FILM: Hommikune sära/Morning Glory

10 03 2011

Romantiline komöödia. Jah, just. Seekord siis suhtepaaris Noor Naine ja Tema Töö. Töönarkomaani elu olulisim suhe on ikka tema Tööga. Ja kui selle suhte kõrvalt juhtub vaba aega jääma, siis võib juhtuda, et tema ellu mahub ka mõni reaalne suhe reaalse partneriga. Aga see on ebakindel ootus ja reaalsuses ei kipu ka need suhted eriti püsima jääda. Või kui jäävad, siis on need sellised pigem “ööbin siin ja olen telefoniabikaasa/ema/isa” suhted. Aga filmist.
Noor ja super-hüper aktiivne töönarkomaanist neidis Becky (Rachel McAdams) saab kõigepealt “kinga” ja siis uue töökoha, mis on tulvil…töiseid väljakutseid. Nendega ta siis rindejoonele end asetabki. Ja võitleb ja loob ja võitleb ja võitleb ja võitleb. Tõsi, ta suudab Töönarkomaani ja Tema Töö suhte kõrvale luua ka päriselulise suhte alge. Tubli tüdruk! Filmi lõpp on kaunis ja tulvil lootust nagu romantilistes filmides ikka. Kuigi me kõik teame, et see oli lihtsalt muinasjutt täiskasvanutele ja kohe kui The End on ekraanil kustunud jätkub karm argipäev. Nii siin, kui sealpool ekraani olevates lugudes.
Film on aga meelt lahutav. Harrison Ford ja Diane Keaton naerutavad päris hästi. Töönarkomaanid saavad pooleteisttunnise pastelse õhkamispausi oma ellu – ikkagi romantika, ikkagi kaunis ja hea ja …on mida loota. Me kõik tahame ju muinasjutte uskuda.

7/10

 





FILM: Kirjad Juliale/Letters to Juliet

28 02 2011

Üldiselt ei ole ma eriline romantiliste draamade lemb. Kuigi, aus ülestunnistus, eks ma ole neid ikkagi omajagu vaadanud. Vähesed neist jätavad kauemaks meeleolu või mõtlemisainet kui vaatamiseks kuluv aeg. Mõned on aga teistmoodi. Kirjad Juliale on minu meelt mööda. Natuke teistmoodi lugu, lummavad Itaalia vaated, ilusad inimesed. Ja mitte ainult ilusad noored inimesed, vaid ka ilusad eakad inimesed.
Kaks paralleelset lugu, mis ühena kulgevad. Esimene lugu vanaprouast, kes elanud, lapse ja lapselapse kasvatanud, mehe ja lapse kaotanud, tuleb otsima Itaaliasse oma noorpõlve  Tõelist Armastust. Ja teine lugu Tüdrukust, kes tuleb oma kihlatuga Itaaliasse puhkama, aga kelle kihlatut võlub Tüdrukust enam tema töö ja hobi – kokandus. Ühest loost kasvab teine ning filmi lõpuks luuakse juba kolmaski lugu.
Pikemalt lahti seletada ei tahagi. Kes tahab, vaatab.
Mind igatahes liigutas. Ilus oli. Kuigi naiivne ja triviaalne. Aga mõnikord ongi hea kui elu on naiivne ja triviaalne.

6,5/10





FILM: Kadunud linn/The Lost City

9 08 2008

Ääretult kurb ning traagiline perkonnasaaga, mille taustaks kõlab nuttev kuid kaunis muusika ning mille traagilisi momente käivitavaks jõuks on revolutsioon, inimeste unistused ning erinevad arusaamad elust. Film, mis peamiselt näitab ühe perekonna lugu, kuid ei analüüsi, ei moraliseeri, ei põhjenda. Kurblooline paratamatus ning kulgemine. Ühe perkonna lugu, paljude perekondade lugu, rahvuse lugu, põlvkonna lugu.
Traagikale ja vägivallale kontrastiks on filmis imalmagusaid ja kuid ka hingematvalt ilusaid looduskaadreid ning muidugi muusika.
Kohati isegi meie ajaloost tuttavlikud olukorrad: ühe pere mitu poega, igaühel oma arusaamad elust ja poliitikast. Ja see esimeste heitmise ja tagumiste tapmise ja keskmiste kojutulemise rahvatarkus. Fico Fellovi (Andy Garcia) on maineka perekonna vanim poeg, Havanna parima ööklubi El Tropico omanik, kes püüab olla kaitsev vend, hea poeg, tulevane perkonna pea ning väärtuste edasikandja. Samas on temas seda keskmiste kojutulijate tarkust. Tõsi, antud loos jääb kojutulemine kunstiliseks, mitte reaalses ruumis toimivaks. Ning kuigi isa kell (kestmise sümbol, mida armastavad paljud kirjanikud ja kinomeistrid) võetakse revolutsiooni fondi, jääb siiski kõigi kohtumiskellaajaks kell kuus. Täpselt kell kuus. Ja kuigi konkreetselt oma perekonna kilde, keda kokku kutsuda ja hoida, on vähe, on olemas oma rahva killud ja unistused ja vabadus ja kohtumispaik kell kuus.

7/10