TEATER: Mängud tagahoovis ehk because

Väga väärt vaatamine. Tõsi, teema on raske. Varateismeline tütarlaps vägistatakse paar aastat vanemate poistekamba poolt. Kohtuprotsess. Karistus. Kuidas kõik toimus? Kes on süüdi?
Palju küsimusi tekitav lugu. Kes on ohver? Kas provokatsioon õigustab manipuleerimist? Noored inimesed ja kontrollimatu hormoonkäitumine. Kainelt manipuleeriv grupiliider, karismaatiline ja kuri. Või hoopis Suur Inimhingede Insener ja kurjuse kehastus ühes teismelises poisis?
Teismeliste mängud, mis saavad alguse mittemillestki või situatsioonid, mis tekivad keskpäevase päikese rammestavas igavuses ja ketravad end tulevikku muutvateks tegudeks.
Lühidalt: hea algmaterjal, väga hea lavastus, ääretult sobiv mängukoht, väga hea muusikaline kujundus ja maksimaalsed kiidusõnad näitlejatele. Noortele näitlejatele on antud võimalus heaks mänguks, heaks koostööks ja nad kasutavad selle võimaluse maksimaalselt ära.
Hiilgav! Tänusõnad ja kummardus.
10/10

Link ametlikule tutvustusele on siin.

Autor: Edna Mazja
Lavastaja ja kunstnik: Viktor Rõžakov
Muusika: DJ Aleksandr Žedeljov
Osades: Alina Karmazina, Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel
Eesti Draamateatri etendus endises Heliose kinos

FILM/OSCARI NOMINENT: Slumdog Millionaire

 Vat, see on nüüd üks õite hää film:)
Lugu vaesest tänavalkasvanud kontoris teejagaja-poisist, kes rinnutsi saatuse valusate keerdkäikudega olles iseeneseks jääb, armastust rinna sees kannab ja kõigesest sellest võitjana välja tuleb. Raamlooks “Kes tahab saada miljonäriks?” mängu India versioon, mille küsimustele on kangelasele vastused kirjutanud Elu ise ette.
Lugu on huvitav, montaaž on äge ja mis mind enim võlus, on üldine meeleolu. Võibolla on see midagi Idamaadele omast, mida luterilikus maailmas kasvanud Valge Inimene ei oskagi tunda, käsitleda? Kui meie kultuuris on midagi halvasti, kui keegi kannatab, siis on see must ja hall, taevas langeb madalale ja vinguvad viiulid nutavad. Aga selles filmis (samuti nagu ka osaliselt “The Kite Runner’is”) on üldtoonid helged, suisa kuldsed. Kuigi kangelased kannatavad (ja omajagu rämedalt) on üldine elu ja aja kulg rahumeelne – päike tõuseb igal hommikul ja inimesed astuvad oma igapäevase karmi elu ning sitase maailma sisse rahumeelselt ja tihti isegi lapselikult säravate silmadega. Samas, kõike ei jäeta sugugi Saatuse hooleks, ikka ise ka tehakse, püüeldakse, võideldakse. Ainult, et ebaõnne korral ei langeta nutu ja hala sajanditepikkusesse võrku.
Veelkord: väga hea film!
PS lõputiitrid tuleb kindlasti ära vaadata, vähemalt see osa neist, mis lõpetab filmi klassikalise India filmi traditsiooni järgides (mõningate moodsama aja lisandustega).

9,8/10

10 nominatsiooni:

1. Parim film
2. Parim režissöör
Danny Boyle
3. Parim kohandatud stsenaarium
Simon Beaufoy
4. Parim kinematograafia
Anthony Dod Mantle
5. Parim montaaž
Chris Dickens
6., 7. Parim originaallaul
«Jai Ho» A.R. Rahman
«O Saya» A.R. Rahman & M.I.A.
8. Parim muusika
A.R. Rahman
9. Parim heli
Ian Tapp
Richard Pryke
Resul Pookutty
10. Parim helimontaaž
Tom Sayers

FILM/OSCARI NOMINENT: The Reader/Ettelugeja

Ühe noorpõlve esimese armastuse, kire ja voodikogemuse lugu, mis kasvab mõtisklusfilmiks oluliste inimlike kategooriate üle. Tõsi, ega armastus ka kao.
Noor Michael kohtub juhuslikult Hannaga (mitte enam nii väga noorega) ja neil tekib omapärane suhe – noore kogenematu mehe ja väga rangepiirilise vanema naise kirge täis voodielu, millele vahemänguks loeb noormees naisele raamatuid ette. Nagu kõik siin ilmas, saab ka see suhe otsa. Inimesed lähevad lahku nagu laevad öös – äkki ja jälgi jätmatult.
Aastad mööduvad ning Michael, nüüdseks juba noor juuratideng kohtub Hannaga uuesti – kohtusaalis, kus Hanna, kui SS-i vangivalvuri üle kohut mõistetakse…
Inimhing on lõputu ja raskesti mõistetav, inimese teod ja tegudeni viivad tõed on erinevad. Raske on mõista, hukkamõistmine on lihtsam. Süü ja süütus, tegu ja tagajärg, põhjus ja eesmärk. Palju eetilisi kategooriad.
Kate Winslet on väga hea Hanna rollis. Pisarakiskujaks film ka kätte ära ei lähe. Pigem selline film, mille tekitatud küsimused vaikselt veel mitu päeva kummitavad.
8,5/10

Nominatsioone viis:
1. Parim film
2. Parim näitlejanna
Kate Winslet
3. Parim režissöör
Stephen Daldry
4. Parim kohandatud stsenaarium
David Hare
5. Parim kinematograafia
Chris Menges

RAAMAT: Elizabeth Gilbert “Söö, palveta, armasta”

Mida peaks tegema naine, kes on jõudnud oma elus punkti, kus kõik on kulgenud plaanijärgselt – mees, kodu, karjäär ja käes oleks elu päevakorra järgmine plaanitud punkt – lapsed, aga…
…aga kui ta tunneb, et see plaan talle enam ei sobi. See ei ole ikkagi tema Elu Plaan. Võimalusi on suures plaanis kaks – kergem vastupanutee, järgida hambad risti ennast ja oma soove tahaplaanile surudes valu ja kahetsusega hinges plaani või siis, et järgida enese südant, soove ja loobuda plaanist. See viimane tee on keerulisem, toob kaasa sekeldusi, valu, pettumusi, samas annab võimaluse minna Oma Elu Plaaniga edasi.
Autobiograafilise romaani kangelanna Liz valib raskema (aga kindlasti enese jaoks parema, ausama) tee. Ta saab räsitud keerulises lahutusprotsessis ning läheb aastaks laia maailma – Ennast ostima ja leidma.
Aasta. Kolm I-ga algavat riiki (Itaalia, India, Indoneesia). Kolm erinevat maailma. Naudingutest loobumine, nende leidmine, sisemise rahu otsimine. Hea arengulugu. Väga hästi kirjutatud. Piisavalt eneseirooniline, ei muutu halisevaks ega läägeks. Sisaldab omajagu tarkuseteri ja nii mõnegi tsitaadi, mida saab omadega ummikus olles pidepunktiks võtta.
Vaata ka Liz-i kodukülge.
Kuulu järgi tehtavat raamatu järgi ka järgmisel aastal film. Kuulu järgi Julia Robertsiga nimirollis.

9/10

RAAMAT: Lii Unt “Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat”

Taas üks raamat, millele julgen tugevad soovitussõnad öelda.  Lii Unt on ääretult tundliku meelega, hea detailinägemisega, väga hea sõnameister, aga mis olulisim – ääretult tundlik loojanatuur.
Tegemist on väga mitmeplaanilise teosega. Siin on võõra maa hullutavat salapära ja pisut ehmatavat reaalsust; on omapärast romantikat ja olmelist räpakust; on kulgemist. Aga samas on see ühe naise eneseotsimise ja leina lugu. Ometigi mitte ahastama ajavalt kurb vaid põhjamaalasele võõramoeliselt aeglaselt kulgev, otsiv. Kohati kurb, aga samas ka helge.
Olen juba kuskil korra öelnud, et naise hing on kui kõrb – kaunis, mõõtmatu, janune ja salapärane … nii ongi.
10/10

RAAMAT ja FILM: Lohejooksja/The Kite Runner

 

Bravo,  Khaled Hosseini!!! Hiilgav, filmitegijad!
Võtsin Khaled Hosseini raamatu kätte väga erinevate tunnetega. Minu jaoks isiklikult on Afganistan riik, kuhu minu eakaaslasi, sõpru ja klassivendi saadeti koolipingist (võõrasse) sõtta. Tagasi tulles olid nad teised inimesed ja oli ka neid, kes elusana tagasi ei tulnud. Väga valus kogemus. Hirm. Viha. Arusaamatus.  Neid emotsioone on tasakaalustanud natue Õnne Pärli blogi tema elust seal – nüüd ja praegu. Ometigi on see riik ja see rahvas olnud minu jaoks märgiline, segadust tekitav, valus ja võõrastav. Ja nüüd siis raamat. Ühe mehe meheks saamisest, lapsepõlvest Afganistanis, uuest elus vabal (aga võõral) maal ja tagasipöördumises kodumaale, et lunastada oma võlg. Raamat armastusest, sõprusest, truudusest, reetmisest, lunastusest.
Ei, see ei ole “naistekas”, see on raamat Inimeselt Inimesele. Väga hästi kirjutatud, aus, valus, puhastav.

Ma ei taha siin lugu ümber jutustada. Pigem tahaksin jagada teadmist, et on olemas üks ääretult hea raamat, mis võib jääda lugemata võibolla väheke arusaamatu pealkirja tõttu. Tõeline kirjandus, mis peegeldab Tõelist Elu.

Raamatu läbi saanud, vaatasin kohe ka filmi. Film on samuti uskumatult hea. Tõsi, mõned üksikud tegevusliinid on välja jäetud ja natukene ehk ilustatud, leevendatud võrreldes raamatuga, aga see ei muuda oluliselt sõnumit.

Nii raamatule kui filmile  9,8/10 

Raamatust pisut infot: http://blog.ekspress.ee/viewdoc/49A4CA9FD868372CC225753E003FBE3B
Filmist: http://www.imdb.com/title/tt0419887/

Olen väga tänulik, kui kommentaarides jagate oma emotsioone.

Läksin endast välja ja…avastasin lumememmeteraapia

Tegelikult juhtus see juba kõik eile, aga siis tundus see kuidagi väga isiklik olema. Täna, distantsilt vaadatuna, võin juba jagada.  Natuke koomiline täitsa ja võibolla aitab kunagi kedagi veel.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et kui enne üheksat õhtul on oma pere teismelised otsustanud nigeleda-nägeleda-mängida-hängida ja sa oled jõudnud tõdemusele, et isegi oma enese mõtteid sa ei kuule ja tahaks käratada, sõimelda, uksi paugutada ja võibolla isegi mõne taldriku puruks lüüa. Aga ega see siis olukorda paranda, aga vaikselt kannatamine tundub masohismi ja enesealandusena. Ja siis ma läksin algatuseks endast välja (aga vaikselt, sissepoole, ilma kisata) ja siis läksin hoopis välja. Uksest (enne panin tutimütsi pähe, jope selga, kindad kätte ja tanksaapad jalga).

Õues oli tegelikult kena.
Ei olnud külm, aga õrnalt õhkas talve. Lumi oli valge-valge. Õhust õhkus sooja, lubadusi suveks. Aga hetkel oli ilm kaunis talveunes.

Kõndisin. Hakkas hingel parem. Rõõmsamaks läks meel. Ja siis ma hakkasin neid nägema.

Tillukeis ja suuri, täiuslikke ja väheke lohakas-lohmakaid – Lumememmesid. Aga nad kõik olid üksi. Tõsi, mõned olid vähemalt teisega silmsideme kauguses, aga teised jälle polnud. See on ju kurb, kui sõpru-sugulasi ei näe. Nii ma siis hakkasin Loojaks. Lumememmede Loojaks. Tegin pisikesi memmesid oma teele. Nõnda, et igal olemasoleval memmel oleks memm, keda näha. Patsutasin memmesid ja nii sai mu kodukvartali ümber loodud Lumememmede Võrgustik.

Koduukse juurde jõudes oli majaesisele mänguplatsile tekkinud Ühele Suurele Memmele lisaks Kaks Keskmist ja seda ilma minu abita.

Ja kurjad mõtted peast ning kibedus hingest olid kadunud. Vot,  selline teraapia.

PS Kuna ma ei suutnud oma piltide hulgast leida ühtegi Lumememme-pilti ja eile mul, kurjusega hinges, kodust lahkudes ei olnud ja kaamerat kaasas, siis pilt on hoops päevalille-lapsest. Noh, selline Lootuse-Ootuse sümbol.

RAAMATUD: Marje Aksli “Minu Moldova” ja Maria Kupinskaja “Minu Alaska”

Taas siis sel korral raamatutest. Ja “Minu…” sarja omadest.
Marje Aksli Moldova-nägemus oli kurvastav. Ma ei tea, kuidas teistele lugejatele, aga mulle jäi mulje nagu ei oleks autor tahtnud näha mitte ühtegi helget tooni, rõõmustavat hetke, head inimest. Kirjapandu on nagu kantud miskist sisemisest jonnist või painajast. Selge see, et Moldova ei ole Eesti. Moldova on Moldova. Omade kommetega (tõsi, aegunud, aga see-eest väga püsivatega). Usun, et pikapeale võib tüütuks muutuda see, kui sind ei taheta kuulda võtta, kui su mõtete suhtes ollakse umbusklikud ja suisa tõrjuvad, aga ikkagi. Kõik kirjeldused ja kokkupuutumised inimestega on pilvealused, varjutatud mingi trotsi ning omapoolse väikse üleoleku ning kohalike mahategemisega.
See oli see, mida mina sellest raamatust lugesin. Rraamatu kõige ilusam hetk oli, kui pildialbumis jõudsin pildini, mille autor on allkirjastanud stiilis, et kaunis talveilm, aga eideke peab käsitsi lund rookima – mahajäänud maa. Ometigi on foto jumalik – imeline, rahumeelne ja turvaline.

Maria Kupinskaja “Minu Alaska” on hoopis teist tüüpi ilmanägemine ja -kirjeldus. Kaks avastusretke kelgukoerte kasvandustesse. Vähesed olemetingimused, palju (rasket) tööd, aga tahtmine olla ja teha ja hakkama saada. Ka minu maailmapildis tähendasid kelgukoerad ainult mööda lund kappavaid rakendeid (sinisilmsete huskydega). Maria raamat haris mind sel teemal omajagu. Kui kröömike norida, siis selle kallal, et kuigi autor lubab, et raamat on iseenese ja kelgukoerte kasvatamisest, siis viimasest saab korraliku ülevaate, aga iseenese kasvatamisest jagatakse enamuses vaid töö poolt. Midagi olulist jääb ütlemata, millestki minnakse libamisi üle ja mööda. Miski muutis autorit Alaskal, aga mis ja kuidas, jääb lahti kirjutamata. Kui see osa oleks ka raamatus olnud, siis võiks seda juba päris arenguromaaniks lugeda. Praegu on rännuraamat. Aga mitte paha, täitsa mõnus. Me kõik oleme kuhugi teel…

Kokkuvõtteks: kaks maailma, kaks kogemust, pessimist ja optimist. Minu silmis tegi optimist pessimistile pika puuga ära.

FILM: Mehe töö/Miehen työ

Krdima hää film. Täpselt see, mida vaadata kui akna taga on (veel) peaaegu kaamos, lõunanaabrid pilluvad kiva valitsushoonete akendesse, bussipeatused rohetavad “Nemad-pähh! tegid blää! Vali-vali-vali mind!” plagudest ja majanduskriis kappab raketikiirusel.

Juha, 38aastane tavaline Soome Mees. Selline aeglane. Aga optimist, innovaatiline, probleemilahendusele suunatud.

Olli. Kah Soome Mees. Joob, aga salgab. Suhtesusserdis. Ja muidu sahmerdis. Omajagu tühm tümikas. Eelmise sõber.

Katja. Juha naine ja lapse ema, Olli lapse ema ka. Krooniline depressioonik, tabletikrõbistaja.

Sellised peategelased siis.

Juha jääb töökohast ilma, aga tõelise mehena ei hakka ta sellist sõnumit oma perele edastama, vaid üritab vaikselt lisatööd leida. Paneb aga kuulutuse puhveti uksele ja jätab Olli telefoninumbri kontaktiks. Tõsi, algne mõte oli töö juurest “laenatud” töövahenditega natuke haltuurat teha – ehitus- ja remonditöid. Aga läks nagu ikka. Kuulutusele vastas proua, kes eelistas meest näha pigem palja tilliga tema juukseid kammimas kui tunkedes seina lõhkumas. Töö on töö, leidis põhjamaine mees. Kliente tekkis ja nõudmised ulatusid seinast seina. Pole kerge ükski amet, ammugi siis hoorajäägri oma.

Juhas on aga sellist “Soome sisu”. Ta muudkui püüab ja üritab – tööd teha, raha teenida. Läheb aga üle kivide ja kändude ning läbi traumapunkti. Samal ajal sõber Olli susserdab ta selja taga ja üritab Katja leivakappi enese omaga ühte siduda.

Juha töömehekarjäär päädub lõpuks ikkagi tabletipurgi ja viinapudeli ning Lõpliku Valikuga kuniks…
…saabub torutangidega päästeingel.

Vot, selline lugu. Ühest küljest tibake koomiline, enamuses ääretult traagiline ja samas inimlikku lootust täis. Tõsi, küll väheke üle vindi keeratud, aga nii Põhjamaine.

9/10

RAAMAT: Pille Hanni “Ma armastasin kiskjat”

Vabandan algatuseks filmisõprade ees, et olen viimased postitused (oma peamiselt filmiblogis) raamatutest kirjutanud. Aga mõningaid mõtteid tahaks jagada (ja tänulik oleks ka peegelduste ja tagasiside eest).

Pean tunnistama, et juba jupp aega pole mõni raamat minus nii palju emotsioone ja mõtteid tekitanud, kusjuures väga vastuolulisi. Maini kohe ka seda, et kuna olen kuulnud seisukohti, et sellist raamatut pole vaja, sellist raamatut pole vaja lugeda – vaidlen vasu. Sellised raamatud on vajalikud. Maailm ei muutu sellest paremaks kui me jätame lugemata (ja tähelepanuta) sõnumid sõdadest, vägivallast. Kõik, mis meie ümber on olemas, on seda hoolimata sellest, kas me peidame pea liiva alla ja tõmbame teki üle pea ning nendime, et neid pole – nad on. Ja tegelikult tuleks just vastupidi – teha silmad lahti ja peita piinlikkustunne ning vaadata avali silmi.  Mis sest, et on vastik ja piinlik.

Just nimelt omajagu vastik ja piinlik oli mul seda raamatut lugedes. Oli vastik ja piinlik, et ka mina olen naine, olen ka mina armastanud. Ometigi emõista mina seda naist, ei suuda hoomata sellist armastust. Ometigi – ju siis on ka olemas selline armastus, selline maailmanägemus, -tunnetus. Ma ei saa sellest aru, ma püüdsin mõista – ei mõistnud. Püüan mitet hukka mõista. Ei – ma ei saa hukka mõista seda, mis toimus; ma püüan mitte hukka mõista inimest, kes on oma karistuse kandnud ning loodetavasti elab elu, mis on elamisväärsem.

Mulle tundub, et raamatuks kirjutatu on kui Pille poolt kirja pandud puhastustuli; samas on ta ikkagi subjektiivne. Võibolla aitab see kirjutatu tal enesel praeguses elus pidet leida. Ja kuigi subjektiivne autori poolne pihtimus, on see elu, see lugu, nii ebainimlik ja mõistetamatu. Õigemini mõistetamatu meie tavaarusaamade järgi. Ja ma ei suudagi oma maailma kohandada seda mõistmaks, ometigi on õpetlik teadmiseks võtta, et ka selline on elu – ühe naise elu.

Mis minus veel kriipima jäi, oli teadmine, et paljud selle loo kõrvaltegelased on ka praegu elus. Millised on nende emotsioonid kõike seda lugedes. Või veel hullem – võib ju lugemata jätta, aga kõik need lood on uuesti jututeemaks kisutud (jah, olen ka ise süüdlane, sest just seda ma siin praegu teen) -  Pille poeg, Pille teismeline tütar (ma ei usu eal, et see kirjapandud raamat ei jõua ta tütreni), ohvrite sugulased…

Raske raamat, raske elu. Ja alati võib leida põhjusi raskest lapsepõlvest, vabandada Suure Armastusega, rääkida perevägivallast, leida süüd (või lunastust) Jumalas – Inimene peaks ikka Inimeseks jääma. Niimoodi, et kõlaks ukelt või vähemalt niimoodi, et saaks rahulikult magada. Kuigi jah, raamatu autor olla oma sõnutsi ka siis kui mees inimlihatükigga koju tuli ja einestas, panni minema visanud ja silma looja lasknud.

Kõiki oma mõttedi ja tundeid ei suutnud korraga kirja panna, aga oleksin väga tänulik kui blogijad ka omi mõtteid jagaksid.

PS Sulev Keeduse dokfilmi In Paradisum tahkasin ka väga näha, kui kellelgi on, andke palun teada.

RAAMATUD: “Minu Tai”, “Minu Hispaania”, “Minu Argentina”

See kord siis Petrone Print kirjastuse sarjast “Minu…” .  Õigemini küll kolmest, mida pikkade pühade ajal lugema juhtusin.

Algatuseks pean ütlema, et olen ka Eppu enese Ameerika raamatuid lugenud ja senini on kõik “Minu…” raamatud olnud lugemisaega väärt. Ja võtan enesele plaani veel ka Alaska ning Moldova läbi lugeda ning edu Eppule – andku aga tulla!

Tõsi, vahelduseks tahaks lugeda mõnda “Minu…” raamatut, mis oleks läbi eesti mehe hingepeegli ja kogemuse.

Aga miks ma Taist, Hispaaniast ja Argentinast korraga öelda tahtsin. Esiteks muidugi seda, et niipalju kui nendes raamatutes on Taid, Hispaaniat ja Argentinat, samavõrra on seal Maid, Anna-Mariat ja Liisi ehk tsiteerides Krister Kivi: “Enese eest ei põgene”.

Kavalad on need eesti naised ka. Igaüks neist jätab midagi enese varju, jätab lugejaga jagamata. Mai astub elegantselt kõrgete kingade klõpsudes mööda sellest, milline on tema tööelu. Vaid libamisi puudutab teemat, andes mõista, et tegemist on rahvusvahelise korraliku kontoritööga. Aga ju see tundub ta enese jaoks nii igav ja vähe sanuk, et sellel ei peatuta. Ja nõnda on Mai Tai rõõmsameelne, pidumeeleolus, päikest tõrjuv, miniseelikutes või hõljuvates õhtukleitides.

Anna-Maria toob suure hulga sotsioloogiliste uurimuste numbreid kinnitamaks-kinnistamaks oma Hispaaniat ja nägemust hispaanlastest. Veab vaenukaigast kohalike ametnikega, kes veeretavad paberimajanduse talumatut raskust kahe armastava südame sõrmumise teele. Aga sellest, et milline siis ikkagi on see hispaania mees; millised on tema enese tunded võõral maal, aga koos armastava (aga siiski teisest kultuuriruumist pärit) mehega, sellest lugeja täpset ülevaadet ei saagi.

Liisi Argentina on aus ülevaade sellest Argentinast, mida turismibukletid ei näita. Tõsi, samaväärset võib leida ka meil – ainuüksi vabatahtliku missiooni pärast pole vaja nii kaugele sõita. Abiks saab ka siin olla. Aga eks Liisil ikka ka maailmaavastamise huvi oli (ja on) ning oma kogetu ta kirja ka pani. Ometigi tundub ka siin raamatus, et midagi jääb puudus. Ei oskagi öelda täpselt, et milline tahk, aga midagi oleks nagu ütlemata.

Ei, ega ma eelnevat kurjustavalt mõelnud. Ei saagi ju kurjustada hääde inimestega, kes lasevad lugeja oma isiklike kogemuste manu, piisavalt intiimsele pinnale. On nõus jagama elatut-nähtut.

Aga nii kentsakas kui see ka ei tundu, siis mainitud kolme raamatu kangelannade oma maailmadesse lubamistest saaks kolme peale kokku täiusliku – Mai elurõõmus elunautleja kolmandik, Liisi vabathtlik-maailmaparandaja kolmandik ja Anna-Maria pisut boheemlaslik eneseotsingu kolmandik. Jah – selline super-hyper-eesti-naine siis elik Igaühes meis on killuke Klouni ja Poeeti ja Töörügajat ja Armastajat. Kolme “Minu…” raamatu peale sai kokku just parasjagu. Lugege ja tõdege ka:)!

FILM: Jõhkrad mängud/Funny Games

PÖFF: Montoni filmikava – Valentino: Viimane keiser/Valentino: The Last Emperor

Matt Tyrnauer’i hiilgav pooletisttunnine dokumentaal moekeiser Valnetinost. Filmitud kahe aasta jooksul, finaaliks 2007. aasta Keisri viimane suur etendus ja kuldajastu tipp.

Filmi läbib kerge koomiline noot, kuid see ei muutu masendavaks irooniaks vaid on särava ja muust maailmast eemalseisva “magusa elu” peegeldus. Refrääniks Valentino viis mopsi, kes saadavad teda kõikjal maailmas.

Dokumentaalfilm, mida vaadates aegajalt isegi unustada, et tegemist on dokumentaaliga – tegelastegalerii on nõnda filmilik. Ometigi on see elu – ühe mehe elu, kes on moemaailma jätnud igavese jälje.

Emotsioone on filmis kuhjaga – rõõmupisaraist solvumiseni, ehedaid liigutushetki ja mängitud ülevoolavust. Bellissimo!

Kaunid kangad, jumalikud kleidid, esitlused ja inimesed ja nende töö selle väljapaistvuse taga. Inimesed, kes loovad, loovad midagi, mis ühelt poolt toob esile inimliku edevus, teiselt poolt materjaliseerivad unistusi. Samas – see on esemeline kunst, mis on habras; hetkeemotsioon ilust.

Kaks kuldset tistaati Valentino huulilt: “Jah, ma tean, mida naised tahavad. Nad tahavad välja näha ilusad!” ja “Ma mäletan ainult neid asju, mida ma tahan mäletada”.

Kuna emotsioone ei ole võimalik ümber kirjutada ja jutustada, neid peab ise kogema, samuti peab seda filmi ise nägema. Kümme punkti kümnest.

Vt ka: http://www.valentinomovie.com

Ja Pöffi Montoni moefilmide kava: http://2008.poff.ee/?lang=1&id=932

PÖFF: Montoni filmikava – Hedi Slimane, minu elu/Hedi Slimane, Mein Leben

Montonil on juba teist aastat Pöffil oma moefilmide programm. Püüan sel korral ka natuke oma silmaga kaeda.

Eile õhtul oli Kumus lühike (43 min) 2004. aastal tehtud dokumentaal Diori meestemoodi muutnud moeloojast Hedi Slimane’ist.

Film andis mõnusa ülevaate ühe loojanatuuri maailmanägemisest. Asjadest, mis on talle olulised ja mis teda “käimas hoiavad”. Nagu iga loovnatuur, on ka Hedi Slimane’il omad tavainimestest väheke kõveramad nurgad maailma tõlgendamisel. Hedi, kes ei suuda ilma linnakeskkonnata elada ja samas ilma steriilse vaikuseta töötada, püüab veel ka hetki elust fotodele. Tema maailmatõlgenduses, kus moodi saab vaadata ainult liikumises, on samas peatatud aeg fotodel reaalne minevik (kuigi tegelikkuses siiski ikkagi tema enses tõlgendus minevikus). Samasuguseid veidi kahepidiseid ja vasturääkivaid maailmatõlgendusi jagus terveks filmiks, mehelt, kelle geneetiline kood on samuti pärit kahelt erinevalt kultuurilt.

Rääkimata tema modellivalikust, kus ta tõi moelavadele nõtked, saledad poisid meestemoe ikoonidena. Natuke pahelised ja omas maailmas – ehk teisisõnu nagu Hedi Slimane’i enese (kes ei joo, suitseta, tarbi) pahelisemad alter egod.

Mõtteid tekitav vaatamine oli.

Vaata ka: www.hedislimane.com

Ja vaata ka Montoni filmiprogrammi kohta: http://2008.poff.ee/?lang=1&id=932

MUUSIKAL: “Nii on meil moes!”

Lubati teravmeelset situatsioonikomöödiat, mis lavastaja sõnul olla naljakaim muusikal, mida ta lavastanud. Võibolla olid ootused suuremad kui elu ise. Tegelikkus oli natuke kurvameelsem. Kui nüüd jupp-jupi haaval lahata, siis oli nii head kui halba. Nii palju halb ei olnud, et oleks minema tahtnud minna ja etenduse lõpus vilistas vähemalt nimilugu kõrvus küll. Aga võrreldes eelmiste nn Linnahalli-muusikalidega, jäi kuidagi kahvatuks.

Headest asjadest. Märt Avandi saab kenasti rolliga hakkama. Isegi siis kui etenduse-armastatud süles teeb ca 8 pööret, hingab korraks ja laulab veel mõned fraasid. Ülle Lichtfeldt on väga heas vormis ja koomilises rollis täpselt selline nagu olema peab. Tõnu Kark on piisavalt naljakas ja tema soololugu väärib aplausi. Kaire Vilgats on muusikalitäht, noor tulevane muusikalistaar Kristi Roosmaa oskab nii laulda kui tantsida (ning näeb välja nagu unistus). Teine vaatus oli peaagu superluks. Ja orkester saab maksimumpunktid.

Halvematest asjadest. Esimene vaatus venib, etendus “ei lähe kuidagi käima”. Alles esimese vaatuse finaaliks hakkab õige hoog ja tunne tekkima, aga selleks ajaks on oma poolteistund kulunud. Vähemalt esietendusel oli helikvaliteet niru. Tantsunumbreid oleks tahtnud rohkem näha. Polnud ühtegi steppimisega seadet. Paari dueti puhul oleks oodanud  korralikku tantsuseadet laulule lisaks (Tõsi, liikumine oli, aga mitte eriti hoogne). Ja kuidagi kaduma jäi selle situatsioonikomöödia varju sotsiaalne sõnum, mis ju etenduses on ja kõlab kenasti kokku reaalse hetkeolukorraga siin ja paraegu. Aga võibolla polnudki see tegijatel prioriteediks.

Ja muidugi, väline tegur, et Linnahall on endiselt hirmjahe (ja garderoobis tahavad nad nüüd saada 25 krooni oma teenuse eest).

Kokkuvõtteks. Tegemist on ju muusikaliteatri juubelietendusega. Ja nad on “oma asja ajanud” pea püsti ja järjekindlalt. Pikka iga neile ja jaksu ja jonni. Iga asi ei saa ka 100% õnnestuda ning eks eelnev ole ju pelk ühe vaataja hinnang. Seega, soovitan minna ja oma silmaga vaadata. Mõned korrad saab ikka südamest naerda ja silmal on ühtteist vaadata ja kõrval mõnda kuulata ka. Iga rõõmukild kaamoslikus majanduskriisisügises on väärtus!