Minu Nepaal on taaskord isemoodi maailma- ja eneseavastamise raamat. Kaia-Kaire Nepaal on suuresti need konkreetsed lapsed ja see konkreetne lastekodu. Ja siis on tema Nepaal temas eneses, selles mis radu pidi mõtted käima hakkavad, selles, kuhu olulised asjad lahterduvad.
Eemal olles muutuvad alati olulised asjad nähtavamaks ja vähemolulised ei sega enam olulist nägemast-tundmast-ära tundmast.
Kokkuvõtvalt on autori üle hea meel ja ilmselt peab head meelt tundma ka nende lastekodulaste üle.
Oli turgutav ja rahu külvav lugemine. Paar märkust ka:
- Mulle meeldib Nepaal, mitte Nepal. Vanamoodne nagu ma olen. Igatahes on suu- ja silmakohasem.
- Kohati jäi raamatus häirivaks, et autor oli kokku kirjutanud mitme Nepaalireisi lood ja muljed (kuigi ta hoiatab selle eest raamatu alguses). Lugejana ei saanud ma mõne koha peal aru, et kaua autor oli kohal olnud, kaua ta oli nende inimestega suhelnud jne. Natukene häiris.
- Ja siis: raamatuga sobivalt räägiks ma ühe mõistuloo ilmestamaks autori ja lastekodu omaniku/juhi Bikashi (vabandust, kui eksisin kirjapildiga) omavahelist suhestumist. Lugu siis:
Kaks munka läinud jõest mööda. Jõe kaldal kaunitar, kellel vaja üle jõe minna. Võtnud siis üks munk kaunitari sülle ja kandnud süles üle jõe. Jätkanud mungad oma rännakut ja paari tunni pärast hakanud üks munk teise kallal võtma, et kas see ikka oli väärikas ja nende seisusele kohane, võtta selline ilus ja noor naine sülle. Selle peale kostnud see munk, kes kaunitari üle jõe kandis: Näe, minul kaunitar ammu meelest ja hingest, aga sina kannad ikka patuseid mõtteid enesega kaasas. Vot nii:)
9/10
Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine... 