Tegelikult juhtus see juba kõik eile, aga siis tundus see kuidagi väga isiklik olema. Täna, distantsilt vaadatuna, võin juba jagada. Natuke koomiline täitsa ja võibolla aitab kunagi kedagi veel.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et kui enne üheksat õhtul on oma pere teismelised otsustanud nigeleda-nägeleda-mängida-hängida ja sa oled jõudnud tõdemusele, et isegi oma enese mõtteid sa ei kuule ja tahaks käratada, sõimelda, uksi paugutada ja võibolla isegi mõne taldriku puruks lüüa. Aga ega see siis olukorda paranda, aga vaikselt kannatamine tundub masohismi ja enesealandusena. Ja siis ma läksin algatuseks endast välja (aga vaikselt, sissepoole, ilma kisata) ja siis läksin hoopis välja. Uksest (enne panin tutimütsi pähe, jope selga, kindad kätte ja tanksaapad jalga).
Õues oli tegelikult kena.
Ei olnud külm, aga õrnalt õhkas talve. Lumi oli valge-valge. Õhust õhkus sooja, lubadusi suveks. Aga hetkel oli ilm kaunis talveunes.
Kõndisin. Hakkas hingel parem. Rõõmsamaks läks meel. Ja siis ma hakkasin neid nägema.
Tillukeis ja suuri, täiuslikke ja väheke lohakas-lohmakaid – Lumememmesid. Aga nad kõik olid üksi. Tõsi, mõned olid vähemalt teisega silmsideme kauguses, aga teised jälle polnud. See on ju kurb, kui sõpru-sugulasi ei näe. Nii ma siis hakkasin Loojaks. Lumememmede Loojaks. Tegin pisikesi memmesid oma teele. Nõnda, et igal olemasoleval memmel oleks memm, keda näha. Patsutasin memmesid ja nii sai mu kodukvartali ümber loodud Lumememmede Võrgustik.
Koduukse juurde jõudes oli majaesisele mänguplatsile tekkinud Ühele Suurele Memmele lisaks Kaks Keskmist ja seda ilma minu abita.
Ja kurjad mõtted peast ning kibedus hingest olid kadunud. Vot, selline teraapia.
PS Kuna ma ei suutnud oma piltide hulgast leida ühtegi Lumememme-pilti ja eile mul, kurjusega hinges, kodust lahkudes ei olnud ja kaamerat kaasas, siis pilt on hoops päevalille-lapsest. Noh, selline Lootuse-Ootuse sümbol.
Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine... 