FILM: „Kuku: mina jään ellu“

Väga valus film. Film mehest ja haigusest. Armastusest. Sõprusest.
Inimesest, kes on haige – joomahaige. See on üks koletu haigus. Otsib inimese seest välja koletise. Joomahaiged ongi sellised kahe palgega inimesed: on Inimese pale ja Joomahaige pale.
Kuku puhul on need kaks hästi erinevat palet. Kaine Kuku on üks Suure Südamega Inimene, Andekas Näitleja, ilmselt ka Suur Armastaja. Joomahaige Kuku on tatine narts, tülinorija, pudelihull. Haigus sööb Inimese ära ja jätab asemele katkise kesta. Ja kestal ja Inimesel poleks nagu mitte kõige vähematki kokkukuuluvuspunkti. Ometigi on need mõlemad ühe inimese omad. Tema maailm. Kahetine maailm.
Ma ei suuda mõista sellist armastust nagu Kuku kaaslasel, kes valab kestale veel klaasikese, kes vaatab kuidas kest Inimesest võitu saab. Olles kõrval. Kesta kõrval… Võibolla on ta juba niipalju kordi kaotanud selles võitluses Inimest kestast välja tuues, et enam ei proovi. Ei tea. Inimeste teed ja armastused on erinevad.
Inimene Kuku ja tema suur süda ja aval hing helgivad Kuku ja “Külavanema” sõpruse loos. Ilus. Kuigi lõpp on kurb nagu elul ikka.
Film on ka kurb. Väga. Ja kole – nagu ka elu aegajalt on.
Ometigi jääb lootus, et see oli viimane kord, et haigus ei saa võitu. Ilus on loota…