RAAMAT: Ave Ungro. MINU KOLUMBIA. Lend papagoi nokal

Ütlen kohe algatuseks, et hästi kaheseid tundeid ja mõtteid tekkis seda raamatut lugedes. Tõsi, Kolumbiat on selles raamatus ka. Ja sealseid inimesi. Aga puudu jäi, rohkem oleks tahtnud (mitte küll selleks, et seda nüüd reisijuhina kasutada, aga..). Oleks tahtnud, et oleks natuke rohkem näidatud elu ja olu, lastud toidul maitsta ja silmal mõnuleda.

Lugude soovitused peatükkide manu, see on hea mõte. Kuna olen laisk, siis kõiki lugusid ei leidnud, aga ma arvan, et teen seda ühel heal päeval sirvides taas raamatut ja mõeldes.

Minu Kolumbia on tegelikult väga isikliku avastamise ja kogemise ja kogemuse saamise lugu. Autor on avameelselt kirja pannud, mis temaga juhtus, aga samas jätnud selle teema laiendamata. Ma olen muidugi ahne ja ablas ja küüniline, aga kui mulle juba nii palju on lubatud näha ja teada saada, siis tahaks ikka rohkem. Tahaks otse teada, et mis tunne täpselt oli, miks ja kuidas…Mis tunne on päevast päeva elu mitmel otsal põletada? Mis mõtted peas ringmängu mängivad? Mis tunneb ihu ja mida hing? Kui lähedal või kaugel sel hetkel on keha mõistusega? Kui suur on üksindus keset inimesi? Mis maitsega on armastus? Mitmeid küsimusi.

Võib-olla on seda liiga palju oodatud. Võib-olla on see üle hea maitse piiri. Aga ma oleks tahtnud teada, et mõista.

PS Tänud raamatulaenajale:)!

PPS Elul on vunki ja hoogu (rääkimata tööst), sestap on paljud mõtted kirja jäänud panemata ja jagamata. Parandan end. Ma loodan…

RAAMAT: Ene Timmusk: Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal.

Minu Kanada ja olümpiamängud Kanadas käisid kenasti kokku.
Minu Kanada on Mina-sarja raamatutest üks parimatest (kui mitte parim!) oma stiili, ülesehituse ning läbimõelduse poolest. Väga hea töö. Kuigi üks küsimus jäi nende lubatud promillide kohta roolis. Ikka vist 0, (number) on õige, mitte 0,0 (number). Aga kui aus olla, jäi mul kontrollimata. Aga see on detail.

Raamat ise on põhjalik ja aus. Autor kirjeldab oma elu ja kohanemist ning eestlaseks jäämist ja eestlaseks olemise õpetamist. Lugeja saab omajagu teadmisi nii maast kui rahvast kui kommetest. Väga suur osa raamatust (aga ju siis ka autori elust) on pühendatud eestlusele välismaal. Ei saa anda hinnangut oludele ja asjadele, mis on minust lugejana kaugel. Siit kaugelt kodumaa pinnalt lugedes tundusid nii mõnedki asjad natuke…vanamoelised ja võõrad. Samas, on ju Kanadas vana ja väärikas (välis)eestluse kants ning see on oma kindla jälje jätnud kohalikku nn eestluse-kultuuri.

Tänud autorile oma (pere)elu jagamise eest. Tänud avameelsuse eest. Ja siiralt soovitan, et tulge rohkem kodumaale ja vaadake, milline see meie elu hetkel on. Maailm on ju tegelikult üks.

8,5/10

RAAMAT: Kätlin Hommik-Mrabte: Minu Maroko

Maroko. Selle riigiga seostuvad minu veidras mõtteühendustes märksõnad: apelsinid ja päike. Asusin raamatut lugema ootusega, salajase rõõmuootusega hinges. Lootsin… (Saan siinjuures muidugi aru, et on rumal loota ja oodata midagi konkreetselt raamatult. Aga samas, me ju valime oma lugemisvara ikkagi mingite kriteeriumite ja ootuste järgi.) Lühidalt: lootsin Maroko igapäevaelu kirjeldusi läbi võõras keskkonnas kohanenud naise silmade ja tunnete läbi. Lootsin armastuse jagamist, armastuse, selle maa vastu, nende inimeste vastu. Lootsin lugu – võõras, kes sai omaks; võõras maa, mis õpetas ennast armastama. Aga autor kirjeldab Marokot kiirete ja pealiskaudsete jutupiltide kaudu. Pigem on see turisti ülevaade, mitte kirjeldus maast, mida võiks nimetada sõnaga MINU.  See  on “mida mina nägin” ülevaade. Ja selleski žanris väherääkiv.

Autor on keskendunud pigem suhtele mina-islam. Aga ka see liin on pigem õigustav. Armastust (ka maailmavaate, religiooni vastu) ei pea õigustama, seletama. Armastust peab jagama, õige armastus kiirgab armastust endastmõistetavalt. Või, et vähemalt mina arvan nii.
Vabandan autori ees. Ju me “mõteleme erinevates tähestikes”. Samas soovin aga talle rõõmu ja armastust tema elus ja valikutes. Rahu hinge. Tervist kodakondsetele.
5,5/10

PS Ja raamatut Marokost: tema elust ja ilust, loodan ma kunagi siiski oma lugemislaualt leida. Kui keegi osakab soovitada, olen tänulik.

RAAMAT: Airi Ilisson-Cruz: Minu Austraalia. Kuidas ma vahetasin raha aja vastu

Üks õnnelik lugu. Õpetlik ka. Õpetlik neile, kes plaanivad kaugel maal lihtsat (haridust ja kvalifikatsiooni mitte nõudvat)  tööd tehes maailma näha ja vaadata. Eks tunduvad need tagasitulnute jutud, mis kamina ees kõneldud, tagasivaatavalt ikka ilusad ja kerged, mõnikord naljakad olevat, aga Minu Austraalias on nii mõnedki seigad päris otsesõnu kirja pandud, et …kokkuvõttes on need piimajõed ja pudrumäed ikke jupp maad madalamad ja elu keerulisem. Ja raske, raske füüsiliselt, isegi siis kui hinges on vaid augud, mida kaugele mindi uute emotsioonidega lappima.
Aga Minu Autraalia pole pelgalt üks töö ja vaev, teismoodi maailm ja mina lugu. See on omamoodi väikene muinasjutt ka. See kõige vanem ja ilusam: kuidas kuukiirtes kahes üksikust hingest saab üks ja hiljem tullakse kuldne kuu selgas ja …ja nüüd on autoril oma kodu kaugel ja oma kallis kodus ja tillukesed jalad tatsavad sooja päikese all. Kaugel ja samas nii lähedal – nii võib vist öelda selliste lugude puhul. Peamine, et jaguks ikka pikalt-pikalt selle kuu kiiri…

Kokkuvõtvalt:

• Alapealkiri, et vahetati raha aja vastu, võiks olla täpsem – raha vahetati elu vastu. Igas mõttes:)
• Vabandatagu mu rumalus. Olen raamatut korduvalt ja korduvalt vaadanud ja vat, ei tunne ma seda taime, mis esikaanel. Kas mõni tark võiks mind harida? (Ma loodan, et see on ikka taim, mitte näiteks kohaliku algse jalgpalli käepärane mudel).
• Ja kõigi nende Minu-sarja raamatute puhul tunnen ma puudust enamatest piltidest. Eks see ole nii, et kui autor nii avameelselt oma elust kirjutab, siis tahaks ju ka juba nn perealbumi kiigata. Võibolla oleks abiks kui võimalusel oleks raamatuga nn kaasas link, kust huvilised saaksid veelgi rohkem pildimaterjali. Sama album omakorda võiks ju tekitada huvi siis ka raamatut lugema… Vat selline mõte tekkis.

RAAMAT: Kristiina Praakli: Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mulle ei meeldinud. Ei meeldinud autori …kriitilisus. Ma mõistan, et viga võib vabalt olla lugejast tingitud. Seni on mulle tundunud, et inimesed, kes “Mina…” raamatuid on kirjutanud, on mingit serva pidid oma hingega sügavalt antud maa ja rahva küljes kinni.
Minu Itaalia, aga on pigem kriitiline kõrvaltvaade autori poolt, kes end positsioneerib Põhjamaalasena. Põhjamaalasel on kindel teadmine, kuidas maailma asjad peavad olema ja toimima, itaallased (st küll genovlased) toimivad ja toimetavad aga teistmoodi.
Tegelikult häiris mind hoopis see, et uus kogemus, teise rahvuse teised/uutmoodi kombed jne ei tekitanud ühtegi rõõmsat äratundmist-meeldejätmist-kogemist jne. Rõõmu ei olnud, kirge ei olnud…
Tahaks klassikuid meenutades küsida: Mäherdused nood genovlased siis rovva arvates olema peaksid?
Aga, et mitte ise samasse kraavi komistada, siis – igal meist on õigus oma nägemusele ja selle jagamisele. Ma loodan vaid, et minu isklik Genova kogemus saab olema hulga värvilisem, vürtsikam ja rõõmsam.
Eks me vaata ilma ja inimesi ikka läbi oma silmade, iskliku kogemuse ja tõlgendame läbi iseloomutüübi.

6/10

RAAMAT: Kaja Saksakulm Tampere: Minu Soome. Üksinda omade seas

Algatuseks pean kohe ette vabandama, et kutsun autorit tema blogi kohaselt Karuemaks. See on nii armas ja harjumuspärane, sest olen ikka tema blogil silma peal hoidnud. Tänan teda jagamast nii blogides pilte/mõtteid/retsepte  kui tänud juba alguses raamatus jagatu eest. Ja õiendan juba ka koheselt selle ära, et ma armastan Soomet ja soomlasi, vähemalt selle vähese põhjal, millega/kelledega mina olen kokku puutunud.
Raamatust nüüd. Õigemini Karuemast, kes läks Jyväskylä Ülikooli natukeseks tööd tegema. Ja kuidas natukesest on saanud palju. Tegelikult on Karuema Soome-raamat selline natuke meditatiivne aruanne, et kes nad on ja kuidas nad on ja millised nad on ja kas on ikka omad või võõrad. Sekka võrdluseks, et kes oleme meie ja kuidas meie toimime ja kas vahe Meie ja Nende vahel on suur kuristik või on see ühe ja sama munakivitee kaks serva.
Karuema oskab detaile näha ja üldistada, oskab mõtsikleda. Tegelikult peaks ütlema, et nii nagu Karuema on suure ja sooja südame ja avala hingega naine, selline on ka tema nähtud Soome. Karuema armastab Soomet ja paneb ka lugejad armastama. Aga ilmselt Karuema moodi naine ei elakski maal, mida ta ei armasta ega teeks tööd, mis teda ei innusta. Vot nii.
Lugege – see on puhas hoolivus ja armastus.
10/10
PS Teades Karuema armastust karude vastu: mul on ka oma Väga Oluline Karu. Mul ei ole küll nii suurt südant kui Norsul rullatuolissa ja oma Väga Olulist Karu ma kinkida ei saa, aga ma luban, et lähiajal ma kingin Karuemale ühe vahva pildi oma Väga Olulisest Karust. Tänudega:)