KULTUURIAMPS: August Künnapu. Pühad hetked lihtsa inimese elus.

August Künnapu maalid on minu silmale kui üks  rõõmsavärviline pop-dekadents. Inimesed tema “varastatud-püütud hetkede” maailmast on kui rahu ise. Sellise maailma inimesed, kus baidid ja bitid ei läbista universumi. Neil inimestel on aega. Nende oma on veel kogu maailma aeg. Süütud püütud kadunud ilma hetked.
Midagi sellist. Mulle meeldib.
Näitus on Draakoni galeriis kuni 9. juunini näha (ja pildid osta).

PS: Künnapu on kultuuriajakirja “Epifanio” peatoimetaja ja väljaandja. Tema maaliloomingut on tunnustatud 2007. aastal Konrad Mäe nimelise preemiaga.

ELUST ENESEST: Rõõmus kunst kaubanduskeskuses

Selline rõõmus kunstiprojekt nimega Aitab talvest!!! kasvab ja rõõmustab Kristiine keskuses. Minule tegi küll naerukurrud südamesse.
Autor kinnitab, et kui kevad ei taha tulla, siis tuleb ise kevad teha. EKA Avatud Akadeemia koolitöö. Autor Merle Vinnal, juhendaja Inessa Josing.
Kevadet!

This slideshow requires JavaScript.

Väliseesti foto ja Eesti kunst paguluses: natuke pikemalt

Nagu ma eelmises postituses tõdesin, tuleb uuesti minna vaatama. Kummastav on see, et mõlema näitusega on kaasnenud mitme mõttekuhja jagu mõtteid, milledele vastuste otsimine enese seest on tibake isegi häiriv. Alustuseks hoiakutest. Nendest, mis meie alateadvuses on olemas isegi siis, kui me püüame säilitada kombekat välist külge ja nentida, et “oh, mis te nüüd, MINUL ei ole mingeid eelarvamusi”. On ikka küll.
Nimetus Eesti kunst paguluses lõi koheselt mõttekujundid: hala, itk, külm, jõle, kannatused, nälg, vaesus, must-lagi-meie-toal…Suhteliselt lame mõttekäik, triviaalne, aga mis teha – ja nii ongi! Õnneks polnud näitus 100% selline.  Jah, oli kannatusi ja õõva, põgenemist ja masendust. Aga ometi oli ka heledust ja valgust, vormimängu ja puhast rahvusvälist loomingut. Ja ise olin loll, et ei suutnud pöörata end loomingut vaatama vaid püüdsin ikka seda kannatamise poolt vaadata ja leida. Sestap peangi uuesti minema. Ja vaatama uue nurga alt. Loll ja eelarvamuste küüsis (ning neile oma otsinguis toitu otsiv) naine!!!

Väliseesti foto. Ka see väljapanek vajab uuesti ja uuesti vaatamist. Tegelikult näidatakse nii erinevaid teemasid, nii erinevatelt inimestelt. Nii mõnegi väljapaneku puhul pole tegelikult ju fotograafi rahvus oluline (Berliini müüri langemine, õhuruumi aerofotod, Inglise Kuninganna kroonimispidustused). Aga on fotosid, mis jutustavad just seda “väliseestlase lugu” (Eric Soovere, Karl Hintzer). Minu silma jaoks väga lummavad pildid. Iga foto hakkab jutustama oma lugu – lugu sellest, kuidas elati või lugu sellest, kuidas taheti näidata, kuidas elati. Hunnitud interjöörid, inimesed oma elu eksponeerimas…See on kummaline tunne, mis (vähemalt mind) valdab neid kinnipüütud hetki vaadates. Palju mõtteid tekitav; mingit oma lugu minu peas elama hakkavad lood; mõnikord isegi natuke piinlikuspiiril mängivad oma hetkelises intiimsuses. Tegelikult oleks tahtnudki näha just sellist kogumikku: kogumikku “nende heast (ja halvast) elust Seal ja Teel Sinna.

Pildiks näituselt: Eric Soovere. Perega kodu juures Cincinnatis. 1953. Erakogu

KUNSTIST ja ELUST: Ma armusin teisse sel hetkel…

Tead seda tunnet, kui kunst paneb hinge laulma ja südame kiirelt lööma. Üks näitleja liigutus, üks fraas, üks silmapilk…Ma olin selle tunde juba peaagu, et unustanud, aga hakates eile lugema kogumikku “Tartu rahutused” (kui raamatu kaanest kaaneni saan, siis kirjutan ka raamatust,  meenus mulle korraga mitu kaunist kunstihetke, mis on jäädavalt mu mällu söövunud ja endiselt südant rõõmustavad.
Ilusat tuleb jagada. Siin nad on:

• Oli 90ndate lõpp. Vist isegi 1999. Vanemuises esietendus Undi seatud “Hamlet”. Hamletina Hannes Kaljujärv. Kaljujärv oli tuntud oma pikkade, tiba salkus juustega, aga muidu selline mehine parimais aastais mees. Esietendusel astus lavale värskelt juuksuritoolist tulnud hästikukkuva lüheldasema soenguga valges siidsärgis Hamlet – jõuline ja samas nii haavatav. Mehelikult ilus. Seisis (või isegi põlvitas) käed laiali, pea kuklas ja needis oma saatust. Oh, hetk – ilus, hinge minev, traagiline…
• 1995. aasta Jim Jarmuschi “Dead Man” filmis on kaader, mis jääb igavesti minuga. Kusjuures, kõige totram on see, et Deppi näitlejameisterlikkus ei mänginud siin ilmselt mingit rolli, pigem loomulik prillikandja ehmunud-arusaamatu pilk, kui prille ees pole. Aga kaadrist: See on see hetk, kui tütarlaps, kes Deppiga voodit jagab, jääb voodis kuuli ette, mis oli Deppile mõeldud ja siis liigub kaamera Deppi näole, mis väljendab arusaamatust ja üllatust elu ja maailma suhtes. Mis kaunis hetk…
• Veel üks hetk. Vanemuine. 1997 vist. “12 vihast meest etendus”. Riho Kütsar oli suur ja jõuline ja siis korraga asetas oma käed lauale Ain Mäeots. Ja midagi nii veenvat ja suurt ja jõulist oli selles liigutuses ja nendes suurtes (või suureks mängitud) kätes, et hetkega oli selge – selliseks mängitud tegelaskujuga võiks minna maailma otsa.

Sellised hetked meenusid. Kuigi neid on veel kümneid. Need said jagatud.
Kui keegi raatsib, võib enese omi jagada.