OM: Jäätants

23 02 2010

Algatuseks virin, mis jäi eelmise OM-sissekande juures virisemata. Nimelt: on äärmiselt ebaõiglane, et Mängud toimuvad meist, Euroopast, nii ajaliselt kaugel. Selle tulemus on see, et ühe lummavaima ala ülekanded on meie mõistes ööläbised ning tööinimene ei saa sellist lusti ja lõbu enesele kaua lubada. Selle tagajärg on see, et kui läheb õnneks ja varahommikul näed ära parimatest parimad, oled palju näinud. Aga see on nagu oleks sulle pakutud parima kondiitri meisterdatud parimat torti, aga sina tõmbad vaid näpuga glasuuri, mis maitseb hea, aga samas – kogu koogi maitse jäigi tundmata. Ametliku virina lõpp.
Jäätantsu juurde. Oh, küll oli kaunis see – võib lüüriliselt ohata. Või, et oli kaunis see “glasuur”, mida nägin. Ma ei hakka kohustuslikust tantsust ja lühikavast kirjutama, kirjutan hoopis tänahommikusest ilust.
Minu jaoks suutsid kolm paari näidata midagi täiesti uut selles alas. Nende kavade ülesehitus ning esitus olid midagi enamat, kui oleme harjunud nägema. Muidugi olid need sportlikud saavutused, hästi esitatud rasked elemendid, väga sobivalt valitud muusika, imeline koreograafia, aga kõik see kokku moodustas – publikule tantsitud/lenneldud loo jääl. Kõik omamoodi kaunid, kõik veatud. Lood, mis hinge kriibivad, ilu, mis toob pisarad silma. Midagi, mille loomine ja mille nautimine teevadki meist Inimesed.

On asju, mida sõnutsi on raske kirjeldada. Seega püüan lisada lingid oma kolmele lemmikule. Tõsi, lingid ei ole tänastele esitustele, ei leidnud veel.
Minu vaieldamatud lemmikud, hõbemedalistid: Meryl Davis ja Charlie White ja nende Ooperifantoomi saatel tantsitu.

Federica Faiella ja Massimo Scali (kokkuvõttes 5. koht) imeline N. Rota Emigrantide tõlgendus.
Kõrgeimateks pälvitud Tessa Virtue ja Scott  Moir Mahleri 5. Sümfoonia saatel jääl oma valget-süütut-haldjalikku armastuse lugu esitamas.

Need on need hetked, kui võib südamerahus nentida: Oo, Sport – sa oled Ilu.
Kellel võimalus, vaadaku päeval võistluse kordust. Ja kindlasti ilmuvad kohe-kohe internetti ka tänased jumalikud esitused.





OM: Iluuisutamine. Mehed

19 02 2010

Skandaal. Solvumine. Ilmselt ka pisarad. Meeste iluuisutamine olla tapetud ja Evan Lysacek’i ülimuslikkuse tunnustamine kriminaalne tegu. Oo, sport – sa oled…:)

Minu silmade läbi oli kõik lihtne ja arusaadav. Sport on sport. Täna oli selline päev, kus Pljuštšenko oli kobavam kui Evan Lysacek. Ja ei loe siin mitme keeruga kui kõrgele sa hüppad, kui maandumisel kobistad ja terviklik pilt on ebakindel. Tõsi, ega Lysacek ka veatu pole. Tema suurim viga oli see, et ta ei jutustanud jääl lugu, ta sooritas hästi ja väga hästi keerulisi ja väga keerulisi elemente. Puhtalt, graatsiliselt.

Ei ole tegelikult kumbki minu täiuslik unistus meesuisutajast. Mõlemal omad vead (aga ka hääd küljed). Tegelikult on hoopis kahju Daisuke Takahashi kukkumisest neljase katsel. Samas tuleb au anda, ülejäänud kava esitas mees vaimustavalt hästi. Mulle meenutas ta jääl natuke mõnda Johnny Deppi tegelaskuju või siis kummalist võlurit-silmamoondajat – hopp! ja hopp! võlus ta peaagu ootamatult oma hüppeid – nagu mustkunstnik liblikaid hõlma alt. Väga ilus.

Ja Johnny Weir näitas jääl lummavat Inglit (ja ka kaunist tehnikat). Kohtunikud kahjuks ei mõista ta lüürikat ja vastupäeva hüppeid. Või, et ei mõista nii kõrgelt hinnata, kui mulle meeldiks.

Kokkuvõtvalt: Läks nagu läks. Iluuisutamine meesarvestuses pole ei surnud ega tapetud. Kriminalistid võivad koju minna, pole mida uurida. Tulevik on täiesti olemas. Minu poolest võiks tal Weiri ja  Takahashi lüürika ja tehnika olla.





KEHA ja KULTUUR: Wii Fit Plus

3 02 2010

Me oleme juba varsti kaks aastat sõbrad. Mina ja Wii Fit ja tema uuem versioon Wii Fit Plus. Ütleme, et ma ei usu, et Wii Fit nüüd oleks tervele inimesele kehalise koormuse saamise abivahendiks, aga tal on omad voorused.
Minu ja Fiti sõprus on varahommikune. Igal hommikul. Pool tundi. Hommikuvõimlemise asemel. Kes käib koeraga jalutamas, kes võimleb, kes tirib teki üle nina ja magab lisapooltunni, kes küpsetab pannkooke – mina veedan Fitiga aega. Igav pole senini hakanud. Või kui hakkab, siis tatsan niisama Fiti plaadil ja vaatan samal ajal telekast hommikuprogrammi.
Wii Fit Plus on Fitist muidugi ilusam-valikurikkam-targem. Hää oli see, et Fitilt sai Plusile andmed üle kanda – seega sai ka „vana sõprus“ dokumenteeritult Plusile selgeks.
Mis siis on Wii Fit (Plus)? Mängude kogumik ja kaal. Nn mängud jagunevad alamkategooriateks: jooga, tasakaaluharjutused, jõuharjutused jne. Iga harjutuse eest loetakse kokku nii kulunud aeg kui kulutatud kalorid. Virtuaalne treener näitab jõu- ja joogaharjutused ette. Tõsise jõusaali aurat ja hingust pole, mängude osa tuletab paljuski lapsepõlve meelde.
Minule igatahes hommikuseks ärkamiseks piisab.
Neile, kes ei tea, millest jutt: lugege siit.
Huvitav, kui palju meil Wii Fiti sõpru on?