MUUSIKAL: “Nii on meil moes!”

Lubati teravmeelset situatsioonikomöödiat, mis lavastaja sõnul olla naljakaim muusikal, mida ta lavastanud. Võibolla olid ootused suuremad kui elu ise. Tegelikkus oli natuke kurvameelsem. Kui nüüd jupp-jupi haaval lahata, siis oli nii head kui halba. Nii palju halb ei olnud, et oleks minema tahtnud minna ja etenduse lõpus vilistas vähemalt nimilugu kõrvus küll. Aga võrreldes eelmiste nn Linnahalli-muusikalidega, jäi kuidagi kahvatuks.

Headest asjadest. Märt Avandi saab kenasti rolliga hakkama. Isegi siis kui etenduse-armastatud süles teeb ca 8 pööret, hingab korraks ja laulab veel mõned fraasid. Ülle Lichtfeldt on väga heas vormis ja koomilises rollis täpselt selline nagu olema peab. Tõnu Kark on piisavalt naljakas ja tema soololugu väärib aplausi. Kaire Vilgats on muusikalitäht, noor tulevane muusikalistaar Kristi Roosmaa oskab nii laulda kui tantsida (ning näeb välja nagu unistus). Teine vaatus oli peaagu superluks. Ja orkester saab maksimumpunktid.

Halvematest asjadest. Esimene vaatus venib, etendus “ei lähe kuidagi käima”. Alles esimese vaatuse finaaliks hakkab õige hoog ja tunne tekkima, aga selleks ajaks on oma poolteistund kulunud. Vähemalt esietendusel oli helikvaliteet niru. Tantsunumbreid oleks tahtnud rohkem näha. Polnud ühtegi steppimisega seadet. Paari dueti puhul oleks oodanud  korralikku tantsuseadet laulule lisaks (Tõsi, liikumine oli, aga mitte eriti hoogne). Ja kuidagi kaduma jäi selle situatsioonikomöödia varju sotsiaalne sõnum, mis ju etenduses on ja kõlab kenasti kokku reaalse hetkeolukorraga siin ja paraegu. Aga võibolla polnudki see tegijatel prioriteediks.

Ja muidugi, väline tegur, et Linnahall on endiselt hirmjahe (ja garderoobis tahavad nad nüüd saada 25 krooni oma teenuse eest).

Kokkuvõtteks. Tegemist on ju muusikaliteatri juubelietendusega. Ja nad on “oma asja ajanud” pea püsti ja järjekindlalt. Pikka iga neile ja jaksu ja jonni. Iga asi ei saa ka 100% õnnestuda ning eks eelnev ole ju pelk ühe vaataja hinnang. Seega, soovitan minna ja oma silmaga vaadata. Mõned korrad saab ikka südamest naerda ja silmal on ühtteist vaadata ja kõrval mõnda kuulata ka. Iga rõõmukild kaamoslikus majanduskriisisügises on väärtus!

FILM: “Mina olin siin”

Uskumatult hästi tehtud film. Tõsi, lugu, mida näidatakse on karm, tulvil kõike, millest ei tahaks teada, aga mis on tegelikult meie kõrval. Sass Henno raamat ise on väga hea ja filmis pole midagi ära rikutud. Kinost väljudes on vastikult räpane tunne, tahaks suisa pesta ennast.

Rasmus Kaljujärv teeb väga hea rolli. Ja kui aus olla, siis enamus noortest. Montaaž on hea. Ja kogu lugu on vastikult reaalne. Valusalt lõikav ja nii kummastav kui see ka pole, kübeke lootust jääb “õhku rippuma”.

Kindlasti on neid, kes siinkohal vastu vaidlevad, aga olgu. Minu poolt igatahahes kiidusõnad ja vaatamissoovitus.

9/10

Filmi ametlik kodukülg: http://www.minaolinsiin.com/

FILM: Nuhk/Sleuth

Algatuseks pean kohe mainima, et üle pika aja üks väga hea film. Nii süžee kui näitlejatöö kui ülesvõtmise osas. Piisavalt “kiiksuga” ja haarav. 

Edukas ja mitte enam esimeses nooruses romaanikirjanik Andrew Wyke (Michael Caine) kohtub noore näitleja Milo Tindle’iga (Jude Law). Kohtumispaigaks on Andrew mõis – kõrgtehnoloogiliste lahenduste emakoda ja Andrew Wyke’i abikaasa poolt disainitud keskkond. Kohtumise eesmärgiks pole mitte näitleja ja romaanikirjaniku töine vestlus vaid probleem, mis vajab lahendamist. Nimelt on härra romaanikirjaniku abikaasa kolinud noore näitleja elamisse, hinge ja voodisse ning tahab lahutust. Antud teemal, siis kaks meest juttu alustavadki.

Pealtnäha igapäevaelulisest seigast saab kahe mehe vaheline mäng, mille panused on suured. Hästi kombineeritud stseenid, ettearvamatud pöörded. Etteruttavalt võib muidugi öelda, et eks me ju teame, millega Saatuse narrimine ja Saatusega mängimine ikka lõppeb, aga film on haarav.
Näiteljatöö on briljante, interjöör on hullumeelselt huvitav, lugu on “konksukeste ja keermekestega”, pildiline külg on huvitavate tempode ja kadreeringutega. Poolteisttund möödub lennates. See kuidas kaks meest selle poolteisttunni täidavad on elamus.

Film on 1972. aastal tehtud filmi uusversioon. Kindlasti tahaks ka seda näha. Miks ei võiks filmigurmaanidele pakkuda võimalust (vähemalt nii heade filmide puhul) osta 2in1 – DVD komplekt, mis sisaldaks mõlemat versiooni.

Aga käesolevast filmist veel nii palju, et puhtalt filmitehniline fakt – kogu film võeti üles ajalises järjestuses. Väärtustav fakt – film oli 2007. aasta Veneetsia filmifestivali Kuldgloobuse nominent. Intrigeeriv fakt – 1972. aasta filmis mängis Michael Caine Milo Tindle’it.

9/10