FOTOD: Hoolimata külmast ilmast (vaatamata talvele) loodus õitseb ja kasvab

ELUST ENESEST: Sushi on kõhule hää, on meelele hää, on silmale hää

Igati osavate kätega sushi-san Kensaku Yoshida käis meil Radisson Blu hotellis köögivõlureid õpetamas, et kuidas ikka seda sushit tegema peab. Nüüdseks olla töövõtted omandatud ning Radisson Blu hotelli Lounge 24-s peaks nüüd menüüs olema Tõusva Päikese Maa nigirid ja makid ning muu kauge maa suupärane. Sushi on üks nendest asjadets, mis on mitmeti hää ning ei ole ei amoraalne, seadusega keelatud ega paksukstegev. Armastan.

Allpool  natuke silmadega söömiseks.

RAAMAT: Epp Petrone. KAS SÜDA ON ÜMMARGUNE? Reisiromaani I osa

Vaieldamatult oskab Epp kirjutada. Vaieldamatult on see üks hää ja huvitav raamat.

Ja kohe alguses tahan ma ära õiendada ühe tulevikku vaatava soovi. (Näe, hakkan ka ise ajas hüppama nagu Epp oma raamatusJ).

Et sellest tuleviku asjast. Vat, on nii, et Epp on kirjutanud oma Ameerikast ja natuke meestest ja kohe ilmumas ka naistest; on kirjutanud lastele ja lapsest ning nüüd need nn reisiromaanid (ilmunud esimene, kaks veel teel). Need on toredad lugeda, igati hääd, aga…See „aga“, mis on igas asjas. Kõik kirjutatu on ikkagi väga seotud olemasoleva ja olnuga, läbi enese kogetu ja enda. Aga ma (vabandage mu jonnakus) tahan lugeda varsti Epult ka …kuidas seda nüüd öelda – mõeldud-loodud maailma kirjeldust ja lugu („ilukirjandus“ on kole sõna). Aga see selleks, see oli heatahtlik tulevikku suunatud soovJ

Raamatust nüüd

Elul on kombeks luua jaburamaid seoseid ja kohtumisi, situatsioone ja kogemusi, kui iganes keegi välja mõelda oskaks. Nõnda tundubki kümmekond aastat noorem Epp peaaegu, et väljamõeldud tegelasena, kes asub teele oma unistust ja sinilindu (tegelikult ikka iseennast) otsima, vabadust ja maailma avastama, elu uurima ja enesest aru saama. Omajagu pimestatud keksealise hipitaadi lugudest ning tema maailma paleusse püütud.

Epp asub teele ja ei leia konkreetselt seda, mida ootas (kui ta vaid ise teadis, mida ootas), aga leiab hoopis jupikese ühte emotsiooni ja jupikese teist; südamesse põletatud hetki ja aastatega aina kaunimaks värvuvaid mälupilte; leidis ka servapidi iseenesest nii ühte kui teist huvitavat.

Mingi nurga alt vaadatuna on see väga isiklik raamat. See on kasvamise raamat, see on vargsi vabandamise raamat, see on häbist lahti ütlemise raamat, see on minevikuga rahu sõlmimise raamat. Naiivsest piigast on kasvanud naine, kellel on kümmekond aastat hiljem peaaegu kõik, millest ta tollal unistas. Õnnelik naine, õnnelik ema, õnnelik mehenaine. Samas, ei ole selles naises kadunud see rahutuse säde. Aga nüüd ta avastab ja avardab ilma koos Mehe ja Lastega.

Olles lugenud, millest kirjutatakse II ja III raamatus, kahtlen vaid raamatute alapealkirjas – reisiromaan. Pigem on see… ma ei teagi. Kui reis, siis pigem reis iseennast avastamas. Samas, eks ole selle ka oma tähtsus, et kõik need lood ja sündmused toimusid eemal, mujal, reisil. Ma olen alati soovitanud reisimist, mitte ainult selleks, et kogeda uut ja näha maailma vaid ikka selleks, et eemal olles on kodune elu ja sa ise nähtavad teise nurga alt: tähtsusetu muutub veelgi väiksemaks ja kaob nn pildilt; oluline aga tõuseb suurelt esile. Ja ongi lihtne aru saada, mida tunneb süda tegelikult kui igapäevast sekeldamisfooni-loori ees ei ole.

Tänud Epule, jagamaks enese elu. Huvitav oli (aga mitte piinlik. On alati see oht, et paljastades midagi isiklikku, muutub see liiga intiimseks); ehk on ka kasulik mõnele „verisulis“ maailmatikkujale (aga ega seepärast minemata jäeta). Loodan ka, et Epp sai sellest raamatust ka ise abi, sest mõned asjad ajavad kaua aega hiljemgi veel kihelema, sügelema, valutama – kirjapanemine peaks selle tunde ära võtma.

Veelkord, tänud Epp!

PS Süda on kui maakera, selline suur kuul, aga aukudega nagu sõel. Halb läheb aukudest pikapeale läbi, aga hea kumab nendesamade aukude kaudu välja ja soojendab lähedasi kui kevadine päike esimesi rohuliblesid.

RAAMAT: Ave Ungro. MINU KOLUMBIA. Lend papagoi nokal

Ütlen kohe algatuseks, et hästi kaheseid tundeid ja mõtteid tekkis seda raamatut lugedes. Tõsi, Kolumbiat on selles raamatus ka. Ja sealseid inimesi. Aga puudu jäi, rohkem oleks tahtnud (mitte küll selleks, et seda nüüd reisijuhina kasutada, aga..). Oleks tahtnud, et oleks natuke rohkem näidatud elu ja olu, lastud toidul maitsta ja silmal mõnuleda.

Lugude soovitused peatükkide manu, see on hea mõte. Kuna olen laisk, siis kõiki lugusid ei leidnud, aga ma arvan, et teen seda ühel heal päeval sirvides taas raamatut ja mõeldes.

Minu Kolumbia on tegelikult väga isikliku avastamise ja kogemise ja kogemuse saamise lugu. Autor on avameelselt kirja pannud, mis temaga juhtus, aga samas jätnud selle teema laiendamata. Ma olen muidugi ahne ja ablas ja küüniline, aga kui mulle juba nii palju on lubatud näha ja teada saada, siis tahaks ikka rohkem. Tahaks otse teada, et mis tunne täpselt oli, miks ja kuidas…Mis tunne on päevast päeva elu mitmel otsal põletada? Mis mõtted peas ringmängu mängivad? Mis tunneb ihu ja mida hing? Kui lähedal või kaugel sel hetkel on keha mõistusega? Kui suur on üksindus keset inimesi? Mis maitsega on armastus? Mitmeid küsimusi.

Võib-olla on seda liiga palju oodatud. Võib-olla on see üle hea maitse piiri. Aga ma oleks tahtnud teada, et mõista.

PS Tänud raamatulaenajale:)!

PPS Elul on vunki ja hoogu (rääkimata tööst), sestap on paljud mõtted kirja jäänud panemata ja jagamata. Parandan end. Ma loodan…

FILM: Chloe

Pean kohe alguses mainima, et mulle sellised filmid meeldivad. Millised sellised? Sellised, kus korraliku pealispinna alt hakkab inimesest kooruma erinevaid muid kihte, mis sageli nii meeldivad pole või siis hoopis vastupidi.

Filmid, kus tegelased avastavad enestes uus külgi ja nurki. Kummastavaid külgi ja nurki, millede olemasolust neil polnud aimugi. Kui need just pimedate ööde unenägudes neile viirastunud polnud.

Tegevusliin on alguses lihtne. Keskeakriisis naine palkab tasulise tüdruku (kes on ilus kui Ime) oma mehele nn truudusekatset läbi viima. Nii nagu ei põgene enese eest, ei põgene ka keskeakriisi eest. Ja käimalükatud vankrit enam peatada ei saa.

Huvitav on ja hetkeks aetakse vaataja segadusse, et kus on õige nurk, mille alt tegevust vaatama peab. Kus on armastus? Kas seda oli ja ongi? Mis on õige ja mis on vale?

Hea film ja korralikud näiteljatööd.

8/10

Faktiinfo:

Režissöör Atom Egoyani erootiline põnevik on Anne Fontaine’i „Nathalie“ uusversioon, mille kohandas ekraanile Erin Cressida Wilson. Osades Julianne Moore (“Tunnid“), Liam Neeson (“Röövitud“), Amanda Seyfried (“Mamma Mia!“)