FOTO: Minge vaadake peegleid ja ilma

Keskraamatukogus on Andres Tarto fotonäitus “Päevinäinud peeglid”. Soovitan minna ja vaadata.
Vanade peeglite sees on aeg lukus. Nad peegeldavad seda, mida on harjunud peegeldama. Ja see kõik on omakorda pildi sisse püütud. Nostalgilised aheldatud hetked. Meie ühine minevik, meenuvad sarnased mälukillud. Heegeldatud pitslinikud, vanad fotod kummuti pääl, sekka mõned uuemad, mis lastelastest koolis tehtud. Padjad ja pitsid, säng ja nagi.
Minge vaadake. Vaadake meie eneste mineviku sisse, mõni hetk isegi oleviku sisse. Me ju ei tea, mida peegeldavad aastate pärast praegused klaas ja nikkel.

Viide näitusele on siin. 

 

Väliseesti foto ja Eesti kunst paguluses: natuke pikemalt

Nagu ma eelmises postituses tõdesin, tuleb uuesti minna vaatama. Kummastav on see, et mõlema näitusega on kaasnenud mitme mõttekuhja jagu mõtteid, milledele vastuste otsimine enese seest on tibake isegi häiriv. Alustuseks hoiakutest. Nendest, mis meie alateadvuses on olemas isegi siis, kui me püüame säilitada kombekat välist külge ja nentida, et “oh, mis te nüüd, MINUL ei ole mingeid eelarvamusi”. On ikka küll.
Nimetus Eesti kunst paguluses lõi koheselt mõttekujundid: hala, itk, külm, jõle, kannatused, nälg, vaesus, must-lagi-meie-toal…Suhteliselt lame mõttekäik, triviaalne, aga mis teha – ja nii ongi! Õnneks polnud näitus 100% selline.  Jah, oli kannatusi ja õõva, põgenemist ja masendust. Aga ometi oli ka heledust ja valgust, vormimängu ja puhast rahvusvälist loomingut. Ja ise olin loll, et ei suutnud pöörata end loomingut vaatama vaid püüdsin ikka seda kannatamise poolt vaadata ja leida. Sestap peangi uuesti minema. Ja vaatama uue nurga alt. Loll ja eelarvamuste küüsis (ning neile oma otsinguis toitu otsiv) naine!!!

Väliseesti foto. Ka see väljapanek vajab uuesti ja uuesti vaatamist. Tegelikult näidatakse nii erinevaid teemasid, nii erinevatelt inimestelt. Nii mõnegi väljapaneku puhul pole tegelikult ju fotograafi rahvus oluline (Berliini müüri langemine, õhuruumi aerofotod, Inglise Kuninganna kroonimispidustused). Aga on fotosid, mis jutustavad just seda “väliseestlase lugu” (Eric Soovere, Karl Hintzer). Minu silma jaoks väga lummavad pildid. Iga foto hakkab jutustama oma lugu – lugu sellest, kuidas elati või lugu sellest, kuidas taheti näidata, kuidas elati. Hunnitud interjöörid, inimesed oma elu eksponeerimas…See on kummaline tunne, mis (vähemalt mind) valdab neid kinnipüütud hetki vaadates. Palju mõtteid tekitav; mingit oma lugu minu peas elama hakkavad lood; mõnikord isegi natuke piinlikuspiiril mängivad oma hetkelises intiimsuses. Tegelikult oleks tahtnudki näha just sellist kogumikku: kogumikku “nende heast (ja halvast) elust Seal ja Teel Sinna.

Pildiks näituselt: Eric Soovere. Perega kodu juures Cincinnatis. 1953. Erakogu

FOTOD: Sergei pildid vaadata. Heategu ka seotud.

Mulle meeldis. Omapärane. Noore inimese maailma tõlgendamine. Kindlasti kümne aasta pärast tõlgendab veel huvitavamalt.
Heategevusliku poole eest 12 lisapunkti. Tubli poiss.

Kes ei saanud aru, millest räägin, klikaku siin.