ELU: Võõra maa lust ja lõbu kodusel kombel

Alguses oli kõrvits.
Hiljem oli kurilatern, restitäis kõrvitsaküpsikuid ja taldrikutäis röstitud seemneid.
Nüüd tuleks veel G-kategooria kurifilme vaadata. Aga selleni on veel aega. Õhtu pikk.
Lusti kõigile!

TOIT: Hetki toidumessilt

Sai toidumessil käidud. Sai igasugust söögikraami maitstud ja joogikraami mekitud. Panen siia mõned eredamad hetked/maitsed. Algatuseks siis tekst ja pildid nende sabas.
1.  Tootsipeenra ökopastad. Pole senini ise proovinud, aga kindlasti proovin. Tundusid erutav-ehutav-huvitavad. No näiteks nõgese või mustikatega ökopasta. Kõlab ju nagu seiklus. Nende kodukülg on siin: http://www.teraviljatoode.ee/
2. Breti juustud. Nemad on juba minu ammused maitsesõbrad. Eriti nende maitsestatud kriuksujuustud. Nende kodukülg on siin: http://www.breti.ee/
3. Igasuguseid tooteid pakuti pimetestida. Õllekest testisin. Polnud midagi vapustavat, aga polnud ka paha. Kõrgeimad punktid sai minult klassikaline hele õlu. Kõik porterid ja tummised õlled olid kahjuks kehva maitsega. Aga ega neid tohigi nuusutada/vaadata/mekkida plasttopisdest. Selle kaela võib nende kehvapoolse etteaste veeretada küll. Arvan, et hele õlu võis olla Saku Klassikaline, aga pole kindel. Testi läbiviiv tütarlaps oli kõigutamatu ja kindlameelne, ei kinnitanud ega lükanud ümber ühtegi mu arvamust. Tõeline materjal luurefirmale:)
4. Parim jalapeno. Ausalt. Kahjuks ei mäleta maaletoojat, aga jätke purk meelde. Mõnus, terav ja just jalapeno-terav, mitte äädika-terav. 12 points.
5. Väga hääd turundustööd tegid ühe viina maaletoojad. Poiss väljapaneku juures oli jutukas ja vaimukas; tütarlaps, kes saalis ringi käis ja toodet maitsta jagas oli silmapaistev ja kaunis ning viinake oli puhta maitsega. Rääkimata sellest, et pudel on ahvatlev.
Kokkuvõtvalt: tegelikult oli veel mitmeidki eredaid hetki. Boonustrackiks kõrvalsaalis olnud taluturg.

1. 

2. 

3. 

4. 

5. 

TOIT: Võileivad…mõnuzzzz

Kristiine Keskuse uue osa II korrusel on nüüd meie päris oma kodumaine võileibade kiirlett. Või kuidas seda nüüd peakski nimetame. Ametlik nimi on XPRS Deli. (Kui natuke eht-eestlaslikult toriseda, siis üks hää maakeelne nimi oleks ju parem olnud: Võileibade Valitsejad, Vatsatäis Võikusid, Kärme Kõhutäis jne). Aga nimi ei riku meest, rääkimata võileibade maitsest.
Aga päris mõnusalt maitsevad. Ise saad valida, mille peale ja mida pannakse. Ja valida on üpris laias valikus. Tegijad lubavad, et nad muudkui koostöös sööjatega püüavad aina täiuslikuma võileiva poole. Edu neile! Tee on õige ja maitse juba praegu hea. Armsad on nad ka seal leti taga asjatades.
Kohapeal unustasin ütlemast, et pange valikusse ikka viilutatud keedumuna (või vutimuna) ka. Praemunalgi võiks (eriti meeste seas) minekut olla. Ja vat, ei mäleta, kas marineeritud kurgid olid valikus?
Edu ja häid võileibu:)!

ELU: Argentiina tango, mu arm

Nüüd ma tean. Kui ma võiks ja saaks valida enesele “vaba-kui-tuul-kui-metsik-hobune” elik “söö-palveta-armasta” aasta, siis ühe valikuna läheksin ma kindlasti Argentiinasse tangot õppima.
See 19. sajandi lõpus Rio de Plata ümbruse linnade puhvetites kirest ja ihast, ilust ja alkoholist, hinges olevast rõõmust ja kibedatest pettumustest jutustatud lugu on tänini lummav. Erk ja kibemagus. Ilus. Hästi tantsitult kindlasti isegi nii intiimne, et kohati on natuke isegi piinlik vaadata.
Tegelikult ei oskagi ma veel seda kõike sõnadesse panna, sest Argentiina tango on kahjuks üks nendest tantsudest, mida ma ei oska. Ja kui pole ise varbast juustejuureni tunnetanud, siis ei ole ju midagi süvitsi kobiseda. Saab ainult jagada seda, mida silmailuks nähtud.
Panen siia ka kaks USA eelmise hooaja Tantsud Tähtedega Argentiina tango linki. Neis jääb seda intiimsuse hetke pisut väheseks, aga ilusad on küll.
Jah…ja muidugi – It Takes Two to Tango…

Nicole Scherzinger ja Derek Hough (tango algab 1:30) tantsivad siin.

Evan Lysacek ja Anna Trebunskaya (tango algab 1:10) tantsivad siin.

 

RAAMATUD: Krister Kivi: ÜKSTEIST

Elu tipphetkedel (nagu näiteks sünd ja surm), oleme me üksi. Üksi oleme me igatsedes, üksi oleme me leinas, üksi oleme me…tegelikult oleme me suuresti üksi. Ka armastades. Võibolla armumise hormoonmöllu tipphetkel lagundud ühest kaheks, võibolla naised last kandes pole üksi, võibolla…

Üksi, üksi oma mõtete ja hirmude, soovide ja unistustega. Üksi. Metsa keskel on üksi kergem olla kui betooni ja klaasi vahele surutud sadade tuhandete seas.
Unistust püüda on helgem kui valu veiniga paigata. Kukkumine on ikkagi valus. Enamus haavu rebitakse suhteilmas ju ikka lahti vaid selleks, et värsket soola neile raputada.

Unetus on karistus eredate hetkede eest. Tundidepikkused hommikuootused tuimestavad ootuse ning eheduse nagu lahjendatud piiritus. Kuivaks kõrvetatud kurgulae ja kriipiva mao hinnaga.

Armastus on vangistav kett, mis aheldab üksioleku aega ja ruumi; samal ajal näidates sulle kõrgtehnoloogiliselt mammutekraanilt kuidas unistus ühes teises dimensioonis sulle väheke libulikult-kutsuvalt naeratab.

***

Need on mõned mõtted, mis hõiklevad ja ostivad tõestust/ümberlükkamist. Saatjaks peale tänast ööd, mille unetuse ma veetsin ÜKSTEISEGA. Valusalt kriipiv unetus oli. Siiani on. Tahaks vaikselt laiali hõõruda pisara sellel põsel. Tahaks, et surivoodil hoitaks mind kaisus, et poleks üksi. Sellised mõtted ja lood.

Krister – tänud. Emotsioone ei saa kunagi alahinnata.

Väliseesti foto ja Eesti kunst paguluses: natuke pikemalt

Nagu ma eelmises postituses tõdesin, tuleb uuesti minna vaatama. Kummastav on see, et mõlema näitusega on kaasnenud mitme mõttekuhja jagu mõtteid, milledele vastuste otsimine enese seest on tibake isegi häiriv. Alustuseks hoiakutest. Nendest, mis meie alateadvuses on olemas isegi siis, kui me püüame säilitada kombekat välist külge ja nentida, et “oh, mis te nüüd, MINUL ei ole mingeid eelarvamusi”. On ikka küll.
Nimetus Eesti kunst paguluses lõi koheselt mõttekujundid: hala, itk, külm, jõle, kannatused, nälg, vaesus, must-lagi-meie-toal…Suhteliselt lame mõttekäik, triviaalne, aga mis teha – ja nii ongi! Õnneks polnud näitus 100% selline.  Jah, oli kannatusi ja õõva, põgenemist ja masendust. Aga ometi oli ka heledust ja valgust, vormimängu ja puhast rahvusvälist loomingut. Ja ise olin loll, et ei suutnud pöörata end loomingut vaatama vaid püüdsin ikka seda kannatamise poolt vaadata ja leida. Sestap peangi uuesti minema. Ja vaatama uue nurga alt. Loll ja eelarvamuste küüsis (ning neile oma otsinguis toitu otsiv) naine!!!

Väliseesti foto. Ka see väljapanek vajab uuesti ja uuesti vaatamist. Tegelikult näidatakse nii erinevaid teemasid, nii erinevatelt inimestelt. Nii mõnegi väljapaneku puhul pole tegelikult ju fotograafi rahvus oluline (Berliini müüri langemine, õhuruumi aerofotod, Inglise Kuninganna kroonimispidustused). Aga on fotosid, mis jutustavad just seda “väliseestlase lugu” (Eric Soovere, Karl Hintzer). Minu silma jaoks väga lummavad pildid. Iga foto hakkab jutustama oma lugu – lugu sellest, kuidas elati või lugu sellest, kuidas taheti näidata, kuidas elati. Hunnitud interjöörid, inimesed oma elu eksponeerimas…See on kummaline tunne, mis (vähemalt mind) valdab neid kinnipüütud hetki vaadates. Palju mõtteid tekitav; mingit oma lugu minu peas elama hakkavad lood; mõnikord isegi natuke piinlikuspiiril mängivad oma hetkelises intiimsuses. Tegelikult oleks tahtnudki näha just sellist kogumikku: kogumikku “nende heast (ja halvast) elust Seal ja Teel Sinna.

Pildiks näituselt: Eric Soovere. Perega kodu juures Cincinnatis. 1953. Erakogu

KUMU: Väliseesti foto ja Eesti kunst paguluses

Kiire ülevaade:

1. Kadriorus oli jumalik kuldne sügis.

2. KUMUs on alati mõnus ja aeg voolab arusaamatult kiirelt.

3. Pealkirjas toodud näitused on väga vaatamist ja kaasamõtlemist väärt. Ühest korrast jäi väheseks. Lähen kindlasti veel korra vaatama-mõtlema.

4. Siin äratoodud foto on meie kultuurilooliselt ehk üks näituse oluliseimaid:

Poetess Marie Under ja kirjanik Artur Adson Stockholmi Varbergi haiglas. 20. nov 1975. Foto: Michael Lepper.
Elu ja armastus…

Ilus!

ELUST ENESEST: Imeline seebimaailm

ELUST ENESEST: Pisut pruute

Ja nii ongi!