ELUST ENESEST: Suitsetamisest

7 01 2010

Tulen nüüd vahepeal raamatute ja filmide maailmast hetkeks päris ellu. Keerleb mu peas ja tiirleb (nahkhiire tiivul kriipides) hinges see suitsetamise teema.
Taustaks, et olen suurema osa oma elust olnud paadunud suitsetaja. Olen suutnud mingiteks pikemateks ajaperioodideks (4 aastat, pool aastat, kolm kuud, pool aastat jne) loobuda. Et siis taas vana koha pealt anduda pahele.
Hetkel olen jälle mittesuitsetav suitsetaja. Hea on olla, st tervisel on hea. Rahakott tunneb end ka paremini. Olen pikapeale hakanud aduma, et enam kui füüsiline sõltuvus nikotiinist, on minu jaoks olulised hoopis muud suitsetamisega kaasnevad väärtused – seltskond, hästi veedetud aeg, mõnus dekadents,  mõttepaus iseenese seltsis… See on kõik, mida ma saan suitsetamise plusspoolele kirja panna ja asendada ma neid asju millegi muuga ei oska või ei taha.
Ilmselgelt on suitsetamisel kümneid miinuseid. Ja mulle ei meeldi nendel perioodil kui ma ise ei suitseta, külastada suitsusnurka, mulle ei meeldi suitsulõhnased riided ja juuksed, mulle ei meeldi tänaval suitsetajad, mulle ei meeldi tuhatoosi konihais ja mulle ei meeldi suitsetajate kollased sõrmed ja hambavaap. Neid asju, mis mulle suitsetamise ja suitsetajate juures ei meeldi, on palju… Aga miks siis ikkagi mu hinges kriibib ja miks mu mõtted ei ole mittesuitsetaja mõtted vaid ikka kõigest mittesuitsetava suitsetaja…miks?

Igavesti teie,
…mittesuitsetav suitsetaja juba 3 kuud ja 3 päeva (miinus pool pakki sigarette aastavahetusel)

PS ja pildil ei ole hõrk sigaretisuits vaid hoopis kaunid-kummalised pilved mullusest varakevadisest taevast.