TEATER: Biloxi blues (Linnateater)

20 01 2012


Biloxi blues’i on lastanud EMTA lavakunstikooli tudeng Sander Pukk, lavastustuste sarja “Kümme tetaristarti” raames.  Enamuse rolle teevad EMTA lavakunstikooli 25. lennu noored.
Ja kohe alguses peab ütlema, et mõlemad pöidlad püsti. Väga hästi teevad. Hästi mängivad, hea lavakujundus, hea lavastajatöö.
Neil Simon’i tekst räägib noortest ameerikamaa meestest 1943. aasta sõjaväe treeninglaagris.  Noored mehed on noored mehed. Ainult aeg on teine. See oli üks teine aeg, teine maailm, teiste tõekspidamistega. Samas, üldised inimlikud väärtused: igatsused, iha ja viha on ikkagi samad. Olgu siis aasta 1943 või 2012. Nii palju pole inimkond siiski muutunud. Biloxi blues on hoogne ja mitte sugugi vanamoodne. Võibolla on see tingitud sellest, et 1927. aastal sündinud Simon pani oma noorusest ajendatud loo ja mõtted kirja alles küpse mehe ja autorina, aastal 1985. Hoopis moodsamas maailmas. Ei tea, aga hästi mõjub.
Noortest, keda eile mängimas nägin, loodan palju. Palju huvitavaid rolle tulevikus. Seemet on ja pinnas tundub olevat rammus.

Etenduse kohta info asub siin. Siit pärineb ka foto.






TEATER: Võlanõudjad

21 04 2011

Võlgu võeti juba Shakespeare’i ajal (ja enne tedagi) ja võetakse nüüdki. Küll pangalt, küll piiks-piiksult, küll juudilt. Prisked intressid söövad õhukesi rahatähti nagu koid villast kasukat. Mõnele aga ei piisa rahalistest intressidest. Mõnele on vaja sinu ihust tükki (või hingest). Mis teha, tralliv kaunisilm vajab ohvreid. Raha sünnitab raha. Kellel pole, selle jaoks on rong läinud.
Tõsi, meie esivanemad on korrutanud, et võlg on võõra oma ja laenuleib ning laastutuli ei pidavat kaua kestma. Lühidalt – laenamine on küll kurjast, aga ometigi on seda teed käidud enne meid ja käiakse peale meid ka.
Etendusest – eks laenamisest ja rikkusest, armastusest ja vihkamisest – kõigest sellest lugu ongi.
Lavakujunduses on kasutatud vanade mööblitükkide asemel moodsat videopilti. Peab tunnistama, et mõjub. Mõjub värskelt. Lisab liikuvust, aga ei söö näitlejat ja tema tööd ära. Geniaalne. Mõned stseenid, millede puhul väikese kaldega must läikivpinnaline lava hakkab vastu peegeldama, tekivad eriti head efektid.
Näitlejad on head ja väga head. Ei hakka mina siin lahkama nende tööd. Oluline on, et see töö oli hästi tehtud. Oma silm on kuningas.
Minu küll soovitan oma kuningal vaadata lasta ja oma kätega plaksutada.

PS Ja mõtlema jäin, et tegelikult võib seda tükki vaadelda hoopis kui lugu sellest, kuidas naised maailma juhivad. Sest lõppkokkuvõttes käis mäng nende nimel. Nende käes oli ka raha ja kogu loo pöördelised juhtimised. Mhmm…aga tegelikult ka….Cherchez la femme!?!

———————————————————

Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)

Muusikaline kujundaja Andreas W (külalisena)
Video kujundaja Taavi Varm (külalisena)
Tõlkinud Peeter Volkonski ja Hannes Villemson
Osades: Jan Uuspõld, Jüri Tiidus (külalisena), Hendrik Toompere jr jr, Taavi Teplenkov, Roland Laos, Marta Laan, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Tõnu Kark, Martin Veinmann.




TEATER: The Rise and Fall of Estonia (NO72)

6 04 2011

Fuck the politics. It’s about people!

Paganama Semper ja Ojasoo! Paganama Epner! Paganama NO seltskond! Oskavad, kurat! Mis moodi oskavad! Kisuvad kenasti verelihale ja raputavad soola peale. Vajalikult, sest uskumus, et head lapsed vitsata kasvavad on möödanik. Emotsionaalsest kaigast on vaja ja mälu. Ja selle kaikaga Ojasoo ja Semper taovadki, kaasates perfektselt moodsa tehnika võimalusi.
Enne kui etendusest mõned mõtted, jagaksin kahte mõttepilti, mis etendusjärgsesse emotsinaalsesse pohmelli teravalt lõikusid. Mõlemad kirjeldavad minu meelest väga hästi nähtut.
Esiteks: mäletate 1972. aasta filmi Väike reekviem suupillile. Poisinaga sülitab kirikutornist maa poole ja õpetajanna noomib teda, et kuidas ta võtab jultumuse sülitada meie Armasa Eesti Isamaa peale. Remargi korras (meie väike rahvaarv on alati tekitanud veidraid seoseid. Kasvõi etenduses toodud Marju L. perekonna lugu) kooliõpetajanna rollis on filmis Ita Ever ja poisinaga on Hans H. Luik.
Teiseks:  Etenduse groteskne Viimane õhtusöömaaeg omakorda tõi mõtteparraleeli häppeningiga, kus väsinud välimusega kreemitordile kunstilisi roose situtakse.
Etendusest enesest. Ei tahagi lahata veel. Valusavõitu sõnadesse panna. Ilmselt veel natuke aega vaja. Aga Sergo Varese must-valge monoloog Marjust ja 1968. aasta vabadustuuli Annelinna korteri köögis loovatest-nautivatest lüürikutest-füüsikutest – see oli vapustav. Nii siiras ja pisarateni liigutav. Tagasivaade  aega, mil kõik oli keelatud, aga inimesed oli vabad. Vabaduse magus mürk oli neis, neist saigi tegelikult Vabadus. Millest nüüd on saamas Viimane õhtusöömaaeg.
Ma tahan uskuda, et Semper ja Ojasoo liialdavad. Et neil pole õigus. Väga tahan. Kuigi tean, et nad on Tõe teel.  Õnneks ei tea me keegi, mis on selle raja lõpppunktis.  Aga uutel põlvkondadel on küll vajalik teha valik kolme tee ristil. Kuhu ollakse teel? Et Marju mõte oleks vale – et peale neid tuldaks ja oldaks veel.
Kummardused NO!!!

 







TEATER: TÕDE JA ÕIGUS. TEINE OSA (Linnateater)

23 03 2011

Juba mitu põlvkonda vigiseb kohustuslikku Tammsaaret lugedes. Ilmselt on minul miski geeniviga külges, sest mina isiklikult olen Tammsaaret alati nautinud. Aga see selleks. 90+ protsenti vinguvad. Et vana ja arusaamatud probleemid ja maarahva mured. Eks ju taha praegusasja noored olla sünnist saati linlased ning sõnnikulõhnast vabad. Vabad läbi ajaloo. See on omaette teema. Nagu ka see, et mul kohutavalt kahju kui ma taas ja taas näen ja kuulen, et meie armsad kirjandusõpetajad ei suuda noori panna kaasa-mõtlema, kaasa-kirjutama. Kirjandustunnid peaksid vormima noorest inimeset mõtleva ja arutleva inimese. Andma talle selleks tööriistad ja oskused. Ja selleks pole vaja teada, mis värvi olid hobuse silmad antud teoses vaid hoopis muud ja sügavamat.
Kõik sedatüüpi mõtted tuurisid mul peas ringi teel Linnateatrisse.
Viis tundi etendust. Mängukavas juba 2005. aastast alates. Eelviimane etendus.
Super! Ääretult hea ansamblimäng. Pisut koomiline ja karune lavastajanägemus. Maurus, kellest pole tehtud ikooni vaid, kes on pisut hüperbooli viidud koomilis-traagiline natuur. Õpetajad, kellede osatäitmised on natuke üle vindi koomilised ja samal hetkel kui lõpetad naermise, saad aru traagikast selles natuuris, olukorras. Tegelikult torkab enamuse naeruhetkede järel kui nõelaga südamesse. Koomiline ja traagiline. Madal ja ülev. Väike ja suur. Eestlane ja haridus. Inimene ja Jumal.
Jumal jääb alla. Jääb alla uutele ideedele.  Jumal ja haridus õpetavad Inimese valetama. Ja kuigi Inimene tapab Jumala on ta nõus paar hetke peale Jumalatappu taas valetama ja Jumalat tunnistama. Väike Inimene. Eestlane. Paas – Paasi.
Tegelikult on ääretult kahju, et see oli eelviimane etendus. Läbi sellise Tammsaare peaks Indrek Paasi eakaaslastele Tammsaaret lähemale tooma. Ja nad hakkavad kaasa mõtlema. Pole vaja kirjandusõpetajatel teha Tammsaarest kapil tolmu koguvat Schillerit. Meie juured on endiselt Vargamäel ja tegelikult on meie lastel hoolimata teisest keskkonnast ikkagi samu küsimusi usu ja inimese, revolutsiooni ja armastuse kohta….

Etenduse koduleht (sealt pärineb ka foto) asub siin.





RAAMAT: RAIT AVESTIK “Urmas Kibuspuu. 31 aastat”

24 01 2011

Oli kaunis juunikuu päev. Me olime koolimajas ja pidime kohe -kohe hakkama kirjutama lõpukirjandit. Me oli 18aastased, idealistid, natuke sinisukad. Ja siis jõudis meieni teadmine, et Urmas Kibuspuu on surnud. Ma ei mäleta, kes selle teate tõi, kust pärines info. Aga ma mäletan seda hetke, kuidas aeg peatus, tolmukübemed jäid õhku seisma ja hing karjus selles vaikuses. Hetked hiljem olin ma juba kirjandilaua taga ja kirjutasin vihaselt noorest ja vihasest Majakovskist. Me olime 18aastased.
Sellised hetked sööbivad igaveseks su emotsioonide baasi.
Muidugi olime me idealistid. Muidugi tundusid teater, luule, kultuur meile tunduvalt kesksemate eluliste tähendustega…oli üks teine aeg, me ise olime noored ja meil ei olnud veel  lapsi, laene ega liisinguid.
Urmas Kibuspuu surm tundus tollal nii ilmvõimatu, ülekohtusena. Nii lihtsalt ei saanud maailmas asjad toimuda. Klassikud surevad riiklikke autsuavalduste saatel 90ndates?!? Me olime idealistid ning me ei tahtnud teada, et elus ootab meid veel palju selliseid hüvastijätte ees.
Miks ma seda pikka eellugu siin kirjutan. Selleks, et püüda edasi anda, kui oluline oli see töö, mida Urmas Kibuspuu tegi; millise jälje see jättis omaaegsesse noorusesse. Jah, sama Kibuspuu, kellest on noorematele põlvkondadele jäänud eelkõige tema rollid “Kuulsuse narrides” ja “Pisuhännas”. Ometigi on säilinu (estraaditööd, telefilmid) vaid osa Kibuspuu loomingust. ..
Ja nüüd raamatust.
Raamatu väärtus ongi selles, et ta suuresti kirjeldab/jäädvustab  Urmas Kibuspuu töö hooaegade ja rollide kaupa. Lisaks kolleegide ja sõprade mälestusi. See ei ole lihtne pilt-lugu raamat ja pole ka pelgalt  akadeemiline loetelu. See on ühe talendi tööelu ja elu kokkuvõte. Vajalik. Hariv ja säilitav. Mitte, et see ka nüüd, aastate takk, vähendaks seda nooruses emotsioonidesse jäänud kaotusvalu. Ka raamatusse raiutud sõna jääb. Kestab läbi aja ja jutustab lugu tõelisest Näitlejast.





TEATER: Suur mees juba

10 01 2011

Juba detsembri keskel sai käidud ja vaadatud, aga mõtted jäid jagamata.
Etendus on esimene sarjast  „Kümme teatristarti“. „Kümme teatristarti“ on Linnateatri lavastuste sari, mis annab võimaluse noortel/algajatel lavastajatel tuua publiku ette oma esimene töö professionaalses teatris.
„Suur mees juba“  on MTA lavakunstikooli kolmanda kursuse dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus.
Monoetendus, mängib Priit Pius (ka EMTA lavakunstikooli üliõpilane). Kaarel B. Väljamäe tekst.
Lugu sellest, kuidas poisist sirgus suur mees või siis, et peaagu suur mees. Lugu arenemisest, kasvamisest, asjadest/inimestest/sündmustest, mis jätavad meisse ja meie tulevikku jäljed. Kas need on on tuvi jäljed tuulepluusil või peeglisse kriibitud kriimud, see on alati erinev. Iga poisi puhul, iga tüdruku puhul. Kuidas ja millised poisid ja tüdrukud kokku saavad, millised on nende mälestuste kriimud, millise tuleviku nad loovad: koos/lahus/enestele/uutele eludele.
Noorte inimeste kirja pandud, lavastatud, esitatud. Aus ja piitsana sähvav.
Ja mulle meeldis. Meeldis Priit Piusi osatäitmine. Kui esimese viie minuti jooksul  kumas ehk rollist Jan Uuspõllu Mees, siis ülejäänud ajast oli publiku ees Priit Piusi PoissMees. Omapärane, aus, nauditav roll. Publik oli pihus. Ja kui arvestada, et saal on väike, publik lähedal ja konkreetsel etendusel oli 90% publikust hilisteismelised, siis selllise publiku “pihus hoidmine” on omaette kvaliteedimärk.
Au tegijatele. Soovitan vaatama minna. Veel on võimalus. Kokku mängitakse vaid 10 etendust.

Rohkem infot  on siin (sealt pärineb ka foto).

 

 

 





TEATER: ISA – Monoteater ja Uuspõld

20 05 2010

Kuigi Ürgmees ja Isa pole ühe isa lapsed, kaksiklapsed emaüsast, vaid hoopis kahe erineva autori poolt kirja pandud – on Monoteater/Uuspõld need kenasti omavahel ühendanud.

Ürgmees meeldis mulle sajaga – ok, valetan, saja kolmekümnega. Seega olid Isa suhtes ootused kõrged. Kolleeg teatas, et tema kohe peagi kahekümnendatesse astuv lastetu tütar oli käinud ja jube pettunud. Nii – ohutundlad tõusid püsti. Aga ma surusin hirmu pettumsu eees vaskausse südamekojakesse peitu ja võtsin teismelise poja julgestuseks kaasa ning läksin vaatama. Uuspõlluga varianti muidugi, sest, kes ei armastaks Jan Uuspõldu…

Lahe! Saja kahekümne, saja kolmekümnega! Väga hää! Uuspõld on supervormis. Kaks vaatust, kokku pea kaks tundi üksinda sellist tulevärki lavalt anda. Super!

Ja tekst ning tõlgendus – elulised. Vähemalt minu, ema, seisukohalt vaadates. Meenus nii ühte kui teist, tuli tuttav ette. Valuliselt, torkivalt, häirivalt, aga nüüdseks naeruna läbi kunagiste pisarate, heldmus meena salvimas hinge.

Ka teismeline noorhärra oli rahul. Ainuke, mille suhtes meie arvamused lahknesid oli see, et kui mina nägin komöödia kõrval ka draamat ja traagikat, siis tema, tsiteerides: „Ma olen teismeline poiss ja minu jaoks oli see puhas komöödia!“ Aga eks see draama ja traagika tunnetus lisandub isaks saamise ja olemise aastatega. Eks me kõik pea end elust läbi kasvatama.

Kokkuvõtvalt: Tänud, Jan! Aplaus, punane vaip, lilled ja pidulik marsimuusika.

10/10





ELUST ENESEST: Nukuteatri nukumuuseum

11 04 2010

Soovitan minna ja vaadata. Vaatamist jagub tegelikult mitmeks korraks.
Meeletu infomaht on lihtsalt kättesaadavaks tehtud. Puutetundlikud ekraanid jutustavad ajalugu, tutvustavad teatreid, nukke jne. Suur hulk nukke on vaadata. Erinevaid pisilõbustusi lisaks: koleduste kelder, mündi vermimine, e-postkontor, klaassild jne.
Igas vanuses inimestele midagi. Tõsi, kõige väiksemad ilmselt ei jaksa kaua vastu pidada. Ja ega suuremadki ühe korraga kõike hoomata ja haarata jõua.
Väga moodne, väga põhjalik ja lõputult mänguhimuline. Mine vaatama. Minge ja vaadake. Minge kohe mitu korda.





TEATER: Pikk pink. ÜKS ÕHTU. NOORED LAVAKAD. ERINEVAD LOOD.

9 02 2010

Hobuveski mängupaigas. Tänavu  Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 24. lennus lõpetavate noorte ühistükk. Viis erinevat väikevormi. Kahjuks oli eile pink ühe lavastuse võrra lühem. Haigus ei küsi ametist. Kahju. Ehk õnnestub kunagi ka “Kantani padi” ära näha.
Nähtust.  “Genees ja katastroof”, lavastaja Roland Laos (Roald Dahli samanimelise novelli järgi). Tšehhovi “Jääger” ja “Albioni tütar” Kristjan Üksküla lavastuses. Hendrik Toompere jr. jr. ja “Puhh!” ning Kertu Moppeli lavastatud “Leib!” (inspireeritud Valtoni “Vernanda leivast”. Aga ainult inspireeritud, õige natukene:)).
Ümber jutustama ei hakka. Minge parem ja vaadake ise. On mida vaadata. On kõvasti mängurõõmu, on noorusest tulenevaid konarusi, on nii mitugi noort näitelejat, kellede nimed saavad tulevikus meie teatriajalukku suurte tähtedega (aga võibolla isegi suurtähtedega) kirjutatud.
Materjali on, oskusi juba ka. Peamine, et nüüd külm ää ei võta!

9,2/10





TEATER: Kirsiaed

8 02 2010

Toomepere tõi Draamateatri lavale Tšehhovi aegumatu “Kirsiaia”. Moodne rõivas, ajastuteväline visuaal, Tšehhovi tekst. 1904. aastal kirja pandud probleemid pole võõrad ka tänases päevas. Pigem on mõned valupunktid hetkel siin ja praegu isegi nii valusad, et takistavad laiemat vaatevälja. Vähemalt esietendusel jäi mulje, et publik ei julenud koomiliste kohtade peal kaasa naerada. Tšehhovil on etenduses nii koomikat kui traagikat, aga hetkel näeb publik vist rohkem traagilist külge. Teema – kodu, selle kaotus – paneb ilmselt mõtted hirmunult hinge kriipima ning koomilised hetked jäävad tähelepanuta. Aga võibolla me ei oskagi hetkel naerda – ei enese, ei teiste üle, ei niisama koomilise üle. Aga võibolla pole naermine hetkel moes või sünnis. Ei tea.
Etendusest. Kirsiaed läheb müügiks ja proua on varanduse laiaks löönud ja elu mõtet otsitakse ja raisatakse, juured on oma pitseri löönud ka tulevastesse põlvedesse…nagu ikka.
Rollilahendused on head, mõned suisa hiilgavad, mõni natuke kehvem. Lavakujundus on  minimalistlik. Mulle isiklikult lavakujundus eriliselt ei sümpatiseerinud. Tegelikult häiris enim üks detail – kirsiaiast näidati vaid okste varje. Aga mina oleks tahtnud näha silmipimestavat hingeerutavat ilu. Kuna tegelased laval on küllaltki vastuolulised ja kohati ka valelikud, siis ainult nende suu läbi kirjeldatud kirsiaia ilu ei veena mind. Ei tekita tunnet, et hävimisohus on midagi unikaalset. Ma lihtsalt ei usu neid tegelasi. Nagu ka moodsas pükskostüümis proua ei tekita minus kaastunnet. Ta on rumalapoolsem kaunitarist manipulaator. Võibolla kui ta kehakumerusi ümbritseksid piinavad tšehhoviajastu kostüümid ja juukseid kataksid kübarad, mis võiksid suuremat sort  linnule pesaks olla,   võibolla oleks ta siis minu silmis abitum, haavatavam, saamatum – tekitaks kaastunnet. Mõistan, et see on väga pealiskaudne lähenemine, aga selline emotsioon tekkis.
7/10

PS Aga kindlasti vaatamist vääriv on Harriet Toompere roll (uskumatu silmapetja!). Huvitav on vaadata Hendrik Toomepere juunior juuniorit – oma vanemate geneetiline kordus, liigutustes aimatav, aga näitlejana kindlasti mitte pelgalt oma isa koopia. Ja muidugi – Jan Uuspõld – koomiline, tahumatu ja samas aimatavalt lüüriline. Kuidas samas rollis Ivo Uukkivi on? – see väärib ilmselt omaette vaatamist.





KUNSTIST ja ELUST: Ma armusin teisse sel hetkel…

28 01 2010

Tead seda tunnet, kui kunst paneb hinge laulma ja südame kiirelt lööma. Üks näitleja liigutus, üks fraas, üks silmapilk…Ma olin selle tunde juba peaagu, et unustanud, aga hakates eile lugema kogumikku “Tartu rahutused” (kui raamatu kaanest kaaneni saan, siis kirjutan ka raamatust,  meenus mulle korraga mitu kaunist kunstihetke, mis on jäädavalt mu mällu söövunud ja endiselt südant rõõmustavad.
Ilusat tuleb jagada. Siin nad on:

  • Oli 90ndate lõpp. Vist isegi 1999. Vanemuises esietendus Undi seatud “Hamlet”. Hamletina Hannes Kaljujärv. Kaljujärv oli tuntud oma pikkade, tiba salkus juustega, aga muidu selline mehine parimais aastais mees. Esietendusel astus lavale värskelt juuksuritoolist tulnud hästikukkuva lüheldasema soenguga valges siidsärgis Hamlet – jõuline ja samas nii haavatav. Mehelikult ilus. Seisis (või isegi põlvitas) käed laiali, pea kuklas ja needis oma saatust. Oh, hetk – ilus, hinge minev, traagiline…
  • 1995. aasta Jim Jarmuschi “Dead Man” filmis on kaader, mis jääb igavesti minuga. Kusjuures, kõige totram on see, et Deppi näitlejameisterlikkus ei mänginud siin ilmselt mingit rolli, pigem loomulik prillikandja ehmunud-arusaamatu pilk, kui prille ees pole. Aga kaadrist: See on see hetk, kui tütarlaps, kes Deppiga voodit jagab, jääb voodis kuuli ette, mis oli Deppile mõeldud ja siis liigub kaamera Deppi näole, mis väljendab arusaamatust ja üllatust elu ja maailma suhtes. Mis kaunis hetk…
  • Veel üks hetk. Vanemuine. 1997 vist. “12 vihast meest etendus”. Riho Kütsar oli suur ja jõuline ja siis korraga asetas oma käed lauale Ain Mäeots. Ja midagi nii veenvat ja suurt ja jõulist oli selles liigutuses ja nendes suurtes (või suureks mängitud) kätes, et hetkega oli selge – selliseks mängitud tegelaskujuga võiks minna maailma otsa.

Sellised hetked meenusid. Kuigi neid on veel kümneid. Need said jagatud.
Kui keegi raatsib, võib enese omi jagada.





ÜRGMEES ja Ühendatud Ürgmehed (2 DVD + CD)

16 01 2010

WOW!!! See kõik oligi nii hea ja paremgi veel kui ma iganes ette kujutasin. Mingi kurjam minu eluteel sättis alati nii, et ei jõudnud ma neid ühendatud mehi vaatama, aga kuna nad nüüd kenasti kodus vaadatavad on, siis lõpuks ometi õnnestus. Oi, ma olen rahul.
Kui ma oleksin Kütt, siis peaks ma vist ütlema midagi stiilis “Pe..se, Kur..ima Türah..nlased – si..ks kõvaga tehtud asi!”  Korilasena peaks ma laskuma oma tunnetest rääkimisse. Aga vot ei lasku. Ütlen lihtsalt mõned märklaused:
1. Rob Beckeri tekst on hea. Võtab naerma, mõtlema ja paaril korral isegi kriibib päris valusa tõena hinge.
2. Jan Uuspõld on …noh, kurjam, on ikka andekas! Väga.
3. Tanel Padar ja The Sun on tasemel hääd.
4. Mihkel Raud on mõnus vana rokipeer. Kiusab kitra ja laulab oma isa lugu, sellest kuidas Musta Pori Näkku loobib… Hää. Väga hää.
5. Ines on ilus nagu ime ja kuum nagu keris, millele visatud vesi aurustub enne kui silma pilgutada jõuad.
6. Tagasi Uuspõllu juurde – kordan veel ja veel ja veel – Puhas Anne (ja ilmselt ikka ka omajagu Tööd).
Oi, ma olen rahul!
10/10

PS Ürgmeest saab veel viimaseid kordi lavalt vaadata. Ühendatud mehi enam mitte.
PPS Tänud Ennule oma plaate jagamast.