FILM: Leedi Chatterley/Lady Chatterley

Pascal Ferrani film baseerub D. H. Lawrence romaanil “John Thomas and Lady Jane”, mis ilmus 1927. See on üks (varasem ja õrnem) kolmest “Leedi Chatterley armukese” versioonist.
Omal ajal pornograafiliseks ja skandaalseks ning keelatuks kuulutatud-osutunud lugu omab oma võlu ka tänapäeval. Noor abielunaine Constance Chatterley (Marina Hands), kombekas ja tasane püüab toime tulla oma sotsiaalse rolliga ning hinge-keha vajadustega. Tema aristrokraadist abikaasa (Hippolyte Giardot) on I ilmasõjas viga saanud, ratastoolis ning mehena mittetoimiv. Noore leedi vaim ja ihu hakkavad tasapisi talle osaks saanud elust närbuma. Arstid füüsilist häda ei leia, aga elurõõm on kadunud ja tervis niru. Eks soovitatakse noorproual rohkem looduses liikuda.
Leedi Chatterley kohtub kohaliku metsavahi Parkiniga (Jean-Louis Coullo’ch). Metsavaht on lihtne mees, elab lihsat elu looduse ja iseenesega tasakaalus. Kui tema uksele ja ellu ilmub nägus proua, kelle kaunitesse silmadesse on kirjutatud küsimus, siis ürgsel loodusmehel pole kaua vaja, et küsitule vastus anda. Leedi Chatterley käigud metsavahi juurde muutuvad pidevateks, leedi kurvameelsus on ravitud ning ta avastab naiseks olemise füüsiliste rõõmude maailma. Tema maailm ja vaated sellele laienevad – leedist ei saa küll mitte uus inimene vaid täiuslikum ja enda saatust juhtiv naine.
Film on pikk, aga tasub vaatamist. Kaunis loodus, jutustuse aeglane kulg, delikaatsed aga samas ehedad ning mõjusad intiimsed stseenid, vähene dialoog ja ääretult hea näitlejatöö. Ainuüksi Marina Handsi silmad jutustavad rohkem kui telliskivipaksune romaan.
2006. aastal võitis film viis Césari auhinda, seda nii parima filmi kui parima naisnäitleja, parima operaatoritöö, parima kostüümi ja parima adapteeritud stsenaariumi eest.