RAAMAT: Daniel Gottlieb. KIRJAD SAMILE. Vanaisa õpetussõnad armastusest, kaotusest ja elu andidest

Imeline raamat. Selline, mida lugedes matab hinge ja paneb pisarad voolama. Ja teeb hinge helgemaks, kergemaks.
Psühholoog Daniel Gottlieb on autoõnnetuse tagajärjel juba üle veerand sajandi ratastoolis. Ta kirjutas nelja aasta jooksul kolmkümmend kirja oma tütrepojale. Elust. Olulistest asjadest. Tütrepoeg Sam’i kasvades selgus, et poiss on autist. Eriline laps. Eriline vanaisa. Erilised õpetussõnad, mis on universaalsed. Targad mõtted.
Kummardus ja tänusõnad autorile, kelle kodukülg on siin.
Need pisarad, mida mina valasin, olid head pisarad. Puhastavad.

RAAMAT: Vahur Afanasjev. MINU BRÜSSEL. Läbikukkunud euroametniku pihtimus

See on üks tõeliselt aus raamat. Aus ja samas väga delikaatne. Kõik, mis puudutab autori isiklikku suhestumist Brüsselisse on aus ja aval. Samas aga eraelu mäed ja orud, karid ja kraatrid, mis ilmselt kaasnevad lahutuse ja uue suhtega, vat, see osa on toodud paari delikaatse kirjeldusega. Super.
Seda eriti ajal, mil magamistubadesse ja logisevate jalgadega abieluvoodi manu kutsutakse ikka kirjutav ja näitav press. Et hiljem oleks, mida Kollalehes exidele kaasa lausuda. Pikkuse ja jämeduse, iseloomu ja sugupuu kohta. Selline kuulsusehoorade ajastu. Ja kuna Minu-sari on otsapidi ikkagi jupike reality-show rea peal, siis seda enam. Ausalt, ma olin siiralt liigutatud sellise delikaatsuse eest.
Nüüd siis Brüsselist. Ma olen ise Brüsselist kunagi pea paarkümmend aastat tagasi läbi sõitnud. Oli lausvihma päev ja Atomium paistis vihmakardina taga, aga  vihm võitis uudishimu. Brüsseli kapsast õppisin armastama alles umbes aastat viis tagasi. Igavate hallülikondades euroseppade pesa, see on veel kolmas link selle linnaga. Aga see oli ka kõik. Vihm, kentsakas haisev kapsanups ja hallid igavad ülikonnad.
Nüüd on mul palju rohkem. Rohkelt jagatud emotsioone, millel on värv ja lõhn. Inimtüübid, kohad. Võib klišeelikult ohata – nüüd on Brüssel inimnäoline ja elav.
Tegelikult kummardused autorile. Oli meeldiv lugeda/kogeda jagamiseks antut.
Ma arvan, et ma siiski lähen ja kaen seda linna, kui sinnakanti satun. Isegi vihm ei sunni enam edasi sõitma. Tasub kaemist, tasub olemist. Vahur kirjutas. Mina usun.

RAAMAT: KAUR KENDER “Comeback”

Karl Pajupuu. Nagu sangar seiklusfilmist? Ei. Pigem kui supervõimetega koomiksitegelane munadega keskmisele keskeale. Supervõimeks kiire peksujärgne taastumine ja boonuseks mahukas alkomagu. Rohelisi retuuse asendamas Gucci ja Kitoni ülikonnapüksid, keebi asemel Loro Piana mantel ning võlurituhvlid on a.testoni.
Talent on koju saabunud. Tõsi, mitte igaveseks. Pigem on see “selle talve akvarell”. Tegelik elu on mujal. Siin on väikese nostalgiapuhanguga vahemäng. Selline elu siis ja selline Karl. Karl Pajupuu. Talent. Supekangelane. Oma ajastu märk ja toodang.
Tegelikult ei sobigi Karl Pajupuu tänasesse päeva. Sestap on Autor pigem keskkonda Karl Pajupuu jaoks kohandanud. Pisut vähendanud, säilitanud tibake enam Kopli liinide hõngu. Kuigi Swiss kõrgub ka Pajupuu maailmas, siis on see klaastorn tõstetud 80ndate maailma. Või siis polegi ajad muutunud. Karli jaoks? Autori jaoks?
Rokkiv superkangelaseepose peatükk. Kiirtoit nagu koomiksid ikka. Samas on nii mitmestki koomiksikangelasest saanud krestomaatilised tegelased. Nii ka Karl Pajupuust.
PS Aga eeterlikust imenaisest tundsin selles loos puudust. Virvatulukesena helendav ime, keda silmadel valus vaadata ning kes kasvõi unenäos tätoveeriks Karli karmile koorikule mõned armastuse järgi karjuvad read. Naine, kui poeedi unistus, kes läbi hüübiva vere ja talvesitase kodumaa tikiks unistustele sinililli.

RAAMAT: ONU BELLA “Ma võtsin viina”

“Oh, mina olen olnud ikka šššeksikas poiss, täna olen mina šššeksikas poiss…”  ja siis lugu sellest kuidas sõber Raimond oli sünnipäevalaps ja selle tähistamiseks sai viina võetud, on klassika. Vähemalt ühe põlvkonna jaoks. Nagu ka Onu Bella. Oma ajastu märk.
Kindlasti ei kõneta Onu Bella tekstid tänapäeval noori enam samas tähestikus. Onu Bella jääb märgina oma aega. Aega, kus vanad Mersud uhkelt heitgaase väljastasid ja sinine purgidžinn võttis teatepulga üle viinaga Mehukattilt.
Onu Bella raamat räägib vanadest ja veel vanematest aegadest ja natuke lähematest aegadest. Peamiselt räägib Onu Bella, aga kui hästi korralikult lugeda, siis saab aru, et mõned peatükid on kirja pannud Igor Maasik.
Raamat ongi nagu plastmassist üllatusmuna: lootsid, et on šokolaadist kest, millest leiad ššeksika Bella, aga on hoopis plastmassist Onu Bella ja pragudest kiirgab väikekodanlikku kodanik Maasikut. Ja ausõna, ma ei mõtle seda halvustavalt.
Onu Bella jutustab lugusid, mõnel neist on isegi potentsiaali legendiks kuluda suulise pärimuse levitamise käigus. Mõned on juba  nüüd legendi staatuses.
Aga kodanik Maasika laseb hetketi kaeda ka oma hobide valda ja esitab moodsa maailma suhtes seisukohti.
Tegelikult muidugi tundub, et Onu Bella irriteerib ja trikitab, luiskab ja liialdab ja sekka on aus poiss.  Selline poolpehme “kapustnik”: natuke näidatakse kõike ja siis ei näidata jälle üldse midagi.
Kuna kodanik Maasik on korrektne ja täislikkust ihalev (kollektsioonid, kogumine hobideks), siis on lisatud raamatule ka muusikat täis plaat. Super! Ja plaat on noorte taustajõududega tehtud ning moodsate aegade lainel. Näiteks strippi tehakse Raimondi sünnipäeval nüüd juba 10 euro eest, mitte 10 marga. Mõistavad ka nooremad inimesed.
Bella on enesele paberisse ausamba raiunud, plaadi sisse ka.

RAAMAT: MARGUS KARU “Nullpunkt”

Pean triviaalselt alustama. See oli esimene raamat Eestis, mida treileriga reklaamiti. Ja väga hästi tehtud treileriga. Vaata  siit. Oma silm on kuningas.
Ega raamat ise ka palju kehvem ole. Poistekas. Mitte päris meestekas veel, aga  poistekas. Ühe noore mehe suureks kasvamise/saamise lugu. Kuidas ennast leida, kuidas vastutus enese elu eest võtta, kuidas kasvada. See kirjapandu kõlab küll natuke nagu eneseabiõpik või motivatsioonikoolitus, aga tegelikult on see lihtsalt ühe noore mehe kirja pandud okkaline teismeliseiga.
Natuke ehk hüperbooli viidud. Aga eks teismelisena tunduvadki asjad-inimesed-olukorrad äärmustesse viiduna nagu aknepunn suurendusklaasi all: hiiglaslik, põletikuline ning igavene. Distantsilt (eriti vanuseliselt distantsilt) vaadatuna on asjadel natuke teine perspektiiv.
Raamatus on häid karaktereid (bipolaarne ema, värvikas galerii klassikaaslasi) ja natuke ehk liiga värviküllaseid tegelasi ja sündmusi. Aga hüljatuse ja üksinduse tunne on ehe. Kasvamise valu. Otsused. Lugu sellest, et tuleb otsustada. Muutuda, siis muutuvad ka teised/teiste reaktsioonid.
Isiklikult häiris mind natuke see klassika, et feim ja sull on  vajalikud. Ilma nendeta positsiooni ei paranda. Mine tea…
Aga huviga ootan samalt sulelt (vabandust: klaviatuurilt ikka ilmselt) uusi lugusid. Ja  lavalaudadele pidi see lugu ka jõudma. Ootan.

RAAMAT: “Lubage mul olla. Ott Lepland 8 kuud superstaarina”

Jaaah, et …ei – ma tegelikult ei häbene, et ma selle raamatu läbi lugesin. Tegelikult mulle meeldib kui /tsiteerides klassikuid/ süüdatakse tähed, sest ju neid on kellelgi vaja. Superstaari saade on täpselt just selline “tähtede süütamine”. Mullu oli ka keda süüdata. Tunnistan ausalt, et olin ka sellel “20. detsember 2009. Pimedusse mattunud talviselt karge Tallinn. Täna avab Linnahall oma uksed publikule viimast korda ja üle aegade on selle hiidkultuuripalee poole sammud seadnud sajad ja sajad muusikahuvilised. Täna õhtul kuulutatakse äravajunud pinkidel istuva ja laest tilkuvat vett trotsiva mitme tuhande pealise publiku ees välja 2009. aasta Eesti uus superstaar…” üritusel. Ja hoidsin Ott Leplandile pöialt (ja isegi helistasin ja hääletasin). Sest hääl meeldis ja temas tundus olevat rohkem tõsimeelsust ja sisu (on vist see just see sõna). Teistes oli rohkem ih-ah-uh-oh rõõmsameelset mõtetvaba siutsumist. Tõsi, Birgiti Varjunil  on ka võimas hääl ja kerglast lapsemeelsust temas ka polnud…ometigi – meesstaar on ikka meesstaar.
Lühidalt. Mulle meeldis “kui süüdati täht”. Senini meeldib. Kuigi, eks ole neid konarusi silma hakanud, samas: veatu pole meist keegi ja ma siiani usun, et Ott Leplandist võib saada laulja, kellele võiks jaguda lavalaudu ka väljaspool mede riiki. Kui vaid mehel enesel tahtmist ja püsivust, tarkust ja natuke ka õnne on.
Raamatust ikka ka.  Ma ei peatu sellel, et kas on vaja kirjutada raamatut veel alles peaaegu poisikesest, kelle suured teod peaksid alles ees olema. Miks ka mitte. Kirjutada võib ju kõigest ja kõigist. Aga… see raamat oli nüüd küll üks kesine lugemismaterjal. Tsiteeriti Ott’i tuttavaid (mõnd tsitaati kohe mitmes kohas), lasti Ott’il enesel natuke rääkida, aga …kõik see oli selline keskmise koolilehe tasemel jutt. Igapäevane. Ma ei tea, ma ilmselt lootsin hulga rohkem emotsioone, natuke legendiloomist, rohkem avatust. Ei tea. Aga mida ma kindlasti lootsin, olid head fotod. Kaanefoto andis lootust, et raamatus on kümnete kaupa häid fotosid. Aga..mida polnud, seda polnud. Mõned ja kesised. Arvestades, et tegu on noore meesartisti fänniraamatuga,  siis mõned uhked stuudios tehtud kvaliteetfotod ja mõned nn staaristaatust toetavad esinemisfotod, mõni kunstfoto väsinud esinejast lava taga jne. Et oleks noortel neidistel pilte mida vaadata, oleks ohkamiseks silmailu. Ma olen aru saanud, et selleks ju selliseid raamatuid tehaksegi: et kinnistada staatust, et kinnistada fänni, et “toita” fänni silmailuga ja lugulauludega….- luua legendi…Või olen ma millestki valesti aru saanud…ei tea.
Igatahes soovin ma Ott Leplandile edu ja jaksu ja häid lugusid ja tööd-tööd-tööd.
Raamatu asemel tuleks ikka plaat osta või kontserdipilet:)

RAAMAT: REELI REINAUS “Must vares”

Noorsooromaanid ja -juustused on omaette žanr. Ja kuigi ma enam ammu sihtgrupi alla ei käi, loen ma siiski aastas umbes kümmekond kodu- ja välismaist antud kategooria teost läbi. Milleks? Ilmselt uudishimust. Et kuidas siis tänapäeval, millest, mismoodi? Ei teagi. Tean, et enamuses panevad need teosed end kentsakalt tundma. Enese ees häbelikult sussinurka mööda põrandat lohistama ja nentima, et poleks ikka vaja olnud.
Reeli Reinausi “Must vares” on üks paremaid selles žanris, mis viimasel ajal loetud. Ega “Tänapäev” esimest auhinda asjata andnud.
Tõsi. Tegelaskujud on natuke üheplaanilised; tegevus kipub kohati keskpäraseks ameerika aktsioonfilmiks minema. Isiklikult häiris mind ka kesksele tegelasele õnnelikus lõpus rikkuse lisamine. Et ikka tuhalkükitajast printsiks. Või on tänapäevastes lugudes siiski rahal /st raha hulgal/ nii oluline koht, et teisiti ei kanna kangelase mõõtu välja? Ei tea.
Aga kui ma meenutan, siis oli see ilmselt esimene eesti lugu, kus üheks keskseks probleemiks on ka rassism /või õigemini: hirm ja viha võõra ees/. See  on omaette ajastu märk.

Kokkuvõtvalt: tubli tulemus.  Ja ikkagi jään ma lootma, et kunagi ilmuvad kodumaiste autorite sulest uued Kadrid ja Agu Sihvkad ja …ei meenugi kõik, kes veel. Kellel meenub ja jagada viitsib, kirjutagu kommentaare. Tänulik juba ette:)

RAAMAT: RAIT AVESTIK “Urmas Kibuspuu. 31 aastat”

Oli kaunis juunikuu päev. Me olime koolimajas ja pidime kohe -kohe hakkama kirjutama lõpukirjandit. Me oli 18aastased, idealistid, natuke sinisukad. Ja siis jõudis meieni teadmine, et Urmas Kibuspuu on surnud. Ma ei mäleta, kes selle teate tõi, kust pärines info. Aga ma mäletan seda hetke, kuidas aeg peatus, tolmukübemed jäid õhku seisma ja hing karjus selles vaikuses. Hetked hiljem olin ma juba kirjandilaua taga ja kirjutasin vihaselt noorest ja vihasest Majakovskist. Me olime 18aastased.
Sellised hetked sööbivad igaveseks su emotsioonide baasi.
Muidugi olime me idealistid. Muidugi tundusid teater, luule, kultuur meile tunduvalt kesksemate eluliste tähendustega…oli üks teine aeg, me ise olime noored ja meil ei olnud veel  lapsi, laene ega liisinguid.
Urmas Kibuspuu surm tundus tollal nii ilmvõimatu, ülekohtusena. Nii lihtsalt ei saanud maailmas asjad toimuda. Klassikud surevad riiklikke autsuavalduste saatel 90ndates?!? Me olime idealistid ning me ei tahtnud teada, et elus ootab meid veel palju selliseid hüvastijätte ees.
Miks ma seda pikka eellugu siin kirjutan. Selleks, et püüda edasi anda, kui oluline oli see töö, mida Urmas Kibuspuu tegi; millise jälje see jättis omaaegsesse noorusesse. Jah, sama Kibuspuu, kellest on noorematele põlvkondadele jäänud eelkõige tema rollid “Kuulsuse narrides” ja “Pisuhännas”. Ometigi on säilinu (estraaditööd, telefilmid) vaid osa Kibuspuu loomingust. ..
Ja nüüd raamatust.
Raamatu väärtus ongi selles, et ta suuresti kirjeldab/jäädvustab  Urmas Kibuspuu töö hooaegade ja rollide kaupa. Lisaks kolleegide ja sõprade mälestusi. See ei ole lihtne pilt-lugu raamat ja pole ka pelgalt  akadeemiline loetelu. See on ühe talendi tööelu ja elu kokkuvõte. Vajalik. Hariv ja säilitav. Mitte, et see ka nüüd, aastate takk, vähendaks seda nooruses emotsioonidesse jäänud kaotusvalu. Ka raamatusse raiutud sõna jääb. Kestab läbi aja ja jutustab lugu tõelisest Näitlejast.

RAAMAT: ANDRUS KIVIRÄHK “Mees, kes teadis ussisõnu”

Nagu ma juba “Puhastuse” juures mainisin, on mul see tõrksusepind tagumikus, et ma kardan suureks räägitud asju. Kivirähu Ussisõnade raamatuga läks sootuks nii, et ma korra (umbes aasta tagasi) hakkasin raamatut ka lugema, aga, vat ei jõudnud kuhugi. Ju oli tähtede seis ristpisteline või oli mu pea sees mingi ajukäärdedevaheline solgiummistus või oli keegi hinge sülitanud ning hingelukud olid roostes, ei tea. Midagi igatahes oli, mis raamatust eemale kiskus, lugeda ei lasknud ja mind raamatuga kuidagi “haakima” ei saanud. Las siis olla nii. Otsustasin. Ja nii jäigi. Seniks-kuniks.
Seniks-kuniks raamat ringiratast pidi minuni taas tee leidis (sest pojal koolis lugeda oli tarvis) ja ma mõtlesin, et avaks kaane ja kaeks uuesti sisse. Ja sel korral oli see nagu üks teine raamat. Nii kui sisse kaesin, ei saanud enam silmi lahti. Kuni kaas jälle tagantkätt lõpus kinni sai.
Pagan. Pole seda Kivirähku auhindadega niisama püünele tõstetud, pole see ostetud raamatute hulk niisama number. On ikka mida lugeda. Ludinal loed ja mõnikord peenikest naerugi pead, aga samal ajal saad aru küll, et sulle peegel on nina ette pistetud ja tsiteerides nüüd Vene klassikut: “Ära sõima peeglit, kui kärss on kärnane!”. Kärnad kärnadeks. Kurb on ka. Ussisõnad kaovad ja mets on inimestest tühjaks jäänud. Külas on uued kombed ja uued nimed. On Kivirähul ja on ka meil läbi aegade olnud. Ka praegu. Põhimõtteliselt.
Aga on ka lennumasinaga vanaisad ja muud. Mis/kes on ka olnud ja on.
Keeruline on see ilm. Lihtsad on laulud. Raske neid mõnikord lugeda.
Aga autorile kummardus. 10 punkti 10st.

 

RAAMAT: SIRJE KIIN “Marie Underi Euroopa-reisid”

Raamat koosneb kahest osast: ülevaade Underi välisreisidest ja 61 tütrele/tütardele saadetud postkaarti.
Ühest küljest lihtne ja kiire lugemine. Teisest küljest: viib mõtte rändama ja niimoodi siis aeg kulubki. Tegelikult: eks seegi ole märk kvaliteedist.
Eraldi tahaks esile tõsta raamatu kujundust. Kaunis. Elegantne. Selliseid raamatuid käes hoides on pidupäeva tunne. Ausalt: nagu oleks ise ka osa heast vanast Euroopast ja ahmiks enesesse kunsti ja kultuuri. Nagu kassipoeg ennastunustavalt päikeselaigus mõnulemas. Vat nii. Tänud tegijatele.
Kuna raamatus on üsna hea ülevaade antud Underi (ja Adsoni)  reisidest, siis mina oleks ihalenud ka reisikirjelduste juurde kaarte. Aga ju see on minu isiklik kiiks. Lihtsalt oleks mingi visuaal, mis meelitaks samadele radadele rändama:)
Postkaartidest. Postkaardile reisil kirjapandu on muidugi omaette žanr (mis hakkab tänapäeval kaduma). Funktsioone oli mitu: teatada ja teada saada ja samas ka natuke epateerida ja jagada. Võibolla võib postkaardisidet pidada hoopis algselt twitteri ürgemaks või bogimise vanaemaks?
Muidugi hakkab lugejale silma terav vastuolu Underi reisil loodud luule poeetika ning tütardele saadetud üpriski igavate-igapäevaste teadete vahel. Printsess versus Ema. Ja muidugi mitte emade superliigasse kuuluv eksemplar. Samas on pea igal läkitusel mõni rida Adsonilt. Paažilt saadetu on tihti killukese naljaga ja kuidagi hulga emotsionaalselt lähem kui Ema-Underi kirjapandu.
Aga pole vaja pikemat psühholoogilist analüüsi. Võib kirjapandut vaadata kui väikest läbi lukuaugu näidatavat kildu tollasest eraelust. Läbi kindla žanri ja ajadistantsi. Omamoodi huvitav. Omal moel kultuurilugu lähendav. Kindlasti enam kui koletu marmorskulptuur, mille vaatamiseks pole mul senini julgust jagunud. Ausalt. Loen tulevikus läbi Sirje Kiini nn Suure Underi-raamatu ja siis lähen Printsessist tehtud Marmormamma manu pisaraid poetama.

RAAMAT: Sofi Oksanen “PUHASTUS”

Läks mul ikka omajagu aega, et selle raamatu lugemiseni jõuda. Pean ausalt ütlema, et puhtalt sellepärast, et ma olen argpüks. Ma kardan sellliseid asju (raamatud, filmid, artistid etc), millest korraga kõik räägivad, alul kiidavad, siis rooskavad. Aga selliseid üldrahvalikke must be‘sid. Tsiteerides/parafraseerides  Juhan Smuuli “…seepärast ma kõhklesin, selle pärast läks aega…”
Ma olen lugenud Sofi (vabandatagu mu familiaarsus, aga autori eesnimi kõlab nii paganama kenasti, ei taha kohe perenime käänamise-väänamisega seda rikkuma hakata:)) “Stalini lehmi” ja “Baby Jane’i”. Väga erinevad teosed. Žanriliselt ja teemadelt pigem nagu Pluuto ja Maa või siga ja kägu. Aga mõlemad meeldisid mulle. Kuigi ega klassikaks ei pürginud. Ei suutnud ma seega välja mõelda, milline raamat tegelikult võiks olla “Puhastus”. Seni kui ma mõtlesin (“ja läks aega”) hakati juba teost auhindadega pärjama ja plaane pidama kuidas kõik see erinevatesse vormidesse valada. Kõik ikka selleks, et rahvale näidata ja rahval vaadata. Kes me oleme, kust me tuleme – koduste juurtega Soomes sirgunud piiga näitab ja ütleb. Eks kõlab ju natuke üleolevalt. Samas nägin oma silmaga ja kuulsin oma kõrvaga kuidas ereda väljanägemisega pisike Sofi istus Appollo raamatupoes ja vaiksel häälel selgitas kokkutulnuile “Puhastuse” saamislugu (Tõsi, ei jäänud kuulama, kuidagi kurb ja vaikne ja üksik tundus see Sofi seal suures poes. Kuidagi eemal ja väljaspool konteksti. Ei tahtnud vaadata-kuulda). Mõni aeg hiljem nägin sama Sofit toidupoes, korv käes, ringi sahmimas. Selline see Eesti on. Väike.
Aitab taustast. Raamatust ka ikka.
Vastupidi hirmudele oli raamat hea. Isegi peaagu, et väga hea. Tõsi, tõlge on ka kauni sõnaseadmisega. Paganama hästi oskab see Sofi-tüdruk kirjeldada/kirjutada. Detaili. Inimest. Olemust läbi detaili. Hästi annab edasi omaaegseid inimesi, olukordi, tõekspidamisi. Nagu ei olekski ta see piigaohtu lillade patsidega naisnähvits vaid hoopis elukogenud naisklassik. Hall pea ja käekott a la Ingrid Rüütel/ Tinki-Vinki kohustuslikud.
Selline see maailm on, et ära hinda raamatut kaane ega autori patside järgi.
Sellised me eestlased oleme, üpriski sellised nagu Sofi-tüdruk kirjutab.
Kummardused Sofile.

RAAMAT: Elizabeth Gilbert. ABIELUTÕOTUS

Tegelikult on blogis juba pikemat aega vaikus valitsenud. Häbi. Ei ole aega võtnud ja jaganud. Jaganud emotsioone. Aga emotsioone on palju olnud. Hoolimata kiiretest aegadest töö juures, olen ikkagi päris palju lugenud ja vaadanud, kuulanud ja kogenud. Eks ma püüan mõned emotsioonid tagantjärgi kirja panna ja edaspidi järjepidevam olla. Asja juurde.

Mulle väga meeldis Elizabeth Gilberti siseotsingu raamat. Filmil polnud ka viga. (Jaganud olen mõtteid ja emotsioone siis:
https://veraprima.wordpress.com/2009/02/04/raamat-elizabeth-gilbert-soo-palveta-armasta/
https://veraprima.wordpress.com/2010/09/23/film-soo-palveta-armasta/).
Ütlen ausalt, et oli elevil kui laps kommipoes kui uus raamat (tänud Helen ja Hasso) minu käte vahele jõudis. Lugesin, lugesin, lugesin. Ja pean ütlema, et oli väga pettunud. Nagu üks teine autor oleks loo kirjutanud. Tõsi, viimastel lehekülgedel ta ka ise natuke sõrmeotsapidi vabandab, et olid rasked ajad ja, et kirjutas selleks, et eneses selgusele jõuda… Olgu, aga see ei olnud üldse selle sädeleva, eneseiroonilise, vapra etc etc autori raamat. See oli üks lõputu otsimine ja ving, hala ja itk, sekka põhjenduste otsimist.
Ma loodan siiralt, et see oli ehk nn Teise Suure Raamatu needus ja Elizabeth Gilberti järgmine romaan on endiselt eelmiseid vääriv. (Vähemalt on tema avalikud esinemised senini sädelevad). Eks tulevik näitab. Aga ma väga loodan, et abieluhirm ja abielu ei ole tapnud Loojat.

2,5/10

RAAMATUD: Krister Kivi: ÜKSTEIST

Elu tipphetkedel (nagu näiteks sünd ja surm), oleme me üksi. Üksi oleme me igatsedes, üksi oleme me leinas, üksi oleme me…tegelikult oleme me suuresti üksi. Ka armastades. Võibolla armumise hormoonmöllu tipphetkel lagundud ühest kaheks, võibolla naised last kandes pole üksi, võibolla…

Üksi, üksi oma mõtete ja hirmude, soovide ja unistustega. Üksi. Metsa keskel on üksi kergem olla kui betooni ja klaasi vahele surutud sadade tuhandete seas.
Unistust püüda on helgem kui valu veiniga paigata. Kukkumine on ikkagi valus. Enamus haavu rebitakse suhteilmas ju ikka lahti vaid selleks, et värsket soola neile raputada.

Unetus on karistus eredate hetkede eest. Tundidepikkused hommikuootused tuimestavad ootuse ning eheduse nagu lahjendatud piiritus. Kuivaks kõrvetatud kurgulae ja kriipiva mao hinnaga.

Armastus on vangistav kett, mis aheldab üksioleku aega ja ruumi; samal ajal näidates sulle kõrgtehnoloogiliselt mammutekraanilt kuidas unistus ühes teises dimensioonis sulle väheke libulikult-kutsuvalt naeratab.

***

Need on mõned mõtted, mis hõiklevad ja ostivad tõestust/ümberlükkamist. Saatjaks peale tänast ööd, mille unetuse ma veetsin ÜKSTEISEGA. Valusalt kriipiv unetus oli. Siiani on. Tahaks vaikselt laiali hõõruda pisara sellel põsel. Tahaks, et surivoodil hoitaks mind kaisus, et poleks üksi. Sellised mõtted ja lood.

Krister – tänud. Emotsioone ei saa kunagi alahinnata.

RAAMAT: Epp Petrone. KAS SÜDA ON ÜMMARGUNE? Reisiromaani I osa

Vaieldamatult oskab Epp kirjutada. Vaieldamatult on see üks hää ja huvitav raamat.

Ja kohe alguses tahan ma ära õiendada ühe tulevikku vaatava soovi. (Näe, hakkan ka ise ajas hüppama nagu Epp oma raamatusJ).

Et sellest tuleviku asjast. Vat, on nii, et Epp on kirjutanud oma Ameerikast ja natuke meestest ja kohe ilmumas ka naistest; on kirjutanud lastele ja lapsest ning nüüd need nn reisiromaanid (ilmunud esimene, kaks veel teel). Need on toredad lugeda, igati hääd, aga…See „aga“, mis on igas asjas. Kõik kirjutatu on ikkagi väga seotud olemasoleva ja olnuga, läbi enese kogetu ja enda. Aga ma (vabandage mu jonnakus) tahan lugeda varsti Epult ka …kuidas seda nüüd öelda – mõeldud-loodud maailma kirjeldust ja lugu („ilukirjandus“ on kole sõna). Aga see selleks, see oli heatahtlik tulevikku suunatud soovJ

Raamatust nüüd

Elul on kombeks luua jaburamaid seoseid ja kohtumisi, situatsioone ja kogemusi, kui iganes keegi välja mõelda oskaks. Nõnda tundubki kümmekond aastat noorem Epp peaaegu, et väljamõeldud tegelasena, kes asub teele oma unistust ja sinilindu (tegelikult ikka iseennast) otsima, vabadust ja maailma avastama, elu uurima ja enesest aru saama. Omajagu pimestatud keksealise hipitaadi lugudest ning tema maailma paleusse püütud.

Epp asub teele ja ei leia konkreetselt seda, mida ootas (kui ta vaid ise teadis, mida ootas), aga leiab hoopis jupikese ühte emotsiooni ja jupikese teist; südamesse põletatud hetki ja aastatega aina kaunimaks värvuvaid mälupilte; leidis ka servapidi iseenesest nii ühte kui teist huvitavat.

Mingi nurga alt vaadatuna on see väga isiklik raamat. See on kasvamise raamat, see on vargsi vabandamise raamat, see on häbist lahti ütlemise raamat, see on minevikuga rahu sõlmimise raamat. Naiivsest piigast on kasvanud naine, kellel on kümmekond aastat hiljem peaaegu kõik, millest ta tollal unistas. Õnnelik naine, õnnelik ema, õnnelik mehenaine. Samas, ei ole selles naises kadunud see rahutuse säde. Aga nüüd ta avastab ja avardab ilma koos Mehe ja Lastega.

Olles lugenud, millest kirjutatakse II ja III raamatus, kahtlen vaid raamatute alapealkirjas – reisiromaan. Pigem on see… ma ei teagi. Kui reis, siis pigem reis iseennast avastamas. Samas, eks ole selle ka oma tähtsus, et kõik need lood ja sündmused toimusid eemal, mujal, reisil. Ma olen alati soovitanud reisimist, mitte ainult selleks, et kogeda uut ja näha maailma vaid ikka selleks, et eemal olles on kodune elu ja sa ise nähtavad teise nurga alt: tähtsusetu muutub veelgi väiksemaks ja kaob nn pildilt; oluline aga tõuseb suurelt esile. Ja ongi lihtne aru saada, mida tunneb süda tegelikult kui igapäevast sekeldamisfooni-loori ees ei ole.

Tänud Epule, jagamaks enese elu. Huvitav oli (aga mitte piinlik. On alati see oht, et paljastades midagi isiklikku, muutub see liiga intiimseks); ehk on ka kasulik mõnele „verisulis“ maailmatikkujale (aga ega seepärast minemata jäeta). Loodan ka, et Epp sai sellest raamatust ka ise abi, sest mõned asjad ajavad kaua aega hiljemgi veel kihelema, sügelema, valutama – kirjapanemine peaks selle tunde ära võtma.

Veelkord, tänud Epp!

PS Süda on kui maakera, selline suur kuul, aga aukudega nagu sõel. Halb läheb aukudest pikapeale läbi, aga hea kumab nendesamade aukude kaudu välja ja soojendab lähedasi kui kevadine päike esimesi rohuliblesid.

RAAMAT: Ave Ungro. MINU KOLUMBIA. Lend papagoi nokal

Ütlen kohe algatuseks, et hästi kaheseid tundeid ja mõtteid tekkis seda raamatut lugedes. Tõsi, Kolumbiat on selles raamatus ka. Ja sealseid inimesi. Aga puudu jäi, rohkem oleks tahtnud (mitte küll selleks, et seda nüüd reisijuhina kasutada, aga..). Oleks tahtnud, et oleks natuke rohkem näidatud elu ja olu, lastud toidul maitsta ja silmal mõnuleda.

Lugude soovitused peatükkide manu, see on hea mõte. Kuna olen laisk, siis kõiki lugusid ei leidnud, aga ma arvan, et teen seda ühel heal päeval sirvides taas raamatut ja mõeldes.

Minu Kolumbia on tegelikult väga isikliku avastamise ja kogemise ja kogemuse saamise lugu. Autor on avameelselt kirja pannud, mis temaga juhtus, aga samas jätnud selle teema laiendamata. Ma olen muidugi ahne ja ablas ja küüniline, aga kui mulle juba nii palju on lubatud näha ja teada saada, siis tahaks ikka rohkem. Tahaks otse teada, et mis tunne täpselt oli, miks ja kuidas…Mis tunne on päevast päeva elu mitmel otsal põletada? Mis mõtted peas ringmängu mängivad? Mis tunneb ihu ja mida hing? Kui lähedal või kaugel sel hetkel on keha mõistusega? Kui suur on üksindus keset inimesi? Mis maitsega on armastus? Mitmeid küsimusi.

Võib-olla on seda liiga palju oodatud. Võib-olla on see üle hea maitse piiri. Aga ma oleks tahtnud teada, et mõista.

PS Tänud raamatulaenajale:)!

PPS Elul on vunki ja hoogu (rääkimata tööst), sestap on paljud mõtted kirja jäänud panemata ja jagamata. Parandan end. Ma loodan…