RAAMAT: Evelin Kivimaa. ARVO KUKUMÄGI. ALASTI ELU

Bravo! See on üks äraütlemata aus raamat. Väga hästi kirja pandud. Ja mitte ainult, et hästi, vaid hinnanguid andmata, aga ilmselgelt …poolehoiuga…ei see ei ole õige sõna. Austuse ja armastusega Kunstniku ja Inimese vastu. Pigem vist nii. Tegelikult ka austusega lugeja vastu. Hea on lugeda. Nii teksti kui kujunduse osas.

Lugu ise on Kunstnikust. Kunstnikust, kellel on sügav hing ja inimlikult nõrk iseloom. Või ongi see Iseloom, Loomus.
Sügava kummardusega Kunstnikule ja Kirjapanijale, soovitan lugeda.
See ongi meie elu ja kunst, kultuur ja kultuurilugu. Siinsamas, praegu. See on see väike riik, mille pealinna keskuse toidupoes või näha toidukorvi lükkamas nii Presidendi prouat kui ka Finlandia auhinna laureaati.  Sellises väikeses maailmas me elame, loome. Siinsamas ja praegu.
10/10

PS Raamatu lõpp tuli äkki ja ootamatult ja alles raamatut sulgedes sain ma aru – peabki. See lugu pole ju lõppenud. See lugu kestab. Õnneks.

KUNSTIST ja ELUST: Ma armusin teisse sel hetkel…

Tead seda tunnet, kui kunst paneb hinge laulma ja südame kiirelt lööma. Üks näitleja liigutus, üks fraas, üks silmapilk…Ma olin selle tunde juba peaagu, et unustanud, aga hakates eile lugema kogumikku “Tartu rahutused” (kui raamatu kaanest kaaneni saan, siis kirjutan ka raamatust,  meenus mulle korraga mitu kaunist kunstihetke, mis on jäädavalt mu mällu söövunud ja endiselt südant rõõmustavad.
Ilusat tuleb jagada. Siin nad on:

• Oli 90ndate lõpp. Vist isegi 1999. Vanemuises esietendus Undi seatud “Hamlet”. Hamletina Hannes Kaljujärv. Kaljujärv oli tuntud oma pikkade, tiba salkus juustega, aga muidu selline mehine parimais aastais mees. Esietendusel astus lavale värskelt juuksuritoolist tulnud hästikukkuva lüheldasema soenguga valges siidsärgis Hamlet – jõuline ja samas nii haavatav. Mehelikult ilus. Seisis (või isegi põlvitas) käed laiali, pea kuklas ja needis oma saatust. Oh, hetk – ilus, hinge minev, traagiline…
• 1995. aasta Jim Jarmuschi “Dead Man” filmis on kaader, mis jääb igavesti minuga. Kusjuures, kõige totram on see, et Deppi näitlejameisterlikkus ei mänginud siin ilmselt mingit rolli, pigem loomulik prillikandja ehmunud-arusaamatu pilk, kui prille ees pole. Aga kaadrist: See on see hetk, kui tütarlaps, kes Deppiga voodit jagab, jääb voodis kuuli ette, mis oli Deppile mõeldud ja siis liigub kaamera Deppi näole, mis väljendab arusaamatust ja üllatust elu ja maailma suhtes. Mis kaunis hetk…
• Veel üks hetk. Vanemuine. 1997 vist. “12 vihast meest etendus”. Riho Kütsar oli suur ja jõuline ja siis korraga asetas oma käed lauale Ain Mäeots. Ja midagi nii veenvat ja suurt ja jõulist oli selles liigutuses ja nendes suurtes (või suureks mängitud) kätes, et hetkega oli selge – selliseks mängitud tegelaskujuga võiks minna maailma otsa.

Sellised hetked meenusid. Kuigi neid on veel kümneid. Need said jagatud.
Kui keegi raatsib, võib enese omi jagada.

FILM: Sherlock Holmes (2009)

Nüpeldatud on seda filmi juba piisavalt. Eks olin minagi esimese pooltunni kinos väheke hämmeldunud ja vaatasin mokk töllakil, kuidas Mister/Sir Holmes’ist oli saanud kinolinal jonnaks-tujukas-kombetu AGA piisavalt korraliku torsoga riiukukk, kelle iseloomus võis leida mõningaid ühisjooni nii hr Monk’i kui dr House’iga. Mhmm…huvitav-huvitav.
Ja siis tegin ma enesega kokkuleppe, et ma pole miski vanurist melanhoolitseja, kes arvab teadavat, milline peab olema üks Holmes ja milline dr Watson. Moodsad ajad, olgu siis sel korral sedamoodi.
Ja hakkaski korraga kerge ja hää, suisa huvitav ja kohati kombetult lõbus. Ega elu peagi nii hirmtõsine olema ja kirjandusest filmiks – see on ju puha meelelehutus, vaatenurga valik ja tõlgendamine on vaba.
Lühidalt:

• Kui vanadest stampkujunditest vabaks lasta, on täitsa meelt lahutav.
• Näitlejatöö on hää.
• Suured dekoratsoonide taustal filmitud panoraamid suisa sobisid sellesse pisut segikammitud Holmes’i-tõlgendusse.
• Mõnele mehele on lahutus super-hüper-üleeluvanusest superdiivast hästi mõjunud. Vähemalt loomise närvile.

8/10

Mis on ühist Durrelli raamatul ja Mamma Mia! filmil?

 

Ok. Pealkiri sai ilmselt intrigeerivam kui alljärgnev.
Algatuseks ühist niipalju, et veetsin nende seltsis pühapäeva (ok, remark, et mitte ainult, ikka muudki huvitavat jagus sellesse päeva).
Aga tegelikult on ka neis kahes teoses (mis on kui siga ja kägu) ühtteist ühist:
Kreeka – kaunis loodus, sinine meri, klišeelik ilu. Samas ka hoolimata ajalisest nihkest (Durrellil enne sõda ja Mamma Mia! lähiaeg) on tegelaste hulgas ikka ka mustades pikkades kleitides talunaised – elukogemused näol kortsudeks naerdud ja pudulojus või tööjärg käe otsas.
Lapsik rõõm – Mamma Mia! muusikaliformaadist tingituna, aga ka Durrelli kirjeldustes on paljutki, mida võib peaagu, et muusikalivõtmes ette kujutada. Näiteks stseen kuidas kaks purjus härrasmeest tulevad ta vennale öisel ajal külla – vonklevat vanrit on kaugelt näha, laulujoru on kaugelt kuulda ning härrased vehivad laulu taktis uhkete kandelaabritega, milles on põlevad küünlad.
Aeglaselt kulgev aeg – Durrelli maailm on ennesõjaaegne maailm. Inimesed suhtlevad, inimestel on aega ja aeg omasoodu kulgeb vaikselt ja rahulikult päevast-päeva sinise mere ja kuldse päikese saatel. Mamma Mia! aeg on aeg enne interneti sissetungi. Tõsi, nagu Durrelli maailma vapustab koheselt sõda, nii vapustab ilmselt ka Mamma Mia! maailma hotelli kodukülg ja veebibroneeringud, mida tulevane väimees lubab teha ja luua ja maale tuua. Aga hetkel on ka Mamma Mia! aeg selline, kus infot luuratakse päevikustest, küla vahendab kuulujutte ning sidet peetakse paberkirjade abil. Aeg kulgeb…
Seega, sellised rõõmsad ja helged ning aeglased ning tehnikakauged – rahu ja rõõmu jutustavad, elamusi ja kogemusi jagavad.
Kokkuvõttes mõlemad tubli 7/10

PS Mamma Mia! puhul oli ärritav vaadata, kuidas esimestest armastajatest (Brosnan, Firth) on saanud teises värskusastmes esimesed armastajad. Mitte, et neil midagi häda oleks, aga Aeg on ikka halastamatu…

FILM: Avatar

Kui vanasti algasid muinasjutud, et seitsme maa ja seitsme mere taga, siis tänapäevasemad muinaslood võivad alata, et kuue aasta une kaugusel…
Ütlen ausalt, et ma kohe kartsin seda filmi vaatama minna, et ju on … Ei olnud. Täitsa hää oli. Omas žanris.
Meistrid on teinud ilusa muinasjutu (ärgem unustagem muidugi, et kõrge moraali ja hoiatusega muinasjutu). Meistritel on ka piisavalt raha olnud ja nad on selle kenasti silmailuks pööranud.
Eks muidugi ole loos neid kohti, kus tahaks vastu vaielda ja loogikat appi paluda, aga …see on ju muinasjutt. Õpetlik. Mõtlema panev ja ilus.
Poisteloole kohaselt on märulit ja tehnikat; tüdrukuteloole kohaselt ilu ja õrnust ning armastust. Täiuslik toode.
9/10

FILM/OSCARI NOMINENT: Slumdog Millionaire

 Vat, see on nüüd üks õite hää film:)
Lugu vaesest tänavalkasvanud kontoris teejagaja-poisist, kes rinnutsi saatuse valusate keerdkäikudega olles iseeneseks jääb, armastust rinna sees kannab ja kõigesest sellest võitjana välja tuleb. Raamlooks “Kes tahab saada miljonäriks?” mängu India versioon, mille küsimustele on kangelasele vastused kirjutanud Elu ise ette.
Lugu on huvitav, montaaž on äge ja mis mind enim võlus, on üldine meeleolu. Võibolla on see midagi Idamaadele omast, mida luterilikus maailmas kasvanud Valge Inimene ei oskagi tunda, käsitleda? Kui meie kultuuris on midagi halvasti, kui keegi kannatab, siis on see must ja hall, taevas langeb madalale ja vinguvad viiulid nutavad. Aga selles filmis (samuti nagu ka osaliselt “The Kite Runner’is”) on üldtoonid helged, suisa kuldsed. Kuigi kangelased kannatavad (ja omajagu rämedalt) on üldine elu ja aja kulg rahumeelne – päike tõuseb igal hommikul ja inimesed astuvad oma igapäevase karmi elu ning sitase maailma sisse rahumeelselt ja tihti isegi lapselikult säravate silmadega. Samas, kõike ei jäeta sugugi Saatuse hooleks, ikka ise ka tehakse, püüeldakse, võideldakse. Ainult, et ebaõnne korral ei langeta nutu ja hala sajanditepikkusesse võrku.
Veelkord: väga hea film!
PS lõputiitrid tuleb kindlasti ära vaadata, vähemalt see osa neist, mis lõpetab filmi klassikalise India filmi traditsiooni järgides (mõningate moodsama aja lisandustega).

9,8/10

10 nominatsiooni:

1. Parim film
2. Parim režissöör
Danny Boyle
3. Parim kohandatud stsenaarium
Simon Beaufoy
4. Parim kinematograafia
Anthony Dod Mantle
5. Parim montaaž
Chris Dickens
6., 7. Parim originaallaul
«Jai Ho» A.R. Rahman
«O Saya» A.R. Rahman & M.I.A.
8. Parim muusika
A.R. Rahman
9. Parim heli
Ian Tapp
Richard Pryke
Resul Pookutty
10. Parim helimontaaž
Tom Sayers

FILM/OSCARI NOMINENT: The Reader/Ettelugeja

Ühe noorpõlve esimese armastuse, kire ja voodikogemuse lugu, mis kasvab mõtisklusfilmiks oluliste inimlike kategooriate üle. Tõsi, ega armastus ka kao.
Noor Michael kohtub juhuslikult Hannaga (mitte enam nii väga noorega) ja neil tekib omapärane suhe – noore kogenematu mehe ja väga rangepiirilise vanema naise kirge täis voodielu, millele vahemänguks loeb noormees naisele raamatuid ette. Nagu kõik siin ilmas, saab ka see suhe otsa. Inimesed lähevad lahku nagu laevad öös – äkki ja jälgi jätmatult.
Aastad mööduvad ning Michael, nüüdseks juba noor juuratideng kohtub Hannaga uuesti – kohtusaalis, kus Hanna, kui SS-i vangivalvuri üle kohut mõistetakse…
Inimhing on lõputu ja raskesti mõistetav, inimese teod ja tegudeni viivad tõed on erinevad. Raske on mõista, hukkamõistmine on lihtsam. Süü ja süütus, tegu ja tagajärg, põhjus ja eesmärk. Palju eetilisi kategooriad.
Kate Winslet on väga hea Hanna rollis. Pisarakiskujaks film ka kätte ära ei lähe. Pigem selline film, mille tekitatud küsimused vaikselt veel mitu päeva kummitavad.
8,5/10

Nominatsioone viis:
1. Parim film
2. Parim näitlejanna
Kate Winslet
3. Parim režissöör
Stephen Daldry
4. Parim kohandatud stsenaarium
David Hare
5. Parim kinematograafia
Chris Menges

FILM: Mehe töö/Miehen työ

Krdima hää film. Täpselt see, mida vaadata kui akna taga on (veel) peaaegu kaamos, lõunanaabrid pilluvad kiva valitsushoonete akendesse, bussipeatused rohetavad “Nemad-pähh! tegid blää! Vali-vali-vali mind!” plagudest ja majanduskriis kappab raketikiirusel.

Juha, 38aastane tavaline Soome Mees. Selline aeglane. Aga optimist, innovaatiline, probleemilahendusele suunatud.

Olli. Kah Soome Mees. Joob, aga salgab. Suhtesusserdis. Ja muidu sahmerdis. Omajagu tühm tümikas. Eelmise sõber.

Katja. Juha naine ja lapse ema, Olli lapse ema ka. Krooniline depressioonik, tabletikrõbistaja.

Sellised peategelased siis.

Juha jääb töökohast ilma, aga tõelise mehena ei hakka ta sellist sõnumit oma perele edastama, vaid üritab vaikselt lisatööd leida. Paneb aga kuulutuse puhveti uksele ja jätab Olli telefoninumbri kontaktiks. Tõsi, algne mõte oli töö juurest “laenatud” töövahenditega natuke haltuurat teha – ehitus- ja remonditöid. Aga läks nagu ikka. Kuulutusele vastas proua, kes eelistas meest näha pigem palja tilliga tema juukseid kammimas kui tunkedes seina lõhkumas. Töö on töö, leidis põhjamaine mees. Kliente tekkis ja nõudmised ulatusid seinast seina. Pole kerge ükski amet, ammugi siis hoorajäägri oma.

Juhas on aga sellist “Soome sisu”. Ta muudkui püüab ja üritab – tööd teha, raha teenida. Läheb aga üle kivide ja kändude ning läbi traumapunkti. Samal ajal sõber Olli susserdab ta selja taga ja üritab Katja leivakappi enese omaga ühte siduda.

Juha töömehekarjäär päädub lõpuks ikkagi tabletipurgi ja viinapudeli ning Lõpliku Valikuga kuniks…
…saabub torutangidega päästeingel.

Vot, selline lugu. Ühest küljest tibake koomiline, enamuses ääretult traagiline ja samas inimlikku lootust täis. Tõsi, küll väheke üle vindi keeratud, aga nii Põhjamaine.

9/10

PÖFF: Montoni filmikava – Valentino: Viimane keiser/Valentino: The Last Emperor

Matt Tyrnauer’i hiilgav pooletisttunnine dokumentaal moekeiser Valnetinost. Filmitud kahe aasta jooksul, finaaliks 2007. aasta Keisri viimane suur etendus ja kuldajastu tipp.

Filmi läbib kerge koomiline noot, kuid see ei muutu masendavaks irooniaks vaid on särava ja muust maailmast eemalseisva “magusa elu” peegeldus. Refrääniks Valentino viis mopsi, kes saadavad teda kõikjal maailmas.

Dokumentaalfilm, mida vaadates aegajalt isegi unustada, et tegemist on dokumentaaliga – tegelastegalerii on nõnda filmilik. Ometigi on see elu – ühe mehe elu, kes on moemaailma jätnud igavese jälje.

Emotsioone on filmis kuhjaga – rõõmupisaraist solvumiseni, ehedaid liigutushetki ja mängitud ülevoolavust. Bellissimo!

Kaunid kangad, jumalikud kleidid, esitlused ja inimesed ja nende töö selle väljapaistvuse taga. Inimesed, kes loovad, loovad midagi, mis ühelt poolt toob esile inimliku edevus, teiselt poolt materjaliseerivad unistusi. Samas – see on esemeline kunst, mis on habras; hetkeemotsioon ilust.

Kaks kuldset tistaati Valentino huulilt: “Jah, ma tean, mida naised tahavad. Nad tahavad välja näha ilusad!” ja “Ma mäletan ainult neid asju, mida ma tahan mäletada”.

Kuna emotsioone ei ole võimalik ümber kirjutada ja jutustada, neid peab ise kogema, samuti peab seda filmi ise nägema. Kümme punkti kümnest.

Vt ka: http://www.valentinomovie.com

Ja Pöffi Montoni moefilmide kava: http://2008.poff.ee/?lang=1&id=932

PÖFF: Montoni filmikava – Hedi Slimane, minu elu/Hedi Slimane, Mein Leben

Montonil on juba teist aastat Pöffil oma moefilmide programm. Püüan sel korral ka natuke oma silmaga kaeda.

Eile õhtul oli Kumus lühike (43 min) 2004. aastal tehtud dokumentaal Diori meestemoodi muutnud moeloojast Hedi Slimane’ist.

Film andis mõnusa ülevaate ühe loojanatuuri maailmanägemisest. Asjadest, mis on talle olulised ja mis teda “käimas hoiavad”. Nagu iga loovnatuur, on ka Hedi Slimane’il omad tavainimestest väheke kõveramad nurgad maailma tõlgendamisel. Hedi, kes ei suuda ilma linnakeskkonnata elada ja samas ilma steriilse vaikuseta töötada, püüab veel ka hetki elust fotodele. Tema maailmatõlgenduses, kus moodi saab vaadata ainult liikumises, on samas peatatud aeg fotodel reaalne minevik (kuigi tegelikkuses siiski ikkagi tema enses tõlgendus minevikus). Samasuguseid veidi kahepidiseid ja vasturääkivaid maailmatõlgendusi jagus terveks filmiks, mehelt, kelle geneetiline kood on samuti pärit kahelt erinevalt kultuurilt.

Rääkimata tema modellivalikust, kus ta tõi moelavadele nõtked, saledad poisid meestemoe ikoonidena. Natuke pahelised ja omas maailmas – ehk teisisõnu nagu Hedi Slimane’i enese (kes ei joo, suitseta, tarbi) pahelisemad alter egod.

Mõtteid tekitav vaatamine oli.

Vaata ka: www.hedislimane.com

Ja vaata ka Montoni filmiprogrammi kohta: http://2008.poff.ee/?lang=1&id=932

FILM: “Mina olin siin”

Uskumatult hästi tehtud film. Tõsi, lugu, mida näidatakse on karm, tulvil kõike, millest ei tahaks teada, aga mis on tegelikult meie kõrval. Sass Henno raamat ise on väga hea ja filmis pole midagi ära rikutud. Kinost väljudes on vastikult räpane tunne, tahaks suisa pesta ennast.

Rasmus Kaljujärv teeb väga hea rolli. Ja kui aus olla, siis enamus noortest. Montaaž on hea. Ja kogu lugu on vastikult reaalne. Valusalt lõikav ja nii kummastav kui see ka pole, kübeke lootust jääb “õhku rippuma”.

Kindlasti on neid, kes siinkohal vastu vaidlevad, aga olgu. Minu poolt igatahahes kiidusõnad ja vaatamissoovitus.

9/10

Filmi ametlik kodukülg: http://www.minaolinsiin.com/

FILM: Nuhk/Sleuth

Algatuseks pean kohe mainima, et üle pika aja üks väga hea film. Nii süžee kui näitlejatöö kui ülesvõtmise osas. Piisavalt “kiiksuga” ja haarav. 

Edukas ja mitte enam esimeses nooruses romaanikirjanik Andrew Wyke (Michael Caine) kohtub noore näitleja Milo Tindle’iga (Jude Law). Kohtumispaigaks on Andrew mõis – kõrgtehnoloogiliste lahenduste emakoda ja Andrew Wyke’i abikaasa poolt disainitud keskkond. Kohtumise eesmärgiks pole mitte näitleja ja romaanikirjaniku töine vestlus vaid probleem, mis vajab lahendamist. Nimelt on härra romaanikirjaniku abikaasa kolinud noore näitleja elamisse, hinge ja voodisse ning tahab lahutust. Antud teemal, siis kaks meest juttu alustavadki.

Pealtnäha igapäevaelulisest seigast saab kahe mehe vaheline mäng, mille panused on suured. Hästi kombineeritud stseenid, ettearvamatud pöörded. Etteruttavalt võib muidugi öelda, et eks me ju teame, millega Saatuse narrimine ja Saatusega mängimine ikka lõppeb, aga film on haarav.
Näiteljatöö on briljante, interjöör on hullumeelselt huvitav, lugu on “konksukeste ja keermekestega”, pildiline külg on huvitavate tempode ja kadreeringutega. Poolteisttund möödub lennates. See kuidas kaks meest selle poolteisttunni täidavad on elamus.

Film on 1972. aastal tehtud filmi uusversioon. Kindlasti tahaks ka seda näha. Miks ei võiks filmigurmaanidele pakkuda võimalust (vähemalt nii heade filmide puhul) osta 2in1 – DVD komplekt, mis sisaldaks mõlemat versiooni.

Aga käesolevast filmist veel nii palju, et puhtalt filmitehniline fakt – kogu film võeti üles ajalises järjestuses. Väärtustav fakt – film oli 2007. aasta Veneetsia filmifestivali Kuldgloobuse nominent. Intrigeeriv fakt – 1972. aasta filmis mängis Michael Caine Milo Tindle’it.

9/10

FILM: Detsembrikuumus

Jah, Detsembrikuumus on propagandafilm. Ja kohe alagatuseks ütlen, et mina olen seda meelt, et selliseid filme on vaja. Mida väiksem rahvas, seda rohkem on tal vaja lugusid (laule, filme etc), mis kinnitaksid ühte kuulumist ja juuri pidi ajaloos kinni olemist.

Selge on see, et iga põlvkond vaatab seda filmi erinevalt. Palju sõltub isiklikust ajaloolisest-poliitilisest kogemusest, palju ka koolihariduse jagamise ajal jagatud teadmistest ja hoiakutest. Selle filmi ilmselt tänuväärseim vaatajaskond on teismelised kooinoored, kellede jaoks on antud teemavaldkond küllaltki tühi valge leht, millele nad siis selle filmi läbi mingi loo kirjutavad.

Filmist enesest. Eks me vaata ju kõiki kodumaiseid filme mitme pilguga. Esiteks on vaatame näitlejaid antud rollis ja siis tuttavaid võttekohti ja siis kolmandana ehk lugu ja seda kuidas see üles võetud ja esitatud on.

Kui nüüd aus olla, siis eks see lugu ise on üles ehitatud küllaltki nirult. Et nagu oleks lugu ja nagu poleks ka. Mitmed esile kerkivad tegelased ja nende omavahelised suhted, mis võiksid loo tekitada, või vähemalt kõrvallugu jutustada, jäävad jutustamata. Ja tunduvad kusjuures kõvasti huvitavamad kui pakutav noore pere keskne lugu. Kahe juhtkommunisti omavaheline intriig, lisaks veel kolmandaks nurgaks Kingissepa lesk, tundub huvitav, aga vat, seda ei jutustata, ainult paar vihjekest antakse.

Liiga palju tundub olevat auru läinud püssipaugutamisele. Efekt on (ja mitte kõige hullem), aga mis inimeste mõtetes ja hingedes toimub, milline oli üldse tollaste inimeste hoiakud. Oli ju ka tollal majanduslikult niru aeg…

Esimesel vaatamisel jäid silma kaks head kohta, aga kahjuks oleksid nad nagu teisest filmist – liiga teistmoodi on nad selle filmi jaoks. Mõtlen kindral Põdderi efektset sisenemist lõbunaise korterisse, et “paar pauku” aknast teha ja Juristi (Anvelti) ja Elis Kingissepa eelmängu suitsunurgas.

Kark mängis hästi, Malmsten ja Carmen Mikiver olid päris head. Kuigi Carmen Mikiveri Elis Kingisseppa oleks tahtnud rohkem näha – jõuline “paha”, põhjendatud missiooniga. Ülejäänud rollide puhul kippus kõrvus helisema fraas “joonistatud mehed”. Sellised lihtsad rollilahendused, milliste puhul ei jää usutavat tunnet, et neil mängitavatel tegelaskujudel on minevik ja elulugu.

Kokkuvõtteks. Tegelikult oli veel üht, teist ja kolmandat, mis ei olnud tee minu tassile, aga olgu. Plusspoolele võib kanda selle, et kogu filmi vaatamise jooksul ei vaadanud ma kordagi kella. Ja suur töö on tehtud. Pildikvaliteet oli hea ja heli samuti. Rohkem Eesti filme!

6,5/10

PS Filmi ametlik kodukülg (kust pärineb ka sissekande juures olev foto):

http://www.detsembrikuumus.ruut.com/

PPS Igaüks, kes selle nüüd läbi luges (ja filmi näinud on) võiks ju oma muljed ka siia kirja panna:)

FILM: Kus on Bob Dylan?/I’m Not There

Selle filmi puhul oleks lihtsam alustada eitustest, et mida kõike see film ei ole. See ei ole dokumentaalfilm. See ei ole üldse ameerikalik film. See ei ole tõsieluline eluloofilm. See ei ole ka puhas väljamõeldis. See ei ole film, mis annaks vastuseid. Pigem on see film, mis näitab ühe inimese, looja, kulgemist läbi aja; tema muutumisi ja arengut; tema alteregosid (või siis erinevate eluetappide “minasid”, kes tegelikult saadavad teda terve elu); ja see peategelane on inspireeritud Bob Dylanist.
Sai keeruliselt kirja. Aga sama keeruline on filmi alguses nn ree peale saada, sest kujundeid ja tegelasi on palju, aga natuke vaadanud, hakkab pilt selginema. Film, nagu need nn stero-peitpildid, millede vaatamiseks pead natuke oma vaatenurka muutma ja kahetasandilisest sigrimigrist tekib ruumiline muster, millest kolmemõõtmeline kujund välja vaatab. Kusjuures mõned nn näevad neid pilte imelihtsalt ja teised kõõritavad silmad kõveraks ja ei näe midagi rohkemat kui arusaamatu värviline plätakas. Sama on selle filmiga, nii arusaamise kui tasandite osas.
Tsiteerides üht filmikangelase minadest: “Lähen magama, olen üks persoon, kui ärkan, olen keegi teine. Ma ei tea, kes ma olen.” Filmitegijad pakuvad vaadata erinevaid minasid. Näiteks mustanahalist jõnglast, kes kitarri mängides mööda maad rändab, vanade aegade laule laulab ja malbe naeratuse saatel valetab (Marcus Carl Franklin) või 60ndate aastate kuulsuse tipul olevat muusikut (hiilgav roll Cate Blanchett’ilt) või vananenud Billy the Kid’i (Richard Gere), noort tormleva hingega poeeti (Beb Wishaw), lahutatud näitlejat (Heath Ledger). Iga minatüübiga kaasnev osa filmist on üles võetud erinevas stiilis, loomingulisi austusavaldusi on nii Fellinile (8 ½), Jean-Luc Godard’ile kui Sam Peckinpah’ile.
Kui eestikeelses pealkirjas olevale vastust otsida, siis sobib hiilgavalt selleks originaalpealkiri. Bob Dylan ei ole siin – ta on juba mujal.
9/10

FILM: Angel

Filmil on mitu erinevat kihti. Oleneb kuidas ja mida vaadata. Pindmine kiht jutustab romantilise loo Edwardi-aegsest Inglismaast, milles kitsastes oludes sirgunud neiu enese eluunistust ellu viib. Angelica (Angel) Deverell (Romola Garai) eluunistuseks on saada suureks kirjanikuks, rebida ennast lahti vürtspoodniku tütre elust, saada ümbritsetud luksusest ja olla suurilmadaam. Selle kõik ta ka peagi saavutab – temast saab noor edukas ilus rikas armastusromaanide kuninganna. Elu, mida ta elab on samasugune roosa-pitsiline-ülevoolav-tehislik-ebareaalne. Ellu murrab armastus, kunstnik Esme (Michael Fassbender), kelles on tegelikult samasugused karmid iseloomujooned nagu Angelis. Suur hulk hoolimatust, egoismi ja pealiskaudsust. Angel, kes oli pühendunud kirglikult kirjanikuks saamisele ja olemisele, pühendub nüüd sama kirglikult armastajaks olemisele. Ja nagu klassikalisele romantilisele loole omane, elu räsib kangelasi (või antikangelasi, kuidas vaadata) ning on kaks võimalust kas õnnelik või õnnetu lõpp. Kes lõpuni kaeb, näeb ise.
Loo teevad vaadatavaks nn teise kihi elemendid. Esiteks on film üles võetud nagu ühte “tõelist romantilist seepi” üles võtma peab. Kui autoga sõidetakse või reisi.ollakse, siis on need stseenid halva stuudiotaustaga; kui tegelane kannatab või rõõmustab, siis reeglina kannatab/rõõmustab ka loodus; kui vaene elu, siis hallid toonid, kui rahakas, siis värvide pillerkaar. Kostüümid on omaette vaatemäng.
Kolmas kiht on vastandamiste kiht. Ja see pärineb ilmselt algromaani autori (Elizabeth Taylor, kirjanik Taylor, näitleja nimekaim) sulest. Neid vastandamisi on palju ja kuigi nad mõnikord on vägagi tehislikud, on neid nauditav filmis näha ja leida.
Need mitmed kihid teevadki filmi.
7/10