PÖFF: Montoni filmikava – Valentino: Viimane keiser/Valentino: The Last Emperor

Matt Tyrnauer’i hiilgav pooletisttunnine dokumentaal moekeiser Valnetinost. Filmitud kahe aasta jooksul, finaaliks 2007. aasta Keisri viimane suur etendus ja kuldajastu tipp.

Filmi läbib kerge koomiline noot, kuid see ei muutu masendavaks irooniaks vaid on särava ja muust maailmast eemalseisva “magusa elu” peegeldus. Refrääniks Valentino viis mopsi, kes saadavad teda kõikjal maailmas.

Dokumentaalfilm, mida vaadates aegajalt isegi unustada, et tegemist on dokumentaaliga – tegelastegalerii on nõnda filmilik. Ometigi on see elu – ühe mehe elu, kes on moemaailma jätnud igavese jälje.

Emotsioone on filmis kuhjaga – rõõmupisaraist solvumiseni, ehedaid liigutushetki ja mängitud ülevoolavust. Bellissimo!

Kaunid kangad, jumalikud kleidid, esitlused ja inimesed ja nende töö selle väljapaistvuse taga. Inimesed, kes loovad, loovad midagi, mis ühelt poolt toob esile inimliku edevus, teiselt poolt materjaliseerivad unistusi. Samas – see on esemeline kunst, mis on habras; hetkeemotsioon ilust.

Kaks kuldset tistaati Valentino huulilt: “Jah, ma tean, mida naised tahavad. Nad tahavad välja näha ilusad!” ja “Ma mäletan ainult neid asju, mida ma tahan mäletada”.

Kuna emotsioone ei ole võimalik ümber kirjutada ja jutustada, neid peab ise kogema, samuti peab seda filmi ise nägema. Kümme punkti kümnest.

Vt ka: http://www.valentinomovie.com

Ja Pöffi Montoni moefilmide kava: http://2008.poff.ee/?lang=1&id=932

PÖFF: Montoni filmikava – Hedi Slimane, minu elu/Hedi Slimane, Mein Leben

Montonil on juba teist aastat Pöffil oma moefilmide programm. Püüan sel korral ka natuke oma silmaga kaeda.

Eile õhtul oli Kumus lühike (43 min) 2004. aastal tehtud dokumentaal Diori meestemoodi muutnud moeloojast Hedi Slimane’ist.

Film andis mõnusa ülevaate ühe loojanatuuri maailmanägemisest. Asjadest, mis on talle olulised ja mis teda “käimas hoiavad”. Nagu iga loovnatuur, on ka Hedi Slimane’il omad tavainimestest väheke kõveramad nurgad maailma tõlgendamisel. Hedi, kes ei suuda ilma linnakeskkonnata elada ja samas ilma steriilse vaikuseta töötada, püüab veel ka hetki elust fotodele. Tema maailmatõlgenduses, kus moodi saab vaadata ainult liikumises, on samas peatatud aeg fotodel reaalne minevik (kuigi tegelikkuses siiski ikkagi tema enses tõlgendus minevikus). Samasuguseid veidi kahepidiseid ja vasturääkivaid maailmatõlgendusi jagus terveks filmiks, mehelt, kelle geneetiline kood on samuti pärit kahelt erinevalt kultuurilt.

Rääkimata tema modellivalikust, kus ta tõi moelavadele nõtked, saledad poisid meestemoe ikoonidena. Natuke pahelised ja omas maailmas – ehk teisisõnu nagu Hedi Slimane’i enese (kes ei joo, suitseta, tarbi) pahelisemad alter egod.

Mõtteid tekitav vaatamine oli.

Vaata ka: www.hedislimane.com

Ja vaata ka Montoni filmiprogrammi kohta: http://2008.poff.ee/?lang=1&id=932