FILM: Detsembrikuumus

Jah, Detsembrikuumus on propagandafilm. Ja kohe alagatuseks ütlen, et mina olen seda meelt, et selliseid filme on vaja. Mida väiksem rahvas, seda rohkem on tal vaja lugusid (laule, filme etc), mis kinnitaksid ühte kuulumist ja juuri pidi ajaloos kinni olemist.

Selge on see, et iga põlvkond vaatab seda filmi erinevalt. Palju sõltub isiklikust ajaloolisest-poliitilisest kogemusest, palju ka koolihariduse jagamise ajal jagatud teadmistest ja hoiakutest. Selle filmi ilmselt tänuväärseim vaatajaskond on teismelised kooinoored, kellede jaoks on antud teemavaldkond küllaltki tühi valge leht, millele nad siis selle filmi läbi mingi loo kirjutavad.

Filmist enesest. Eks me vaata ju kõiki kodumaiseid filme mitme pilguga. Esiteks on vaatame näitlejaid antud rollis ja siis tuttavaid võttekohti ja siis kolmandana ehk lugu ja seda kuidas see üles võetud ja esitatud on.

Kui nüüd aus olla, siis eks see lugu ise on üles ehitatud küllaltki nirult. Et nagu oleks lugu ja nagu poleks ka. Mitmed esile kerkivad tegelased ja nende omavahelised suhted, mis võiksid loo tekitada, või vähemalt kõrvallugu jutustada, jäävad jutustamata. Ja tunduvad kusjuures kõvasti huvitavamad kui pakutav noore pere keskne lugu. Kahe juhtkommunisti omavaheline intriig, lisaks veel kolmandaks nurgaks Kingissepa lesk, tundub huvitav, aga vat, seda ei jutustata, ainult paar vihjekest antakse.

Liiga palju tundub olevat auru läinud püssipaugutamisele. Efekt on (ja mitte kõige hullem), aga mis inimeste mõtetes ja hingedes toimub, milline oli üldse tollaste inimeste hoiakud. Oli ju ka tollal majanduslikult niru aeg…

Esimesel vaatamisel jäid silma kaks head kohta, aga kahjuks oleksid nad nagu teisest filmist – liiga teistmoodi on nad selle filmi jaoks. Mõtlen kindral Põdderi efektset sisenemist lõbunaise korterisse, et “paar pauku” aknast teha ja Juristi (Anvelti) ja Elis Kingissepa eelmängu suitsunurgas.

Kark mängis hästi, Malmsten ja Carmen Mikiver olid päris head. Kuigi Carmen Mikiveri Elis Kingisseppa oleks tahtnud rohkem näha – jõuline “paha”, põhjendatud missiooniga. Ülejäänud rollide puhul kippus kõrvus helisema fraas “joonistatud mehed”. Sellised lihtsad rollilahendused, milliste puhul ei jää usutavat tunnet, et neil mängitavatel tegelaskujudel on minevik ja elulugu.

Kokkuvõtteks. Tegelikult oli veel üht, teist ja kolmandat, mis ei olnud tee minu tassile, aga olgu. Plusspoolele võib kanda selle, et kogu filmi vaatamise jooksul ei vaadanud ma kordagi kella. Ja suur töö on tehtud. Pildikvaliteet oli hea ja heli samuti. Rohkem Eesti filme!

6,5/10

PS Filmi ametlik kodukülg (kust pärineb ka sissekande juures olev foto):

http://www.detsembrikuumus.ruut.com/

PPS Igaüks, kes selle nüüd läbi luges (ja filmi näinud on) võiks ju oma muljed ka siia kirja panna:)

FILM: Kus on Bob Dylan?/I’m Not There

Selle filmi puhul oleks lihtsam alustada eitustest, et mida kõike see film ei ole. See ei ole dokumentaalfilm. See ei ole üldse ameerikalik film. See ei ole tõsieluline eluloofilm. See ei ole ka puhas väljamõeldis. See ei ole film, mis annaks vastuseid. Pigem on see film, mis näitab ühe inimese, looja, kulgemist läbi aja; tema muutumisi ja arengut; tema alteregosid (või siis erinevate eluetappide “minasid”, kes tegelikult saadavad teda terve elu); ja see peategelane on inspireeritud Bob Dylanist.
Sai keeruliselt kirja. Aga sama keeruline on filmi alguses nn ree peale saada, sest kujundeid ja tegelasi on palju, aga natuke vaadanud, hakkab pilt selginema. Film, nagu need nn stero-peitpildid, millede vaatamiseks pead natuke oma vaatenurka muutma ja kahetasandilisest sigrimigrist tekib ruumiline muster, millest kolmemõõtmeline kujund välja vaatab. Kusjuures mõned nn näevad neid pilte imelihtsalt ja teised kõõritavad silmad kõveraks ja ei näe midagi rohkemat kui arusaamatu värviline plätakas. Sama on selle filmiga, nii arusaamise kui tasandite osas.
Tsiteerides üht filmikangelase minadest: “Lähen magama, olen üks persoon, kui ärkan, olen keegi teine. Ma ei tea, kes ma olen.” Filmitegijad pakuvad vaadata erinevaid minasid. Näiteks mustanahalist jõnglast, kes kitarri mängides mööda maad rändab, vanade aegade laule laulab ja malbe naeratuse saatel valetab (Marcus Carl Franklin) või 60ndate aastate kuulsuse tipul olevat muusikut (hiilgav roll Cate Blanchett’ilt) või vananenud Billy the Kid’i (Richard Gere), noort tormleva hingega poeeti (Beb Wishaw), lahutatud näitlejat (Heath Ledger). Iga minatüübiga kaasnev osa filmist on üles võetud erinevas stiilis, loomingulisi austusavaldusi on nii Fellinile (8 ½), Jean-Luc Godard’ile kui Sam Peckinpah’ile.
Kui eestikeelses pealkirjas olevale vastust otsida, siis sobib hiilgavalt selleks originaalpealkiri. Bob Dylan ei ole siin – ta on juba mujal.
9/10

FILM: Angel

Filmil on mitu erinevat kihti. Oleneb kuidas ja mida vaadata. Pindmine kiht jutustab romantilise loo Edwardi-aegsest Inglismaast, milles kitsastes oludes sirgunud neiu enese eluunistust ellu viib. Angelica (Angel) Deverell (Romola Garai) eluunistuseks on saada suureks kirjanikuks, rebida ennast lahti vürtspoodniku tütre elust, saada ümbritsetud luksusest ja olla suurilmadaam. Selle kõik ta ka peagi saavutab – temast saab noor edukas ilus rikas armastusromaanide kuninganna. Elu, mida ta elab on samasugune roosa-pitsiline-ülevoolav-tehislik-ebareaalne. Ellu murrab armastus, kunstnik Esme (Michael Fassbender), kelles on tegelikult samasugused karmid iseloomujooned nagu Angelis. Suur hulk hoolimatust, egoismi ja pealiskaudsust. Angel, kes oli pühendunud kirglikult kirjanikuks saamisele ja olemisele, pühendub nüüd sama kirglikult armastajaks olemisele. Ja nagu klassikalisele romantilisele loole omane, elu räsib kangelasi (või antikangelasi, kuidas vaadata) ning on kaks võimalust kas õnnelik või õnnetu lõpp. Kes lõpuni kaeb, näeb ise.
Loo teevad vaadatavaks nn teise kihi elemendid. Esiteks on film üles võetud nagu ühte “tõelist romantilist seepi” üles võtma peab. Kui autoga sõidetakse või reisi.ollakse, siis on need stseenid halva stuudiotaustaga; kui tegelane kannatab või rõõmustab, siis reeglina kannatab/rõõmustab ka loodus; kui vaene elu, siis hallid toonid, kui rahakas, siis värvide pillerkaar. Kostüümid on omaette vaatemäng.
Kolmas kiht on vastandamiste kiht. Ja see pärineb ilmselt algromaani autori (Elizabeth Taylor, kirjanik Taylor, näitleja nimekaim) sulest. Neid vastandamisi on palju ja kuigi nad mõnikord on vägagi tehislikud, on neid nauditav filmis näha ja leida.
Need mitmed kihid teevadki filmi.
7/10