…üks päev meie elust. Ja kell tiksub…
Kurb on. Ja küsida “miks?” on mõttetu, sest vastust pole.
Me saame vaid elada oma iga päeva vääriliselt, eluliselt, hooga.
Foto on kõigest 24 päeva vana…aeg käib omasoodu.
Ja me kõik saame vaid loota, et Maailma Lõpus on Kohvik, kus kohtuvad need, kes kohtuma peavad.
Kohe alguses pean üles tunnistama, et minu maailmapilti antud raamatu lugemine laiendas. Sain teada, et olen ikka omajagu sterotüüpides kinni ja mõnes maailmaasjas suisa harimatu ja pimedusega löödud. Näiteks olin ma veendunud, et Omaanis elades peab naisinimene end kandadest sõrmeküünteni kinni katma, palmikutest ja blondidest lokkidest kõnelemata. Puhas sterotüüp ja polnud mu magav vaim pannud varem antud riigi kohta täiendavat-täpsustavat- (ja ütlen ausalt, isegi elementaarteamist) otsima. Nüüd olen targem. Tänud autorile.
Kaks aastat Omaanis, mida autor kirjeldab on paljuski kaks tööaastat konkreetsel laeval. Laevapere ja igapäevane töörutiin. Selle üle võiks natuke viriseda, sest laevaelu on rohkesti ja Omaani on selle võrra vähem. Samas, optimistina nendin, et isegi see “vähem” avardas mu teadmist.
Olen alati Minu-sarja raamatute puhul võtnud lähtekohaks, et kuna tegemist on küll alati konkreetse linna või riigi elu-olu kirjeldamise, on see ikkagi konkreetselt selle inimese kordumatu kogemus: väga individuaalne ja väga intiimne. Paljuski on ju Minu-sarjal ka seda “läbi lukuaugu teiste elu kaemist”. Olgu see “teiste elu” siis laiemas mõttes elu teises riigis või kitsamas mõttes konkreetse autori eraelu. Tänu sellel olen täiesti veendunud, et näiteks Merca võiks vabalt kirjutada müügieduri Minu Supilinn.
Meeli Lepiku Omaan oli siis paljuski laevaelu Omaan. Ja sellisena on ta jutustav, ülevaatlik, natuke valgustuslik.
Korralik koolitüdruku 4.
Ma tunnistan ausalt, et ma natuke pelgan neid vanalinna kohvikuid, puhveteid, rääkimata juba valge linaga kaetud laudadega söögikohti. See on selline väike hirm, et niikuinii on hinnad laes ja ega nad ju oota minusugust kodulinlast. Ju see uhkus ja ilu on tehtud turistidele või siis rahamaailma lemmikutele. Saan aru küll, et paljuski on see mu isiklik tobe eelarvamus. Parim ravi selle vastu on kogemus, veel parem: palju kogemusi. Aegajalt ma siis end ravingi. Pean tunnistama, et nii mõnigi koht on kummutanud mu arvamust. Täna sain väga hea kogemuse võrra rikkamaks.
Kurb on, et fotokat kaasas polnud ja telefon sai ka just lauda istudes tühjaks. Seetõttu toidupilte pole. Ülaltoodud interjööripilt pärineb Aed kodukalt.
Kokkuvõtvalt. Armas interjöör. Sõbralik teenindus. Kuigi oli tipptund ja söögikoht oli (ilma liialdamata) 90% täidetud, saadi teenindusega hakkama. Hinne viiepallisüsteemis 4+.
Aga olulisim: toit oli maitsev ja tervislik. Toiduainete värskus oli silmaga näha ja maitses tunda. Kui koduküljelt hindu vaatate, siis pole need ka mõrvarlikud.
Tore oli, maitsev oli, silmailu oli ja kõht rõõmustas. Eelarvamust sai jälle kõigutatud.
Miks sünnipäevalaual heeringat polnud ja sült polnud ka õige mekiga. Umbes sedalaadi mõtteid klõbistavad kommenteerijad netiavarustes. Eks see ole see rahvuslik omapära. Kutsuti suurele sünnipäevale, ei tahetud tasu ega kingitust, aga, vat – suur hulk toriseb, polnud õiget pidu, polnud õiget repertuaari, polnud seda, polnud teist.
Õnneks kohapeal polnud küll iginat ja vingu. Oli palju rahvast, igas vanuses, mitmest rahvusest. Enamusel silmad särasid ja tuju oli rõõmus. Tõsi, mitte ülev ja katarsise serval, aga selline rõõmus ja tore.
Ok, tõrvatilkadest ka. Mind isiklikult häiris liiga suur hulk Aikusid ja Petse, kes olid end õhtupimeduseks lapseks joonud. Ja see kõikjalekanduv lihakärsatamise ving. Selge märk, et kartulikoorte söömise aeg on otsas ja rahval on raha kallist kärsuliha osta. Vat, mida kakskümmend aastat on rahvaga teinud. Kõht kogu aeg tühi, pea täis ja rahakotirauad avali. See selleks.
Oli see seekord selline pidu. Pidu, kus peeti meeles sõpru ja peeti tillukesi kõnesid. Kusjuures “vabaduse lapse” (oli vist Ott Ilves poisi nimi) kõne oli väga liigutav ja tarku mõtteid tulvil.
Küll tuleb ka neid pidusid, kus saab muret ja rõõmu koos välja laulda.
Ja pean tunnistama, et kui taevas peade kohal käis ilutule mürts ja kärts, oli minu hinges küll pidupäeva tunne. Selline rahulik ja soe nagu ühel vaba riigi kodanikul pidupäeval peabki olema. Aus ja hea.
PS ja Presidendil on õigus, kui ta kordab, et me peaksime rohkem rahul ja uhked olema olemasoleva üle. Ongi nii. Mõelge end tagasi aega, kus me ainult salaja unistasime sellisest ajast, mis meil iga päev elada on.
Maitseid mitmeid. Siirupid ka sellest sarjas olemas.
Hea jook. Jook on pisikese mulliga. Hind muidugi võiks madalam olla. Maitseb hästi ja olla väga looduslik. Kaloreid ka vähem kui kihisevates suhkrujookides. Ilmselt minu lemmikud mõneks ajaks.
Müügil olen näindu Tallinna Kaubamajas ja näiteks kohvikus Bestseller (Rahva Raamatu III korrus Viru keskuses).
PS Leidsin ja lisan nende kodukülje ka (ning asun seda ka ise uurima). Kodukülg on siin.
Häda ei anna häbeneda ja tsivilisatsioon on õpetanud meid hüvesid nautima. Veega klosett ja kätepesuvõimalus, haisuvaba ja puhas, talvisel ajal soe – elementaarne!
Tallinna Lauluväljak ehitas mõni aeg tagasi oma territooriumile korraliku peenemat sorti käimlamaja. Päris korralik koht. Tõsi, maksab. Ja mitte vähe: 0,60 senti külastus. Omal ajal sai selle raha eest mitu korda kinos 2-seerialist India filmi vaadata.
Tõsi, suurürituste ajal on lauluväljakul võimalik ka plastmassputkas täiesti tasuta oma asju ajada, aga nagu ma ütlesin – tsivilisatsioon on meid õpetanud hüvesid nautima.
Nüüd siis kübeke peenema peldiku nalja ka.
Vähemalt mulle tunduvad naljakad nn peldikupääsmed. Korralikud: kontrolliga ja puha.
Ja kui mulle laupäeval tütarlaps selle pääsme ulatas, siis naeratas ta lahkelt (õppinud teenindajale kohaselt) ja soovis: “Meeldivaid elamusi!”
Ma nägin omajagu vaeva, et need elamused kohe püksi ei tuleks.
Nõnnamoodi siis…
Nädalavahetus oli mitmekülgne. Sellest ehk kunagi hiljem. Aga muuhulgas sattusin korraks ka kassinäitusele/võistlusele. Kassid on kaunid ja graatsilised ja kassipildid on …kassipildid.
Kui juba sai pildi peale mõned püütud, siis riputan siia ka.
Elu on alati keeruline. Ole sa 10 või 60-aastat vana. Probleemid on erinevad, aga sisemised kõhklused ja kriipimised on valusad alati. Ja keerulised.
10-aastane Laure kolib perega uude elukohta. Pere, see on: Laure, tema 6-aastane ingelkaunis õde, peret hoidev isa ja kolmandat last ootav ema. Idüll. Ja ongi idüll. Laure ja tema noorema õe suhted on siirad ja sügavad. Nad hoiavad ja armastavad teineteist, nad on ühe ja sama maailma kaks erinevat, aga kokkukuuluvat poolt. Mõlemad tüdrukud jagavad seda ühtekuuluvusarmastust juba ka veel sündimata lapsele. Näiteks äärmiselt liigutav hetk filmist, kui Laure sosistab “kõhule” mingi soovi või saladuse. Perekonda ei häiri ka see, et Laure on omamoodi tüdruk. Tüdruk, kes on alati eelistanud mängida poistega ja kes näeb välja nagu väike eelteismeline poiss. Tal lastakse olla selline, nagu talle meeldib.
Ilmselt ühelt poolt selline omaksvõtt pere poolt annabki Laure’le julguse võtta enesele uute kaaslaste ees uue kodu hoovil see roll, kellena ta end tunneb. Ta lihtsalt ütleb, et on poiss – Michael. Väikeste kavaluste ja mõningaste kõhkluste järel saab Laure tunda end kaunis suves Michaelina. Tal on sõbrad ja tüdruksõbraks seltsiv naabripiiga, tal on suvi täis elurõõmsat poiss-maailma. Ilmselgelt saab see maailm otsa.
Film on läbivalt helge. Täis laste naeru ja elurõõmu. Lapsi näidatakse pikalt omavahelistes mängudes, dialoogides, elus. Ja hoolimata filmi lõpus toimuvast pöördumatust katastroofist, lõppeb film siiski positiivse tulevikunoodiga. Ma ei tea, kuidas selised asjad päriselus edasi lähevad.
Aga film on … helge. Peaosa mängiv Zoé Héran on vapustavalt hea.
Ja kui aus olla, siis ongi see film väikesest poisilikust tüdrukust. Ma ei saagi veel teada, kes temast lõpuks kasvab. Ja see polegi oluline. Me teame, et temast kasvab armastav ja hooliv inimene.
***
Ja kummastav. Film avas mu mälestustes mingi perioodi lapsepõlvest, mille olin unustanud. Perioodi, millal mulle meeldis olla rohkem poiss kui tüdruk. Poistel olid huvitavamad mängud, poiste maailm oli lihtne ja põnev. Ja mingi perioodi ma olingi selline tüdruk-poiss. Ok, ma ei varjanud oma sugu, aga ega ma paigutanud end ka tüdrukute maailma. Kummaline, et ma olin selle suisa unustanud. Ja ma ei mäleta, millest see algas ja millega lõppes. Ilmselt oli see mingi “faas”, mis ise tekkis ja ise ka möödus. Ilma suurema valuta. Sest suurt valu ju ikka peaks mäletama. Aga ma otsisin vanades piltides ja leidsin isegi ühe sellest perioodist. Panen siia üles, et enam ei ununeks:)
Viimane folgipostitus: kokkuvõtvalt.
Pean häbiga mainima, et see oli minu esimene Viljandi folgikogemus. Kuidagi niimoodi oli läinud. Ja tegelikult oli mul ajalimiit 24 tundi, seega: kiirfolk.
Lühidalt ja selgesõnaliselt: meeldis ja läheb kordamisele.
Oli palju elamusi, palju muusikat, palju rütmi, palju rõõmu. Oli omajagu tuttavaid, oli värvikas inimeste galerii.
Meenub armas blondide kiharate ja kahara roosa printsesskleidiga tilluke folkija, kelle seljal olevalt “mina olen see-ja-see-kui kadunud olen helistage”-sildilt võis lugeda uhket (hüüd)nime – Kuri Kitseke. See oli nii armas. Pisipiiga ise oli ka tõeline sära ja elurõõm.
Meenuvad igas vanuses mõnusad ja rahumeelsed folkijad. Kõik kõrvu ja kõik säravate silmadega.
Aga meenuvad ka vastuolulised hetked. Vanemas keskeas meesterahvas selili kui silk, magamas roppsügavat viinaund keset kontserti tantsuplatsi.
Meenuvad telkla öised draamad ja traagikad.
Seda vastuolu ei saa tegelikult folgile ette heita. See kõik ongi kokku rahvuslik kvintessents – särasilmad ja viinast võetud. Eks seda ole läbi aegade olnud. Ega eestlane pole kunagi pitsi sülitanud ja piiripidamisega on lood kehvapoolsed olnud. Visaku esimesena kivi, kes… Eriti kui rääkida juba peo kolmandast päevast.
Ja ikkagi: see viinast hulluks aetute suur hulk teeb meele kurvaks. Lihtsalt, et nii väga sooviks, et särasilmi oleks rohkem ja viinale allajääjaid vähem. Ega siin ilmselt muud abi polegi kui ise kindel olla ja vaikselt sõnuda: “Ma soovin, ma soovin, ma soovin…” Kõik on ju ikka inimestes kinni: sinus ja minus, sinu vennas ja minu ões, sinu naabrinaises ja minu klassivennas jne.
Ja ikka veel folgilainel.
Zetod.
Puhas elurõõm ja elaan. See jõuab ka lavalt otse alla publikuni. Paneb jala tatsuma ja kandu kokku lööma. Ja see on tore, rahvale meeldib. Kohati võtab üritus isegi külapeo tuure üles: “joostakse ussi” ja tantsitakse “vaest ja rikast”. Selle viimase hoogsas liikumises olles meenub kohe Taarka-film ja Anna Raudkats “tantse üles kirjutamas”. Ilmselgelt on setude vägi ka ilma üleskirjutamise, läbi kummaliste metamorfooside ja pea sajandijagu aastaid, jõudnud selleks hetkeks Viljandimaale, kus suur hulk rahvast lustib ja tantsib ja kaasa laulab. Puhas vägi. Hing oli rõõmus ja eaohatult lärmakas:)
Endiselt folgilainel.
Trilok Gurtu.
See, mida See Mees teeb, on peaaegu, et sõnutsi kirjeldamatu.
See on rütm. See on maailm. See on meditatsioon.
Jääd kuulama ja rütm tuleb sinu sisse. Viib mõtted kaasa, reisima mingitele sisekaemuse radadele. Saatjaks Trilok Gurtu loodud rütm ja heli. Kummastav kogemus. Võimas.
धन्यवाद
Panen mõned folgimälestused ka siia üles.
Nikns Suns.
Pean ausalt tunnistama, et ei teadnud neist enne laupäevast kontserti midagi. Aga selgus, et toredad tegijad. Väga lahe oli. Ja kuum. Nii kuum, et tegijatel jäi isegi ihupesu seljas järjest vähemaks.
Folgivihikus öeldi, et muusikaline kollektiiv tegutseb juba kuuendat aastat. Vat, siis!
Rohkem infot neist on siin ja FB kodu on siin.
Mõned pildihetked folgilt (klõpsates lähevad suuremaks):
Elu on täis juhuseid ja nii juhtuski, et ma sattusin Viljandi klubisse Rubiin folgiööl Metsatöllu kuulama-nägema. Tore, kui elus on selliseid juhuseid. Töll oli lahe, Rubiin elamurikas. See selleks.
Kuna ma oli juhuslikult ka kaamera kaasas, siis proovisin elus esimest korda täiesti olematutes valgusoludes pildistada. See oli esimene kord sellistes tingimustes ja nn selist materjali pildistada ja peamiselt enesele tuleviku tarbeks ma selle galerii siia panengi. Et oleks millest õppida, et oleks hiljem näha, millised olid esimesed katsetused.
Päris metsa ei läinud, aga rahul võib olla ehk paari fotoga. Kogemuse sain ja selle teadmise, et tegelikult on “muusika pildistamine” põnev. Palju emotsioone, palju nüansse ja tehniliselt omajagu väljakutset. Ehk saab tulevikus veel harjutada.
Metstöllule kummardus. Võimsad on. Isegi öösel Viljandis ja Rubiinis.
Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine... 