RAAMATUD: “Minu Tai”, “Minu Hispaania”, “Minu Argentina”

See kord siis Petrone Print kirjastuse sarjast “Minu…” .  Õigemini küll kolmest, mida pikkade pühade ajal lugema juhtusin.

Algatuseks pean ütlema, et olen ka Eppu enese Ameerika raamatuid lugenud ja senini on kõik “Minu…” raamatud olnud lugemisaega väärt. Ja võtan enesele plaani veel ka Alaska ning Moldova läbi lugeda ning edu Eppule – andku aga tulla!

Tõsi, vahelduseks tahaks lugeda mõnda “Minu…” raamatut, mis oleks läbi eesti mehe hingepeegli ja kogemuse.

Aga miks ma Taist, Hispaaniast ja Argentinast korraga öelda tahtsin. Esiteks muidugi seda, et niipalju kui nendes raamatutes on Taid, Hispaaniat ja Argentinat, samavõrra on seal Maid, Anna-Mariat ja Liisi ehk tsiteerides Krister Kivi: “Enese eest ei põgene”.

Kavalad on need eesti naised ka. Igaüks neist jätab midagi enese varju, jätab lugejaga jagamata. Mai astub elegantselt kõrgete kingade klõpsudes mööda sellest, milline on tema tööelu. Vaid libamisi puudutab teemat, andes mõista, et tegemist on rahvusvahelise korraliku kontoritööga. Aga ju see tundub ta enese jaoks nii igav ja vähe sanuk, et sellel ei peatuta. Ja nõnda on Mai Tai rõõmsameelne, pidumeeleolus, päikest tõrjuv, miniseelikutes või hõljuvates õhtukleitides.

Anna-Maria toob suure hulga sotsioloogiliste uurimuste numbreid kinnitamaks-kinnistamaks oma Hispaaniat ja nägemust hispaanlastest. Veab vaenukaigast kohalike ametnikega, kes veeretavad paberimajanduse talumatut raskust kahe armastava südame sõrmumise teele. Aga sellest, et milline siis ikkagi on see hispaania mees; millised on tema enese tunded võõral maal, aga koos armastava (aga siiski teisest kultuuriruumist pärit) mehega, sellest lugeja täpset ülevaadet ei saagi.

Liisi Argentina on aus ülevaade sellest Argentinast, mida turismibukletid ei näita. Tõsi, samaväärset võib leida ka meil – ainuüksi vabatahtliku missiooni pärast pole vaja nii kaugele sõita. Abiks saab ka siin olla. Aga eks Liisil ikka ka maailmaavastamise huvi oli (ja on) ning oma kogetu ta kirja ka pani. Ometigi tundub ka siin raamatus, et midagi jääb puudus. Ei oskagi öelda täpselt, et milline tahk, aga midagi oleks nagu ütlemata.

Ei, ega ma eelnevat kurjustavalt mõelnud. Ei saagi ju kurjustada hääde inimestega, kes lasevad lugeja oma isiklike kogemuste manu, piisavalt intiimsele pinnale. On nõus jagama elatut-nähtut.

Aga nii kentsakas kui see ka ei tundu, siis mainitud kolme raamatu kangelannade oma maailmadesse lubamistest saaks kolme peale kokku täiusliku – Mai elurõõmus elunautleja kolmandik, Liisi vabathtlik-maailmaparandaja kolmandik ja Anna-Maria pisut boheemlaslik eneseotsingu kolmandik. Jah – selline super-hyper-eesti-naine siis elik Igaühes meis on killuke Klouni ja Poeeti ja Töörügajat ja Armastajat. Kolme “Minu…” raamatu peale sai kokku just parasjagu. Lugege ja tõdege ka:)!