Maroko. Selle riigiga seostuvad minu veidras mõtteühendustes märksõnad: apelsinid ja päike. Asusin raamatut lugema ootusega, salajase rõõmuootusega hinges. Lootsin… (Saan siinjuures muidugi aru, et on rumal loota ja oodata midagi konkreetselt raamatult. Aga samas, me ju valime oma lugemisvara ikkagi mingite kriteeriumite ja ootuste järgi.) Lühidalt: lootsin Maroko igapäevaelu kirjeldusi läbi võõras keskkonnas kohanenud naise silmade ja tunnete läbi. Lootsin armastuse jagamist, armastuse, selle maa vastu, nende inimeste vastu. Lootsin lugu – võõras, kes sai omaks; võõras maa, mis õpetas ennast armastama. Aga autor kirjeldab Marokot kiirete ja pealiskaudsete jutupiltide kaudu. Pigem on see turisti ülevaade, mitte kirjeldus maast, mida võiks nimetada sõnaga MINU. See on “mida mina nägin” ülevaade. Ja selleski žanris väherääkiv.
Autor on keskendunud pigem suhtele mina-islam. Aga ka see liin on pigem õigustav. Armastust (ka maailmavaate, religiooni vastu) ei pea õigustama, seletama. Armastust peab jagama, õige armastus kiirgab armastust endastmõistetavalt. Või, et vähemalt mina arvan nii.
Vabandan autori ees. Ju me “mõteleme erinevates tähestikes”. Samas soovin aga talle rõõmu ja armastust tema elus ja valikutes. Rahu hinge. Tervist kodakondsetele.
5,5/10
PS Ja raamatut Marokost: tema elust ja ilust, loodan ma kunagi siiski oma lugemislaualt leida. Kui keegi osakab soovitada, olen tänulik.
Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine... 
Ise just raamatukogust tõin, aga pole veel lugeda jõudnud -Leonora Peets “Maroko taeva all”. Ma vähemasti loodan sealt saada kätte selle emotsiooni, mis Minu Marokos nagu vajaka jäi.