FILM: Vousaari/Naked Harbour (2012)

19 09 2012

Üksindus, ükskõiksus, hüljatus. Lõputu talv. Tõsi, suurte hangede ja valge lumega, mitte s…akarva porine. Elud. Lood. Möödaelamine. Üleelamine. Kaamos. Soome film. Aga võib otsapidi vaadata ka kui Eesti elu.
Filmi on nimetatud armastusfilmiks. Mina nägin seda pigem kui kannatusfilmi. Kannatusfilmi, kus tegelased veel mäletavad, et polnud päris nii, et adud  “ükskord elu saab otsa ja armastust nagu polnudki”. Nende lugude tegelaste mälus on veel tempel, et kunagi nagu oli midagi. Võibolla armastus. See millegi, võibolla armastuse, otsingul lugude osalised visklevadki. Ühest kannatusest teise. Valgete lumehangede vahel, pimedas Põhjamaa talves.
Filmi tõlgendatakse kui purgatooriumi eeskoda, et filmi lõpp näitavat rõõmu ja lahendusi. Ma ei tea. Ma pigem vaataks seda kui suvist vahemängu. Hetkelist hingetõmmet. Saabub valgus, soojus, killuke rõõmu. Tundub, et elul on mõte, olukordadel lahendused. Aga tegelikkuses see alla 100päevane vahemäng möödub, naaseb pimedus ja külm ja hanged. Kõik mattub. Telerid keeratakse lahti ja taustaks kilkavad poolpaljad plikad tõsielusarjast. Reaalne elu aga pakub vaikimist, huuldehammustusi, peksu, vägivalda, ükskõiksust.
Samas, see 100päevane valguse ja soojuse vahemäng ongi ehk see mälestus armastusest, see ravim, mis annab jõudu uskuda, otsida ja taaskord otsast alustada.
Tegelikult on  Aku Louhimies väga hea töö teinud. Karmi kui rusikahoop ja nukra kui paistes nina. Vaadakem peeglisse.
Veel kaamoslugudest. Riika Pulkkinen. Jätke see nimi meelde ja lugege. Noor soome autor. Kirjutab ka inimestest ja nende lugudest. Sellistest Põhjamaistest inimestest ja nende lugudest, mis omavahel põimuvad. Väga hästi kirjutab. Kusjuures tema kirjeldatud lood on ehk natuke helgemad. Niivõrd kuivõrd saab ahastus ja üksildus ja armastuse puudumine üldse helge olla.





RAAMAT: Kaja Saksakulm Tampere: Minu Soome. Üksinda omade seas

18 01 2010


Algatuseks pean kohe ette vabandama, et kutsun autorit tema blogi kohaselt Karuemaks. See on nii armas ja harjumuspärane, sest olen ikka tema blogil silma peal hoidnud. Tänan teda jagamast nii blogides pilte/mõtteid/retsepte  kui tänud juba alguses raamatus jagatu eest. Ja õiendan juba ka koheselt selle ära, et ma armastan Soomet ja soomlasi, vähemalt selle vähese põhjal, millega/kelledega mina olen kokku puutunud.
Raamatust nüüd. Õigemini Karuemast, kes läks Jyväskylä Ülikooli natukeseks tööd tegema. Ja kuidas natukesest on saanud palju. Tegelikult on Karuema Soome-raamat selline natuke meditatiivne aruanne, et kes nad on ja kuidas nad on ja millised nad on ja kas on ikka omad või võõrad. Sekka võrdluseks, et kes oleme meie ja kuidas meie toimime ja kas vahe Meie ja Nende vahel on suur kuristik või on see ühe ja sama munakivitee kaks serva.
Karuema oskab detaile näha ja üldistada, oskab mõtsikleda. Tegelikult peaks ütlema, et nii nagu Karuema on suure ja sooja südame ja avala hingega naine, selline on ka tema nähtud Soome. Karuema armastab Soomet ja paneb ka lugejad armastama. Aga ilmselt Karuema moodi naine ei elakski maal, mida ta ei armasta ega teeks tööd, mis teda ei innusta. Vot nii.
Lugege – see on puhas hoolivus ja armastus.
10/10
PS Teades Karuema armastust karude vastu: mul on ka oma Väga Oluline Karu. Mul ei ole küll nii suurt südant kui Norsul rullatuolissa ja oma Väga Olulist Karu ma kinkida ei saa, aga ma luban, et lähiajal ma kingin Karuemale ühe vahva pildi oma Väga Olulisest Karust. Tänudega:)