuga võiks minna maailma otsa.

Sellised hetked meenusid. Kuigi neid on veel kümneid. Need said jagatud.
Kui keegi raatsib, võib enese omi jagada.





RAAMAT: Kyle MacDonald ÜKS PUNANE KIRJAKLAMBER

11 01 2010

Me ju teame seda lugu kuidas leidus üks vend, kes vahetas ühe punase kirjaklambri maja vastu. Ja see pole mitte sugugi järjekordne linna/veebilegend vaid tegelik lugu. Juhtunud vaid mõned aastad tagasi. Ja kogu selle loo köögipoole on see  “kirjaklambri vend” kirja pannud (ja Tammerraamat maakeeles kättesaadavaks teinud).

Huvitav lugemine. Kohati isegi hariv – mõttes, et enesesse pead uskuma ja, et kui sa ei tee esimest sammu mõttest teoks, siis keegi teine seda sinu eest ka ei tee ning teod jäävad kodadesse tegematuks:)

Raudselt huvitavam lugemine kui mõne vananeva kodumaise staarproua meenutused “Oh aegu ammuseid” stiilis.

Kyle on vähemalt noor, tegus ja toimetab meie ajas. Eile, täna, homme. (Ok, sulgudes võin mainida, et eks ka kogu tema kirjakalmbrist-majaks loos oli mõni hetk, mis suht konstrueerituna tundus. Aga võibolla armastab Saatuski kehve stsenaariumeid. Aegajalt.)

Hetketeod www.oneredpaperclip.com

8/10

PS Ja ikkagi ei saa ma aru, kas Kyle kasutas osavalt meediat või meedia (ja PRi vajavad persoonid) teda? Ja kas sellel ongi tähtsust kui kõik osapooled on õnnelikud? Või ongi see lihtsalt üks suur üleskiidetud unelma-mull…ja tegelik elu on kuskil kuuri taga peidus…Ei, pigem mitte. Pigem oli see Elu, Õnnestumised ja natuke mitmepoolselt kasulikku PR-i. Reitingud on ju olulised….