Aeg omasoodu aastat sööb. Ükski hetk pole igavene. Kõik muutub.
Eile püütud mõned hetked. Sellised, mis ilmselt on ka veel homme samasugused, loodud pühademõtteid tekitama. Eks siis jäävad siia, mõtted on ju igaühel meist alati enesega kaasas. Täna ühesugused, jaanipäeva eel ilmselt hoopis teistsugused. Isegi sama “aeg-seisab-hetke” fotot vaadates.
On pimeduse aeg. On mõtete aeg. Aasta sööb peagi oma saba ära ja hakkab uut järama.
Pole ammu-ammu siia oma muljeid postitanud. Häbi mulle! Püüan end parandada. Sest kui kirja ei pane, hiljem ei meenu:)
Charles Dickensi klassikaline lugu, mille on tänapäevasesse tehnikavormi valanud Robert Zemeckis. 3D.Tallinnas saab praegu mõlemas suur-kogumik-kinos vaadata.
Filmist enesest. Klassika. Ja õnneks selliseks enamvähem ka jäetud. Nostalgiat tekitav, rahulik film. Peaks panema tänapäeva hullus tarbimismaailmas ja kriisiajal mõtlema, et mis siis on tähtis. Andmisest ja jagamisest, hoolimisest. lihtsatest asjadest. Mõnikord on isegi hea, kui hingekella koputatakse. Eriti enne Suuri Tarbimispühasid, milledeks need detsembrilõpu pühad saanud on.
Kindlasti mitte väga väikeste laste film. Ja ega ta nüüd ka suuremat sorti seiklusfilm ole. Ikka selline ilus vanamoodne moraalifilm. Aga selliseid on ka vaja.
7/10
Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine... 