KIRJANDUS: Mida ütles Hemingway täpselt eestlaste kohta

Meie mälusoppides on Hemingway ütlus, et igas sadamalinnas leidub vähemalt üks eestlane (või mingi sellise mõtte sarnane infokild). Seda Hemingway mõtet meenutame me omakeski (ja sageli ka võõrastele) uhkusenoodiga, sest palju seda meie väikest rahvakildu ikka maailmakirjanduses-kunstis jäädvustatud on. Ja seda veel sellises …maailmakodaniku uhkes kuvandis. Aga olgem täpsed. Tegelikult on Hemingway mõttekäik vähe pikem, mitmetasandlikum ja tibake iroonilisem. Mulle igatahes väga meeldib. Kunstitõe huvides siis:
Tsiteerides Hemingway teost Kellel on ja kellel pole (eesti k. Kupar 2001, lk 212; originaalis To Have and Have Not, 1937):

Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all “Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.

Kaunis:)!