…pikem. Päev muidugi. Ja valgem on. Palju-palju valgem. Ja see on hea. Ei ole veel elu mind õpetanud südamehellusega hoidma pimedat aega. Pime aeg on meil ju külm. Päevad on nirult lühikesed. Suur osa tegusat toimub pimedas. Aga pole see lõunamaa sametine ja soe pimedus, see on selline teistmoodi pimedus. Võibolla kunagi õpin hoolima neist pimedatest aegadest. Kui elu tahab, küll õpetab. Aga nüüd ma rõõmustan nagu laps valguse üle.
Tegelikult juba kaks nädalat tagasi andis lõunasel ajal tunda, et kohe kell kolm ei tõmmata pimedusekotti pähe. Aga hommikud olid minu jaoks ikka veel tumedad ööd. Aga juba esmaspäeval oli teistsugune hommik ja teisipäeval ja kolmapäeval ja eile…ja täna ma juba julgen kilgata rõõmusõnumit: ongi nii! Valgus on teel! Ja hommikud on helged-valged. Kõige pimedam on möödas ja kõige ilusam on vaid umbes 100 päeva kaugusel. Teate küll, siis kui sirelid õitsevad, toomingas lõhnab, hein on nii ereroheline, et tahaks silmale filtri vahele panna…ja hing lendab ning tundub, et kõik on võimalik, et kõik kole on möödas ja nüüd nähtav on ilu. On ELU.
Õnnelikku Valgust!:)
Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine... 