FILM: THE WOLF OF WALL STREET (2013)

Tänavuste Kuldmehikeste jagamisel on esile tõstetud lood, mis pärinevad elust enesest. (Kapten Phillips, Philomena, 12 aastat orjana, Elujanu, Wall Streeti hunt). Eks ole õigus neil, kes on kinnitanud, et elu ise sünnitab kõige uskumatumaid lugusid. Ja samas…kõige elulisemaid. 
Wall Streeti hunt on tegelikult üks lõpmatult pikk film (ca 3 tundi), mis on kaadrist kaadrini täis raha, sügavat ahnet iha raha järgi ja kõike seda, mis suure rahaga kaasas käib – ohjeldamatul hulgal alkoholi, proste ja narkot. Seniks kuniks õhule ehitatu haitub. Või nagu muinasjutus – õiglus võidutseb, head võidavad ja halb saab karistatud. 
Tegelikus elus on lõpp veelgi ilusam. Peategelane kannab pisukese karistuse, puhastub ja saab kõrgetasemeliseks müügikoolitajaks – elu ise on hulga parem kirjanik kui mitu kunstilist kirjatsura. 
Minu jaoks olidki filmi kõrghetked Jordan Belfort’i (Leonardo DiCaprio) müügikõned. Neis on hoogsat reaalsusega näkku lajatamist, peaaegu religioosset raha kummardamist, eredat iha…ja veel kümneid pisidetaile, mis koos moodustavad nii paganama heas vormis käsu oma tuleviku vormimiseks – Müü! 
Nendest kõnedest lähtudes tahan ma tegelikult kuulata ehtsa Jordan Belfort’i müügikoolitust. Usun, et see oleks meeleolukas. Arvestades, et härra läheb asap maailmatuurile, ei tundu see isegi võimatu. Mees pole vähemalt taganenud oma uskumusest – kõik tuleb rahaks keerata. Ja seda ta oskab. 
Ma ei tea muidugi kui karismaatiline on tegelik Jordan Belfort, aga Leonardo DiCaprio mängitul on küllaga karismat. Ja muidugi on Leonardol ka näitlemisoskust. Kuldmehikese nominatsioon ka talle selle eest. Neljas kord juba. Ja karta on, et Leonardo suhtes senini kiuslik olnud Akadeemia ei ole ka tänavu lahkem. Kahjuks. 
Lisaks Leonardo nominatsioonile on filmil veel 4 nominatsiooni. Martin Scorsese võiks oma töö eest selle filmiilma tähtsaima kulla saada küll.
Hindan: 9/10

PS Käivitan tasapisi-otsapidi oma uut veebi hoogne.weebly.com, aga nn üleminekuperioodil duubeldan oma isiklikke mõtteid ka siin. 

FILM: Adore. Kaks ema (2013)

Prantslanna Anne Fontaine´i (“Coco enne Chaneli”) ingliskeelne režiidebüüt. Filmi aluseks on Doris Lessingi novell “Vanaemad”. Pean ütlema, et kuigi mulle meeldib reeglina raamatut enne lugeda ja alles siis filmi vaadata, läks sel korral teistpidi ja ma pole veel jõudnud jutustust lugeda. Aga see on mul lugemisjärjekorras. Seega ma ei tea, kas Lessing on jutustanud sama lugu või on linalugu pigem Fontaine’i tõlgendus, Nüüd filmist.
Iseenesest kõlab filmi kokkuvõte kui banaalne lugu bulvarilehest. Kaks lahutamatut sõbrannat. Koos kasvanud. Sama vanad pojad. Saavad vanemaks. Pojad sirguvad noorteks meesteks. Ja arenevad mõlemal suhted teise sõbranna pojaga. Tundub lühikokkuvõttena üks lame ja labane lugu. Puhas “ptüi!-ptüi!-ptüi!” – nii ei tehta. Aga…
Aga vaatad filmi ja ei oskagi kohe sajatama ja hukka mõistma hakata. Hästi õhukesel moraalsel jääl kõndimine see lugu muidugi on. Samas väga …inimlik. Täis inimlikku jumaldamist, kirge, andumist, reetmist. Nagu ikka üks lugu Elu lugude seas. Tegelikult küll mitte üks lugu, film jutustab ikka kohe mitut lugu.
Ma ei oska ette kujutada, mis moodi paistab see lugu meesinimese vaatevinklist. Ja ega ma ju tea, mis moodi see lugu mõne teise naise silmade ja südame kaudu paistab. Igatahes mulle meeldis. Meeldis iseenesest keeruline teema, meeldis kuidas pilt oli üles võetud, meeldis näitlejatöö. Naomi Watts ja Robin Wright  ning Xavier Samuel  ja James Frecheville on need, kellede tõlgendus teeb labasest bulvarilehe teemast hoopis ühe piirpealse armastusloo.
Ja tegelikult ju armastusel ei ole sugu ega vanust. Armastust ei saa nimetada, lahterdada. Ta kas lihtsalt on või pole. Ja kui su silma all on üles kasvanud kaks noort mees, nagu jumalad, kelledest üks on su enese liha ja veri, teine aga mitte.
Üks keeruline lugu. Ja samas nii lihtne. See vana ürgne lugu.
8/10

RAAMATUD: Epp Petrone. Kas süda on ümmargune? 2. osa

Kirjanik harutab oma mõtted ja hinge kildude kaupa jutulõngaks ja laotab selle siis lugejate ette. Tegelikult puudutab see igat loojat, olgu siis väljendusvahendiks liikumine, sõnad, heli, pilt… Kõik loodu käib läbi aju ja hinge. Lisaks midagi, mida võib nimetada Jumala Puudutuseks või Muusa Hinguseks või lihtsalt Looja Andekuseks.
Looja paneb ennast veel keerulisemasse olukorda, kui püüab oma läbielatut piisava kirjandusliku katteloorita läbi Mina-tegelase ja reaalsete sündmuste peegelduse jagada. Selline lähenemine on kui hõlmad avali eesliinil lahingusse tormata, aga samas ka kui teraapia. Kõik läbielatu tuleb läbikirjutades uuesti enese hingest, ajust ja kehakeemiast läbi lasta ning mõtestada. Mõnikord elu laineharjal surfates või siis sealt harjalt läbi laine kukkudes ning haiget saades, me lihtsalt elame. Laseme ennast emotsioonidel, kirel, juhusel kanda ja püüame vältida analüüsi ja mõtestatust. Hiljem oma lugu läbi kirjutades, saabub mõtestamise aeg.  Ja siis ongi kõik. Valu ja rõõm, kirg ja unistused, otsingud ja leidmised on looks saanud. Kõik on oma koha leidnud. Ajust ja hingest, südamest ja veenidest läbi käinud. Looks saanud. Saabub lõpetatus. Ravikuur on läbi. Ravim on mõjunud. Kaante vahele vangistatud aeg.
Umbes selliste mõttekäikudega mängisin ma kui olin Epu “südameraamatu” teise osa läbi lugenud.
Lisaks olin enesele üles kribanud lugemise ajal veel mõned märkmõtted. Panen siis needki siia kirja.

• Kui raamat loetud, siis on mingi aeg selline tunne, et ka sinul oli liivakärbsed naha all. Midagi on selles loos, mis paneb nahaaluse sügelema ja ei lase mõtteid lahti. Ehk “selle raamatu peale kohe samal õhtul järgmist võtta ei saa”.
• Looja peab pidevalt otsima. Elamusi. Täiuslikku Hetke. Aga kuna Täiuslik Hetk on mööduv, siis Looja muudkui tormab otsides, leides, pettudes, lahti lastes, otsides, otsides, ostides. Sest loov isiksus, Looja, ei saa ilma selle otsinguprotsessita. Täiuslik Hetk on lihtsalt otsinguga kaasas käiv nn bonus track,
• Ja lõpetuseks minu enese klassika. Kui (elu)olukord tundub segasevõitu või tuhm, siis tuleb minna (elu)olukorrast kaugemale. Eemalt vaadates kaovad ebaolulised asjad ja ainult olulised jäävad nähtavaks ja tuntavaks. See on klassikaline füüsika, aga töötab väga hästi ka südameasjades.

Lõpetuseks. Ma vist pean viisakalt vabandama, et otseselt raamatust ma nagu ei kirjutanudki. Pigem sellest, mis oli selle lugemise nn tagajärg. Ja kokkuvõttes on see hea. Raamatud peavadki meid (kaasa)mõtlema panema, tooma muutusi või kinnitama meie kivistunud dogmasid. Mina sain mitu head lugemistundi ja vähemalt samapalju mõtlemise rõõmu. Järelikult väärt raamat. Tänud, Epp!

RAAMATUD: Kaja Sepp: Hetk enne homset

Ma olen viimasel ajal väga laisk olnud ja pole ette võtnud loetud raamatute kohta mõtteklõbistamist. Aga Kaja raamatu puhul ei saanud seda tegemata jätta. Kui mul peaks kunagi esimene raamat ilmuma, siis ma oleksin kui sütel, et mida arvatakse. Peamine, et loetaks, öeldaks, kirjutataks. Sestap kirjutangi sel korral.
Algatuseks. Kaja, mul on su üle lõpmata hää meel. Sa oled kirjutanud ühe väga hää raamatu ja see on ka väärilise äramärkimise leidnud. Tõesti – hää meel. Väga.
Samas. Su igapäevatöö on su igapäevatöö. Et sul jaguks rohkem aega selle kõrvalt kirjutada. Oleks rõõmuks. Ilmselt nii sulle kui lugejatele.
Raamatust.
See on üks meie lugu: meie ajastu lugu, meie inimeste lugu. Ja see ongi see, mis minu jaoks selle loo väärtuslikuks teeb. Siin ja praegu. Meie aja erinevad põlvkonnad, erinevad keskkonnad. Aga meie omad. Kaja, sa oled olnud oma kirjeldustes väga detailne ja samas …leebe. On vist õige väljend. Ma ei teagi, kuidas ma tõlgendan seda, et “depressiivses väikekülas” pole ükski noor “pärishukas” joomar. Isegi sinu episoodilised ossid on enamasti kainelt inimnäolised. Ma käsitlen seda pigem kui lootust, kui et helgemaks kirjavat ilukirjandust.
Mulle meeldib, kuidas sa omaloodud tegelastega käitud.
(Siit edasi need ei loe, kes lõpuvihjeid ei taha saada)
Sa jätad neile lootuse ja tuleviku. Isegi, kui see tulevik on räsitud minevikuga, ikkagi on see tulevik.
Ja mõtlema panid mind. Kaks erinevat ühiskonda. Külakogukond, kus tegelikult polegi olemas saladusi, sest kõik teavad kõike ja kõigist ning tilgutavad servamööda seda teadmist ka uutele kogukonnaliikmetele. Linna anonüümsus, kus üksikisiku saladused võivadki jääda varju, aga kui üksikisik tõuseb keskmisest korrakski nn “suuremasse plaani”, siis on ta kõigile vaadata, arvustada ja tema olevik-minevik-tulevik kõigil keelel. Kumb on ausam? Lihtsam kanda? Olemise talumatu raskus…
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus lapsed kasvavad hirmkiirelt suureks, sest elu ise sunnib. Teine, kus lapsepõlv kestab mõnikord isegi liiga kaua ja lubab peaaegu täiskasvanud inimestel olla egoistlikult solvunud oma vanemate peale, kui need on otsustanud veel lapsi saada.
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus juba esimeste kuudega saad teada kogu kogukonna lood. Teine, kus mitu aastat kõrvuti elades kasulapsed ei tea teineteisest õieti midagi.
Tegelikult tõstatas see lugu veel mitemidki eetilisi sõlmkohti, mis mõtteid tekitavad. Näiteks ajakirjaniku roll selles loos; endise sõbranna rohkesõnalisus meediaga suheldes; nn talendisaadete ja tõsielusarjade mõju nende kangelastele.
Ma arvan, et üks korralik noorteromaan peabki seda tegema. Et saaks kaasa mõelda ja võibolla ka koos lahata ja arutada.
Maailm ongi nii lihtne ja samas nii keeruline. Ja homme on juba üks teine päev.

Tänud, Kaja! Ja tsiteerides klassikut: Ära sa siis sulge rooste lase minna!

PS Ei saa, pean ikka kirja panema. Et ei jääks hingele kriipima. Vot, kaanekujundus ei meeldi mulle. Võibolla pole see lihtsalt “minu teetass”, aga ei meeldi. Vabandust. Ega ma ju tegelikult pole otsene sihtgrupp ka:)

ELUST ENESEST: Bulgaaria hetki

Magusad mälestused. Ilusaid hetki.

Lilleneiude tegemised: karneval, karneval, karneval…

Lilleseadmine: Helsingi lahtised meistrivõistlused

13. aprillil peeti kodu- ja aiandusmessi raames ka Helsingi lahtiseid meistrivõistlusi. Osavõtjaid 23. Nende hulgas ka Saale Halla. Kohtunikekogus oli samuti Eesti esindatud. Priit Press oli üks hindajatest.
Kokku tehti kolm tööd.
Esimene töö oli lillekimp. Teema: Marry Me (mis on tänavuse Soome Eurovisiooni laulu pealkiri) ja pühendusega Krista Siegfrids’le (kes on selle laulu laulja). Kahjuks läks tänavu nii, et mina kimpe ei näinudki. Kui jõudsin, olid need hindamiseks viidud ja kui hiljem väljapanek tehti, olin mina juba laeva peal. Tegelikult ei saanud ma üldse tänavu häid pilte. Aega jäi napiks ja ruum, millel lilleseadajad töötasid oli vähene. Allpool on lihtsalt üks valik teise ja kolmanda töö erinevatest tööfaasidest. Mingi ülevaate saab.
Teine töö oli Kevadlaud. Töös tuli kasutada etteantud materjali. Töö tuli vormistada laua peale. Töös tuli kasutada nn soft-bag’e. Ja neid viimaseid suisa 10 tükki. Omapärane žanr ja vorm. Läheneti erinevalt.
Kolmas töö oli Kastepiisad. Vormistati etteantud materjalist rohelise klaasist aluse peale. Läheneti erinevalt, kes tegid oasisekuuli peale lilledest seadet; kes tegid aluse ümber traadist, pärlitest ja vähestest õitest raamistust. Noh, ja oli ka neid, kes kasutasid kõike ja rohkem.
Kokkuvõtvalt. Oli huvitav vaadata. Erinevaid tehnikaid ja tööstiile. Kahju, et ei saanud korralikku pildimaterjali. Keda huvitab punktitabel, siis see on siin. Ega need numbrid palju ei räägi, aga lihtsalt.
Ja nüüd siis natuke pilte:

Lilleneiude tegemised: kevad ripub õhus

ELUST ENESEST: See on me maa – kummikud aastase järelmaksuga

Üks e-kaubamaja saatis eile sellise pakkumise. Tahan kohe jutu alguses selgitada, et mul pole mitte midagi halba antud kaubamaja kohta mõttes. Samuti meeldivad mulle Hunter’i kummikud. Head, kvaliteetsed, oma hinda väärt. Hea meelega kannaksin. Aga…
Vat, see järgnev mõte ongi see, mis eilsest saati peas karussellitab. Pagan, mis elu see on, kus korralikke kummikuid peab ostma aastase järelmaksuga? Meie kliimas, kus korralikud kummikud on investeering tervisesse? Kurat, kummikud pole ju mingi luksuskaup…
Samas: ilmselt on e-kaubamaja teguviis ainuõige, sest nõndamoodi saavad enesele korralikke kummikuid lubada ka keskmise palga saajad. Noh, kui mitte enesele, siis lapsukesele. Ikka paremad ja vastupidavamad kui säästupoe 15-eurosed.
Ja ikkagi: kas peagi on käes aeg, millal saad pisut puhtamas ja peenemas söögikohas tellida järelmaksuga prae. Pitsikese haljast kannatab ehk kohe maksta.
Ehh, elu-elukest…

Lilleneiude tegemised: kevadised kingad

ELUST HETKI

Elavad pildid. Lõpuks jõudsin kinno ja sai film ära vaadatud. Mulle  meeldis. Oli huumorit ja oli eluokkaid. Meeldis ajaloo käsitlus läbi inimsuhete, lihtsate inimeste. Ajalugu kuskil taustal kulges, sooritas, kohutas, võitles, vägistas, hävitas, aga inimesed …olid inimesed. Ikka oma igapäevas kinni ja tasa ja targu kulgemas. Midagi sellist. Aga meeldis. Raamjutustus oli ainuke, mis päris silma mööda polnud, aga samas, ilma selleta ju ka lugu jutustada poleks saanud. 7,5/10

Kevad murrab läbi. Hoolimata külmast ilmast, igavesest lumekeltsast ja jätkusuutlikust talvest – minu krookused on läbi murdnud!

Shrek. Parafraseerides klassikuid: “Aga muidu oli täitsa tore tükk”. On häid rolle ja igav ka ei hakanud. Mõni lavakujunduslik nipp oli päris hea. Kohatised kodumaised tekstiviited olid piisavalt naljakad. Eeslit (Mart Müürisepp)  ja lord Farquaad’i (Taavi Tõnisson) tuleb eriti hea sõnaga meeles pidada. Lapsevanemad võiksid arvestada, et päris-päris pisikestele on etendus ilmselt ikka natuke liiast.
7/10

Pühad. Olid ja otsa said. Mune sai värvitud ja pashat tehtud (esimest korda ise!). Puhatud sai ka. Mulle pühad sobivad.

ELUST ENESEST: (Telefonipildi)hetki viimasest nädalast

Gonisori tänavas on avatud Nikolay – pirukapuhvet. Maitsvad on need pirukad. Krõbedat kestaksest on vähe, mahlast sisukest on palju. Maitseid mitmeid. Tark läheb ja proovib ise. Vaata infot: www.nikolay.ee

Sumi-e. Jaapani traditsioonilise tušimaali näitus Adamson-Ericu muuseumis. Tasub vaadata. Lakooniline ja vähem lakooniline ilu. Mitmeid töötubasid ka lähiajal tulemas.
Rohkem infot: www.adamson-eric.ee/et/naitused/hetkel/sumi-e

Koostööpartner üllatas kevadiste õitega, Nii tore! Nii ilus!

Vapianos on nn erimenüüs  maitsev kevadesse sobiv supp: ZUPPA DIE PEPERONE E ZENZERO ehk  püreesupp kartuli, sibula ja apelsiniga, millele lisavad maitset paprika ja ingver. Serveeritakse koore ja värske ciabatta saiaga. Tasub kohe mitmel korral söömas käia. Menüüs veel terve aprillikuu.

Lilleneiude tegemised: teismoodi toiduga mängimine ja niisama materjaliga hullamine

FILM: Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu/Lisa Limone and Maroc Orange (2013)

Ma pean kohe üles tunnistama, et ma olen omajagu lapsemeelne. Igasugune nuku-multifilmindus koos laulvate puuviljade, tantsivate juurikate ja serenaade laulvate penidega sobib mulle meelelahutuseks päris kenasti. Sestap olid mu ootused lugedes tutvustavaid ja lahtijutustavaid tekste, väga kõrgele kruvitud.
Pean tunnistama, et mulle meeldib, et on tegemist käsitööga. Meeldib, et on 3D; meeldib, et on nn rockooper; meeldib, et on mitmekeelne. Meeldib ka kandev idee: põgenik; uus maa, oma vigadega; armastus; multi-kulti jne. Lühidalt: tundus, et selles filmis on palju, mis mulle meeldida võiks või meeldima peaks. Võib öelda, et peaagu hõljusin pilvedes filmivaatamise ootuses. Õnneks või kahjuks tõi üks hea filmisõbrast sõber mu enne filmi nägemist pilvedest külmunud kodumaisele kamarale ja soovitas oma ootusi kõvasti kärpida. Eks ta lõpuks hea oligi, sest muidu oleksin kõva pettumuse osaliseks saanud. Olin enesele ise tohutud ootused loonud, aga tegelikkus oli nagu tegelikkus ikka. Korralik koolipoisi kolm ja paar prisket plussi lisaks.
Minu jaoks jäid miinuspoolele filmi pikkus ja karakterite äärmine pinnapealsus. Lugu jutustati antud filmi pikkuse juures lohisevalt. Enamus tegelased ilmus nagu jänesed mustkunstniku kübarast, tegid oma triki ära ja kogu lugu. Ainult apelsinipoisist Esimesel Armastajal oli natuke minevikulugu. Naisterahvana ei saa ma jätta urisemata ka selle kallal, et sidrunitüdrukust Esimene Armastaja, töösturitütar Lisa on nii armuvalus ja nii rumal, et isegi hale ei ole teisest.
Positiivse poole pealt: mulle meeldis muusika, meeldisid lauljad, nukumeistrite töö oli kohati väga nauditav. Ja kokkuvõtvalt jäi meeldima isegi kandev idee, kuigi seda oleks võinud paljuski teistmoodi jutustada.
Mis aga filmitegijatele peaks pika paina mõjuma, on fakt, et kinosaalis oli rohkesti lapsi, väga erinevas vanuses. Nende hulgas kindlasti ka neid, kes veel subtiitreid lugeda ei oska, aga neile meeldis. Neile kõigile meeldis. Nad vaatasid ja ei nihelenud, ei vingunud. See peaks olema kvaliteedimärk küll.

——–

Filmi lavastas Mait Laas, stsenaariumi kirjutasid Kati Kovács ja Peep Pedmanson, operaatoritöö tegi Ragnar Neljandi. Originaalmuusika autor on helilooja Ülo Krigul ja helirežissöör on Karri Niinivaara. Tegelastele andsid oma hääle Iiris Vesik, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, Omar Nõmm, Risto Joost jt.

3+++/5

Lilleneiude tegemised: Lego-lill ehk lahti-kokku ilu.